Tiramisu tort

Sünnipäev on päev, mis on täis erilist rõõmu.. 

See on päev, mis kinnitab, et oled alati armastatud..

On meeldiv soovida head inimesele, kes seda ka tegelikult on!

Palju õnne kallis!

Tort valmis sama retsepti järgi, mida ma kunagi juba katsetanud olin. Seekord aga lisasin kreemile lõpus 1dl kuuma kohviga lahustatud 2 tl zelatiini, et kreem külmikus üleöö seistes tarretuks.

Pasta Bolognese

Ma ütleks, et see on see The Pasta Bolognese! Esimest korda elus tegin pastat retseptis näpuga järge ajades. Tahtsin lihtsalt teada, kas ja kui suur vahe on poole tunniga valmistatud pastal ja 4-5 tundi vaaritatud bolognese kastmel. Tuleb tunnistada, et vahe on oluline ja kindlasti väärt seda pliidi ees seismist, ootamist ja end kannatlikuks sundimist! Seda viimast mul just tavaliselt ei jagu.

Retsepti, milles ma siis otsustasin näpuga järge ajada, valisin vahva meisterkoka Anne Burrelli retseptikogust. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib vaadata kui rõõmsalt ta oma kokasaateid (Secrets of a Restaurant Chef) suudab üles ehitada, mänguliselt kõigesse suhtuda ja valmivad road tunduvad kõik muidugi nii imemaitsvad. Vaadates tundub kõik nii lihtne ja lõbus. Noh, tegelikult, ega selle nn õige bolognese kastme valmistamisel ju midagi keerulist polnudki, lihtsalt teised töövõtted ja AEG. Näiteks, ma ise poleks selle peale tulnud, et köögiviljad algul püreestada... ja juba kui olin selle püree valmis saanud, kuumale pannile pannud, paiskus kööki nii isuäratavaid lõhnu, et härra käis kogu aeg köögis piilumas ja kvaliteedikontrolli teostamas. Tegelikult oli ta väga tubli ja ootas kannatlikult maitsemisega kuni pasta pidulikult taldrikul serveerisin. :)

Ise ma kahjuks ei saanudki jääda seda imelist rooga nautima, võtsin vaid paar kiiret ampsu, jätsin oma kallid härrad omapead koju ja lippasin sõbrannaga tantsufestivalile (Istanbul International Dance Festival) ...njah, oleksime me seda teadnud, et show tervelt kaks tundi algusega hilineb, oleksime võinud kodus kõhu ilusti täis süüa, oleks jaksanud veel pärast ka tantsima jääda... aga teadagi kuidas nende "oleksitega" on... Kohale jõudes selgus esiti, et üritus lükkub edasi ühe tunni jagu... me veel isekeskis naljatasime, et lõpuks sellest tunnist saab kaks... mhm, jah, täpselt nii see läkski! Olgu. Kava lähemalt uurides selgus, et esinejate seas on ka eestlane. Sellega aga väike segadus - Frank Santos ja Julie Camous (EST/FRA) - kumbki nimi just eestipäraselt ei kõla, pealegi noormees veel tumedanahaline... uurisin natuke netist, üks allikas annab noormehe päritoluks hoopis Dominikaani Vabariigi. Siis veel esinesid meile seal Ruben ja Annika - no see viimane kõlab juba küll väga lubavalt Eesti nime moodi, aga päritoluks märgitud hoopis Holland. Võta sa nüüd kinni, kas me seal tegelikult siis eestlast tantsimas nägimegi?? Ma väga pikalt internetist otsida ei viitsinud, aga mingeid seoseid ma Eestiga nendel tantsijatel ei leidnud. OK see selleks, vahva oli ikkagi ja tantsisid nad kõik väga hästi! Mulle meeldis aga selle ürituse ülesehitus - festival kestab kolm päeva, hommikust õhtuni on erinevate tantsustiilide workshopid nii algajatele kui edasijõudnutele; iga päeva hilisõhtul on show; ja päeva lõpetab tants ja trall, pidu hommikuni. Kusjuures eri tantsustiilide jaoks on avatud erineva muusikaga peosaalid. Väga põnev igatahes. Peaks järgmine kord sellest üritusest rohkem osa saama nii hommikustest tantsutundidest kui ka öisest peost, kus saaks siis värskelt õpitut kohe tantsupõrandal katsetada.

SUUUR potitäis pastat:
1 suur sibul
2 suuremat porgandit
3 sellerivart
4 küüslaugu küünt
Extra-virgin oliivõli
meresoola
1,5 kg hakkliha (loomalihast)
5 dl tomatipastat
7 dl punast veini
vett
3 loorberi lehte
1 punt värsket tüümiani
500 g spagette
~1 dl Parmigiano-Reggiano riivjuustu
kõrgekvaliteedilist extra-virgin oliivõli, viimistluseks

Lõikasin sibula, porgandi, selleri ja küüslaugu väiksemateks tükkideks, ja püreestasin blenderkannus (köögikombainis saab paremini). Katsin panni oliivõliga, valasin püree pannile, lisasin lahkelt soola ja hakkasin toidu pruunistamisega pihta pliidi keskmisel kuumusel. Püreed peaks pannil 15-20 minutit kuumutama, aegajalt segades. Siinkohal tasub siis olla kannatlik, sest maitsed selle pruunistamise käigus tekivadki.

Lisasin hakkliha, jällegi lahkelt soola ja pruunistasin veel oma 15-20 minutit, aegajalt segades. Ka siin tuleb end kannatlikuks sundida ja mitte kiirustada!

Kui liha oli juba piisavalt pruun, lisasin pannile tomatipasta ja pruunistasin edasi, 4-5 minutit. Lisasin veini ja kuumutasin seni kuni vein poole võrra ära oli aurustunud, see tähendab veel oma 5 minutit.

Lisasin vett, nii palju, et see kataks õige pisut liha. Peitsin kastme sisse loorbeerilehed ja nööriga kokkuseotud tüümianipundi. Lasin segul keema tõusta, alandasin kuumust ja lasin kastmel podiseda 3-4 tundi aegajalt segades. Vahepeal lisasin ka veidi vett (ma lisasin kaks korda mõned detsiliitrid). Vee lisamisega peaks olema helde, et lisad vett ja kuumutad selle siis jälle välja, nagu mäng selline. :) Jällegi, see on koht, kus tekivad kastmele rikkalikud maitsed! Ära proovi kogu vett alguses kastmele lisada, siis saad keedetud liha mitte paksu ja küllusliku pastakastme. Kuumuta, sega ja maitse aegajalt ja vajadusel lisa soola. See etapp peaks siis aega võtma vähemalt 3-4 tundi. Ja ausalt, see on oluline - algul maitses kaste väga veiniselt, aina edasi kuumutades ja veega mängides aga juba aina rikkalikumalt.

Viimase poole tunni jooksul panin soolase veega eraldi potti spagetid keema ja keetsin neid umbes minut vähem kui pakil märgitud oli. Pastat kurnates, jäta umbes detsiliitri jagu vett alles.

Seni kuni spagetid keevad, tõsta kulbiga umbes pool bolognese kastet eraldi kaussi. Kurna spagetid ja vala pannile, kastmele lisaks. Sega, et spagetid ja kaste omavahel ühineksid. Vajadusel lisa lihakastet, et pasta ja kastme kogus oleks enamvähem võrdne. Lisa natuke pasta keeduvett ja kuumuta kuni vesi on ära aurustunud. Võta pott tulelt, lisa lahke peotäis riivjuustu ja kvaliteetset oliivõli, sega.

Serveerides tõsta pasta peale lisaks lihakastet ja riputa üle riivjuustuga. Serveeri kohe!

Mmm, kui maitsev!

Sellest kogusest saab ikka kohe väga palju seda pastakastet! Uuesti tehes teeks ma meie perele umbes kolmandiku sellest kogusest (pastasööjaid meil ju ikka veel ainult kaks).

...Ja siis ma veel natuke uurisin ikkagi interneti avarustes... ja see Dominikaani poiss oli mingi lehe andmetel ka kui Eesti riigi esindaja, nii et ilmselt me siis ikkagi nägime eestlast tantsulaval! :)

Lumised šokolaadiküpsised

Hurraa, täna sai ostetud lennupiletid Eestisse, viimati sai nii ammu seal käidud, et seda rõõmsam on meel ja ootusärevus juba lausa tapab. Järgmine reede pakin kohvrid, võtan oma väikse pambu kaenlasse ja oleme teel.

Eelmine nädal sai igavusest küpsetatud. Ja hea oli, et küpsetasin ennem küpsisepurgi ostmist, sest nüüd ma teadsin juba täpselt, et purgi ava peab ikka piisavalt suur olema, et küpsised sealt sisse-välja käima mahuks. Nüüd on mul suur ja uhke kuldse kaanega küpsisepurk olemas, peab vaid uue portsu küpsiseid küpsetama, et neid siis kapiserval vahvalt eksponeerida. Kunagi ammu leidsin sellise huvitava küpsise retsepti, kus või asemel on kasutatud sutsu õli ja välimuselt on nad lõpuks nii vahvad, nagu lumised oleks. Hihii, lumest rääkides, vast Eestis veel see aasta lumi nii varakult ikka maha ei saja, kuigi päris vahva ju oleks lumi ka ära näha eestis olles. mitte et ma igatseks külma aega, aga lahe oleks küll. Ei tea ju, millal uuesti jälle Eestisse käima saab? :)

Mina tegin poole koguse originaalretseptist ja sain 33 küpsist:
1,2 dl magustamata kakaod
2,4 dl suhkrut
0,6 dl päevalille õli
2 muna
1 tl vanilje suhkrut
2,4 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola

umbes pool dl puudersuhkrut küpsiste veeretamiseks

Segasin miksri abil kokku kakao, suhkru ja õli. Lisasin mikserdamist jätkates ükshaaval munad. Teises kausis segasin kokku ülejäänud kuivained ning ühendasin siis segud omavahel. Katsin kausi toidukilega ning tõstsin külmkappi umbes neljaks tunniks.

Aeg möödas, keerasin ahju 175 C kraadile soojenema ning valmistasin ette 2 küpsetusplaati.

Võtsin kahe teelusika abil tainast, kukutasin selle tuhksuhkrusse, raputasin kaussi, kuni kõik tainapall oli üleni tuhksuhkruga kaetud, vormisin käte abil veel ilusamaks palliks ja ladusin pallid päris suurte vahedega küpsetusplaadile. Hoiatan, need küpsised kerkivad päris palju! :)

Küpsetasin neid 10-12 minutit. Kindlasti jälgida aega ja mitte üle küpsetada, sest siis muutuvad küpsised kuivaks ja pole enam nii maitsvad.

Lasin küpsistel täiesti maha jahtuda enne kui nad õhukindlalt küpsisepurki ladusin.

Kana-klimbisupp

Täna sai üle pika aja juurviljaturul käidud, sellel meie lemmikul, Aasia poolel. Me ei olnud lausa pool aastat sinna sattunud, et kõik tundus justkui uus ja vajab nüüd jälle pisut harjumist. Õnneks meie sõbrad juustu ja oliivimüüjad olid alles ning ka paar puuviljamüüjat, et päris tühjade kätega me sealt koju ei tulnud. Noh, tegelikult on lausa võimatu sealt tühjade kätega koju tulla, sest see kraam, mis seal müüakse, seda on nii palju ja see on nii kenasti korrapäraselt kuhjadesse laotud ja lõhnab juba nii kutsuvalt värskelt, et raske on vastu panna. Hurmaa on näiteks üks selline asi, millele ma ei suuda kunagi "ei" öelda, et ostsin kohe poolteist kilo neid ülipehmeid, väga õrnu puuvilju (3,5 TL/kg (1,50 €)). Koju jõudes valisin kõigepealt ühe pehmeima nende seast välja ja õige pea pidin veel ka teise välja valima sest ainult ühest mulle ei piisanud... ja need kaks päästsid mu võileibadest, et mul jätkus kannatust kanasuppi veel keeta. Ja kui aus olla, siis soe supp tunduski just parim pisut jaheda turupäeva lõpetuseks, sest viimastel päevadel on meil ka ilm külmaks keeranud. Täna vaid 15 kraadi ja hommikul veel ka tibutas veidi vihma, pühapäeval ja esmaspäeval sadas nii tihedalt, et ei saand ninagi õue pista.

Suppi keetes, kasutasin esimest korda sõbrantsiku soovitusel selleri juurt. Olin esialgu skeptiline. Mulle see seller üldiselt ei maitse, aga juur seal supi sees oli isegi üllatavalt hea, et järgmine kord võin juba julgelt seda turult kaasa tarida. Teine uus asi minu jaoks on fennel, tema veel ootab külmikus oma järge, kui kellelgi on mõni hea soovitus selle juurika osas, siis andku teada, hetkel mul endal pole veel ühtegi asjalikku ideed.

Suur potitäis suppi:
2 kanakoiba (850 g)
2 suuremat kartulit
2 porgandit
1 selleri juur
soola ja pipart
maitserohelist

klimbid:
1 muna
3 spl supi leent
~1,5 dl jahu
soola ja pipart
hakitud tilli

Asetasin kanakoivad potti, valasin nii palju külma vett peale, et see kanakoibasid kataks. Lisasin veele soola (tunde järgi). Tõstsin poti tulele, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu. Alandasin kuumust ja keetsin kana umbes pool tundi. Lasin lihal esialgu jahtuda leeme sees umbes 20 minutit. Seni koorisin ja hakkisin juurviljad. Võtsin kana supileeme seest välja, tõstsin poti uuesti tulele ja panin nüüd juurikad leeme sisse keema.

Klimpide jaoks kloppisin kausis muna soola, pipra ja supivedelikuga, lisasin jahu, segasin ühtlaseks. Kuna supileem juba sisaldas soola, siis soola lisasin ainult pisut. Tundus huvitav klimpide sisse tilli hakkida ja nii ma siis tegingi. :)

Jahtunud koibadelt rebisin parajate tükkidena liha lahti. (Nahk ja pehmed kondiotsad läksid neljajalgsele sõbrale.)

Kui juurikad on pehmeks keenud, lisasin supile klimbid. Selleks kastsin teelusika iga klimbi jaoks ennem kuuma suppileeme sisse, võtsin kausist natuke tainast ja kastsin lusika siis uuesti supi sisse nii et tainas leeme sisse kukkus. (Klimbid on valmis kui nad pinnale tõusevad.) Lõpuks lisasin supile kanaliha ja lasin veel kord keema tõusta. Tilli ja peterselli hakkisin ka ja segasin kuuma supi sisse.

Head isu!

Juurvilja-juustuvorm

Kui inimestel parasjagu midagi huvitavat või tarka öelda pole, siis tavaliselt tehakse ilmast juttu... Niisiis, lähenema hakkab juba oktoobri keskpaik ja meil Istanbulis ilmad endiselt mõnusalt suvised. Päeval 24 soojakraadi ringis, päikese käes veelgi soojem. Just paras, ei liiga palav ega külm, pikkadeks jalutusteks parim ilm. Käisime siis eile pargis värskeõhuvanne saamas, neljajalgne sõber ka kaasas... oeh, kuidas talle meeldis seal, nii palju huvitavaid lõhnu ja kõik oravad said kõrgele puu otsa kihutatud. Tubli koer!

Värske õhk väsitab ja teeb hullupööra näljaseks. Peale paaritunnist pargis jalutamist on selline kodune ja kosutav ahjuroog minu arust parim ja eriti hea, kui see juba sind kodus külmikus ootab :) Njah, viimasel ajal ma ei jõua eriti korraliku söögitegemiseni, kõht on selleks hetkeks juba nii tühi, et lähen kergema ja kiirema vastupanu teed - võileivad või piimaga krõbinad. Vormiroogade puhul on aga hea see, et kui suurema vormi jagu süüa varem valmis teha, siis saab sealt viilu kaupa toitu kiirelt üles soojendada  v õ i  siis kohe külmalt süüa, kui nälg juba nii suur, et üldse kannatust pole :)

Kuuele sööjale:
5 keskmist kartulit
1 väiksem suvikõrvits
2 väiksemat peeti (keedetud või grillitud)
4 muna
3 spl jogurtit (hapukoort)
150 g Türgi valget juustu (feta sarnane)
umbes 50 g riivjuustu
soola ja pipart

Keerasin ahju 175 C kraadile soojenema ja valmistasin ette silikonist keeksivormi.

Koorisin ja viilutasin köögiviljad. (Kartulid ja suvikõrvits olid töötlemata, peet aga eelnevalt ahjus fooliumi sees valmis röstitud (200 C umbes tund aega). Mulle meeldib peete ahjus röstida, olenemata, mida ma selle peediga pärast peale hakkan, sest siis ei pea muud tegema kui nad puhtaks pesema, fooliumisse mässima ning ahju pistma. Maitse jääb magusam ja peedi punane värv jääb ka kõik alles mitte ei lähe keeduveega kaotsi.) Munad kloppisin kergelt vähese soolaga lahti, lisasin jogurti ja segasin ühtlaseks. Ladusin õlitatud vormi põhja kartuliviilud, riputasin üle soola ja pipraga, siis läks kiht suvikõrvitsaid, kiht peeti, kiht kartulit, jälle veidi soola ja musta pipart veskist peale. Valasin köögiviljad munaseguga üle ning pudistasin fetajuustu kõige peale. Vorm läks kuuma ahju umbes pooleks tunniks. Vahepeal riivisin juustu, tavalise, midagi Eesti juustu taolist. Poole tunni möödudes, jagasin riivjuustu ühtlaselt vormiroale ja lasin vormil veel umbes 10 minutit ahjus olla kuni juust sulas ja värvus ilusaks kuldpruuniks. Valmidust saab puutikuga testida, et kas läheb kartulitest ilusti pehmelt läbi.

Mina sõin seda vormirooga iseseisvalt, ainult natuke paksu jogurtit (hapukoort) võtsin kõrvale. Härra aga muidugi sõi seda lihaga.

Meenutusi Küproselt ja küüslauguvõi seened

Vahelduseks seikluste nurka jutuke, millest ei puudu muidugi ka Küprose toiduelamused. Kahjuks pilte mul pole lisada, nimelt läks mu arvuti kõvaketas ja koos sellega ka kõik mu pildid. Võinoh hetkel pole veel saanud faile taastada, loodetavasti ikka õnnestub.

...Otsustasin siis, et tagumine aeg on oma reisimälestused kirja panna, olgugi, et see toimus juba tervelt aasta aega tagasi :) Ja põhjus, miks ma selle reisijutu just praegu ette võtsin - küüslaugu ja võiga ahjusoojad seened, mis lihtsalt on nii maitsvad ja meenutavad mulle Küprose maitseelamusi.

Küprose Vabariik on saareriik Vahemere idaosas, ümbritsetud Türgi, Egiptuse ja Kreekaga. Suuruselt kolmas saar Vahemeres ja üks suurimaid turismi sihtpunkte. Loodusgeograafiliselt kuulub saar küll Aasiasse aga riigis kehtib maksevahendina Euro ning kuulub ka Euroopa Liidu koosseisu. Sellest viimasest muidugi kohalikud üleüldse rõõmu ei oska tunda, ütlevad, et enne seda neile ikka meeldis Küpros, nüüd on aga elu nii kallis... Huvitav, kas nad sellele ka mõtlevad, kui palju on tegelikult neil elukvaliteet ja turvalisus tõusnud seoses liitu kuulumisega ja elu on ju niikuinii igal pool kallinenud. Nad tundsid meile, eestlastele, isegi kaasa, et meil ka jaanuarist alates euro käibel. Loomulikult me tutvustasime end kui eestlasi (st Eestist tulnud), sest Türgiga kohalikel kõige paremad suhted just pole. (Kolmandikust saarel kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida ülejäänud maailm muidugi ei tunnusta.) Väga halbu noote tuli saareelanikelt Türgi riigi ja rahvuse pihta, et isegi piinlik hakkas vahepeal, et me hetkel Türgis elame. Hihiihii...

Reis kujunes meil väga vahvaks ja graafik tihedaks, vaatamata sellele, et meil polnud algul mingeid ootusi ega tegevusplaani eelnevalt valmis mõeldud. Meie sealviibimist võiks iseloomustada nii: "Ela kordki meeletult!", läksime sinna, kuhu "jalad" meid viisid ja tegime just seda, mis parasjagu pähe tuli, õige ja lõbus tundus.

Lendasime Küprosele Türgi poolsesse lennujaama (Ercan Airport), sinna tuli meile mingi Türgi taksofirma auto järgi, millega saime kenasti üle piiri ja saare lõunapoolsesse osasse Agia Napa kuurortpiirkonna hotelli, mis meil juba eelnevalt broneeritud oli. Hotell Grecian Sands**** oli otse ranna ääres, eraldi väli- ja sisebasseiniga. Tuba oli suur, suure voodi ja verandaga, kustkaudu saime ka otse basseini minna. Hotelli jõudsime suht hilja, et läksime kohe magama. 

Järgmine päev alustasime väga ettevaatlikult, otsustasime lebopäeva basseini ääres teha, meil ju polnud mingeid plaane veel tehtud. Pisut olin küll eelnevalt internetist uurinud, et mis saarel on ja mida nägema peaks/tahaks, aga mingit kindlat plaani polnud. Basseini ääres päevitustoolil lesides hakkas meil aga üsna pea igav, läksime hoopis randa ja merd uudistama. Endalegi ootamatult jõudsime lõpuks aga mööda rannajoont jalutades meie küla/linna teise serva välja, endal seljas vaid päevitusriided ja kaasas vaid pisut peenraha ja päevituslinad. Ma oleksin muidu hirmsasti tahtnud kaljuservalt alla merre penji hüppet tegema minna, aga raha ei jagunud ja kodutee oli ka hirmus pikk, nii siis jäigi see järgmist korda ootama... :) 

Ilus rannapromenaad oli muidu. Jalgteeke läks läbi kõigi nende randade, mis seal hotellide taga oli, vahepeal jõudsime sadamasse ja lõpuks siis sinna küla teise otsa, kus olid rannabaarid. Seal käis vist tants ja trall hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Võtsime seal jahutavad joogid, nautisime hetke kaasakiskuvat klubimuusikat ja jalutasime tagasi oma hotelli poole. Ühesõnaga see terve päev läks meil rahulikult Küprose rannaelu ja niisama eluolu uurimisele. Kogusime hulgaliselt flaiereid erinevate ürituste, ekskursioonide, paadireiside, veespordi kohta, vestlesime nn kohalikega ja kohtusime mitme lätlase ja leedukaga, kes seal leibateenimas olid. Alles õhtupoolikul jõudsime oma hotelli tagasi ja mõtlesime sööma minna ühte linnalähedal asuvasse külakesse, kus pidi olema 2 kohaliku perekonna kalarestorani kuna ühe kohaliku sõnul Agia Napas sellist päris õige Küprose köögiga ja värske kalaga restorani polegi. Vahepeal lasime ennast ühes autorendifirmas pehmeks rääkida ja rentisime auto (sest jõudsime oma jalutuskäigul juba reisiplaanid suures plaanis valmis vormida, et tahame saare teise otsa sõita Aphrodite kivi ja Phapose vanu mosaiike vaadata, viinamarja istandustesse ja veinikodadesse minna.) 

Auto on seal ju ka omamoodi elamus - rool on teisel pool ja liiklus ju ka vasakpoolne nagu Inglismaalgi. Aga saime selle asja suht kiiresti käppa. Tegime esimese autosõidu restorani asemel hoopis kõrvallinna suurde hüpermarketisse, et kohalikku salaamit, fetajuustu, oliive, veini ja muud näksimist osta. Poed pannakse seal juba 8st kinni, et pidime veits kiirustama. Poes käidud, seadsime auto kalarestoranidega külakese poole. Sõime end kreeka salatist ja grillkalast kurguni täis (muide, kala on istanbulis parem) Külaveini jõime ka, niiet päris lõbusad olime juba. Sõitsime hotelli tagasi ja läksime tuttu, et järgmine hommik vara ärgata ja mägede poole teele asuda.

Järgmine hommik sõime hotellis kõhud täis ja asusimegi teele. Panime kaardile teekonna paika ja otsisime üht vanimat veinitehast Küprosel. Me olime juba lootust kaotamas, sest inimesed, kellelt me teed küsime, ei osand meid aidata ja väga täpset kaarti meil polnud. See kaardil märgitud veinipress osutus hoopiski üheks 500 aastat vanaks st muuseumiks ja veini ei tehtud seal juba ammu enam. See oli ühes pisikeses mägikülas, mis oli ka umbes sama vana, ja mahajäetud. Külas elab praegu veel vaid 1 mees, ma loodan, et ta ka siiani elab, sest käisime seal ju juba aasta tagasi. Meil õnnestus teda ka külarestoranis tervitada, 95 aastane, viimane külaelanik. Käisime siis seal veinimuuseumis ära ikkagi ja hakkasime meie järgmisse valitud sihtkohta sõitma. Teekond külade vahel oli muidugi lummavate vaadetega üle mägede ja orgude. Sõitsime korra asfaltteest kõrvale ühele mägiteele, et veel kõrgemale pääseda. Pilte tegema... tee kõrval laius aga viinamarjaistandus. Me ei suutnud vastu panna ja võtsime endale sealt 3 kobarat magusaid-magusaid punaseid viinamarju. Kõht sai täis isegi :) Nii, aga otsitud oliivipressi me ei leidnud, oli jälle selline pisike mägikülake, võibolla see oliivipress oli jälle selline muuseumitüüpi, mis tänapäeval ei tegutsegi. Aga küla oli ilus, kitsaste tänavate ja ilusa kirikuga. Kuna meil oli Küprosel olla väga vähe aega, 4 päeva aind, siis tegime endale väga tiheda graafiku. Igale poole me ei jõudnudki lõpuks, sest mägiteedel seiklemine võttis oodatust rohkem aega ja päevad ei olnud ka enam nii pikad ja valged nagu suveöödel, 8st läks juba pimedaks.

Nii oliivõli tehast me siis ei leidnud aga läksime soovitatud koskesid vaatama, ikka mägedes ja nüüd juba off-road radadel. Ekslesime metsade ja pisikeste külade vahel aga lõpuks veekohina järgi ikka leidsime üles selle kose. Midagi sellist väga suurt koske see endast praegu igatahes ei kujutanud, ilmselt kevaditi kui mägedest lumi sulab, on kosed vaatamisväärsused. Hetkel olid piknikuplatsid tühjad, mägiteedel autosid vastu ei tulnud ja koske nautisid veel peale meie paar kõrvaloleva kloostri noormeest. (Seal mägedes on talvel lund, et isegi suusatada saab.) Nii, kosk nähtud ja päike loojumas. Saime loojuva taeva taustal kõrguvatest mägedest ka paar ilusat pilti klõpsitud. Sõitsime edasi veini istandust otsima aga kuna läks juba päris pimedaks ja olime kaalunud võimalust hotell hoopis mägikülakeses otsida, et mitte aega raisata oma hotelli tagasisõidule ja siis hommikul jälle uuesti tagasisõidule... sest veiniistandused olid meil ju veel ikka nägemata.... Avastasime ühe armsa mägiküla Platres, kus oli palju erinevaid hotelle igale maitsele ja igas hinnaklassis. Käisime kolmes tubasid uudistamas ja hindu kauplemas ning valisime ühe välja. Vahepeal kuulsime kohalikelt soovitusi, minna ühte Skylihgt restorani õhtust sööma. Söök oli seal tõesti super! Eelroaks võtsime šampinjonid ürdivõis ja loomulikult ka nn Kreeka salati fetajuustuga. Pearoaks steigid - Taavi piprasteigi, mina šampinjonidega steigi. Liha oli nii pehme ja hästi maitsestatud ja tehtud, et see sulas suus. Otsustasime peale õhtusööki sinna restorani pikemalt istuma jääda ja veini nautida, sest mis hotellis ikka parem oma pisikes toas olla. Vein oli superhea! Tahtsime needsamad veinitehased järgmine päev üles otsida. (Küsisime ettekandjalt ka infot. Ühe leidsime, teist mitte) :) Ja veini kõrvale pakuti meile restorani poolt tasuta värskeid puuvilju ja kirsi ning apelsinikoore hoidist. Need on iseloomulikud Küprosele, järgmine päev ostsime külapost neid endalegi kaasa. Kirsid suhkrusiirupis olid eriti head!

Nii järgmise päeva hommikul jälle kiire hommikusöök hotellis, see oli üsna kehva valikuga, et kõhtu me seal täis ei sööndki, alustasime oma teekonda. Külas oli käsitsi valmistatud šokolaadi töötuba-poeke. Ostsime sealt šokolaadi suveniiriks kaasa ja jäätised kohe limpsimiseks, kõhud olid meil ju tühjad... :)

Nii see päev olime plaaninud külastada veinitehaseid, umbes kahte-kolme. Ühe leidsime väga kergesti, tutvusime veinitegemise tehnoloogiaga, omanikuhärra tutvustas meile oma tehast, vahva ja huvitav oli. ...Teise tehase otsimisega meil nii hästi ei läinud... Leidsime külakese kerge vaevaga üles, aga mitte seda veinitootjat. Aga küla ise oli jällegi omaette vaatamisväärsus. Ja kuna seal mägikülades kõik teevad oma koduveini siis neid veinitehaseid või õigemini -kodasid oli seal ümberringi ka väga palju. Astusime veel ühte sisse, mekkisime erinevaid veine ja tutvusime jälle väikse tehasega, veinikeldriga. Arvasime, et meil on nüüd veinist küll ja suundusime Phapose poole, et sealseid iidseid mosaiike vaadata. Võimas on käia ja vaadata küll selliseid nii vanu asju. Kahju, et kõik muidugi maatasa on varisenud. Mosaiigid aga olid kenasti vaatajatele rusude alt välja otsitud.

Peale viimast mägikülas ööbimist ja sealset vaimustavat õhtusööki ei köitnud meid enam suurlinna turistidest pungil restoranid... ja üks tore saksa tüdruk soovitas meil sõita ühte lähedal asuvasse mägikülla, kus on Family Tavernad ja hea kohalik Küprose stiilis söök. Seekord proovisime erinevaid Mezesid (eelroogasid) hummus, küüslauguseened, ahjusoe pita leib, külasalat (feta juustuga jällegi) grillitud Halloumi juust, tzaziki salat, vist kirjutati nimi nii (jogurt hapukurgitükkidega). Seda kõike oli nii piisavalt palju, et ma otsustasin pearoast loobuda. Taavi võttis ikkagi mingi sealihakastme, see praad oli nii üüratult suur!!! Taavi ei jaksand kõike lihagi ära süüa, kartulist ja riisist siis rääkimatagi. Seal restoranis pakuti ka meile maja poolt tasuta magustoitu suurepärase õhtusöögi lõpetuseks - ahjusoe õunasai. Mmmm! Nii, kõhud punnis, sõitsime tagasi hotelli. Tuttu.

Viimane päev kui meil enam autot polnud renditud olime otsustanud paadireisi võtta. Valisime välja 2 reisi, mille vahel valida (neid oli seal niii palju erinevaid muidu). Tahtsime minna kella kahesele kiirpaadi tripile, mis viis rannikutmööda koobastest ja küladest mööda, peatused ujumiseks ja kalade vaatamiseks ja tagasi rannikust kaugemalt, kus oleks võib-olla õnnestunud delfiine näha. Aga kuna ei olnud enam hooaeg, siis nad seda hilisemat trippi ei korraldanudki, et olid ainult hommikused väljasõidud, siis jäi meile see teine variant - suur piraadilaev Black Pearl. See osutus aga väga vahvaks! Neli tundi merel, paar ujumispeatust, lõunasöök ja piraadishow terve reisi vältel, see viimane oli täitsa lahe ja vahva, et algul poleks arvanudki, et nii toredasti võiks mingi üritus olla läbimõeldud. Palju ajalugu ja juttusid rannakülade, vaatamisväärsuste ja ka piraatide kohta, palju nalja ja showd, kuhu ka pealtvaatajaid osalisteks haarati.

Kuna olime hommikul hotellist juba välja registreerinud, siis võtsime peale paadisõitu dushi rannas, et end soolakihist puhktaks pesta ja kreemitada merel praaditud nahka. Tegime lennusõiduks aega parajaks, jalutasime ja jõudsime lõpuks mingi kohaliku köögiga restorani. Kõhud jälle punni heast Küprose toidust ja tagasi hotelli, et kiirelt kohvrid võtta ja lennujaama sõitma asuda.

Piiriületused läksid probleemideta. Probleemid algasid alles lennujaamas kui meie lendu mitu korda edasi lükati. Niiet veel mitu järgmist päeva olime me veel pisut väsinud sellest magamata ööst lennujaamas...

Ahjusoojad küüslauguvõiga seened krõbedal saial:
2-3 küüslaugu küünt
3 spl võid
150 g šampinjone
soola ja pipart

Serveerimiseks:
6 viilu saia
pisut oliivõli
soola, pipart, kuivatatud basiilikut

Keerasin ahju 200 C kraadile soojenema. Hakkisin küüslaugu peeneks, ning panin koos võiga savivormiga ahju, seni viilutasin seened. Segasin seened kuuma küüslauguvõiga, katsin vormi fooliumiga ja tõstsin tagasi ahju umbes 15 minutiks.

Järgmiseks panin saiaviilud ahjuplaadile, niristasin nendele veidi oliivõli ja maitsestasin soola, pipra ja basiilikuga ning tõstsin needki seente juurde ahju ja röstisin kuni servad olid ilusad kuldpruunid.

...süües kastan vahepeal saia otsapidi vormi seente vahele, siis saab kõik selle maitsva küüslauguvõise seenevedeliku ka kätte. Mh, super!