Tuesday, September 27, 2011

Beseerull vaarikatega

Eile oli siis meil see esimene tähtis päev - väike härra sai kuu vanuseks! Nii hea, et nüüd on iga kuu üks selline päev, mille puhul on põhjust ja lausa peab veidi pidulikumalt käituma, see toob natuke vaheldust ja veidi ootusärevust muidu tavalisele argipäevale :)

Brita koogist olin varem mitmest erinevast blogist lugenud aga ise katsetama need postitused millegipärast ei kutsunud... Aga! Sõbranna Juci beseerull mõjus hüpnotiseerivalt ja tema maitset usaldan ma nii palju küll, et otsustasin siis ikka ise ka selle asja käsile võtta. Tõesti, midagi nii head ja suussulavat ei ole ma ammu saanud ja pealekauba valmis see imelihtsalt, et selle päeva peategelase unepausi ajal sain kõik otsast lõpuni valmis meisterdatud ja veel ka köögi koristatud.

Minu rull tuli 3 munaga, esiteks oli mul just 3 munavalget üle ning teiseks, meie uue köögi pliit on tavapärasest ka pisut väiksem.


Mandline beseekiht:
75 g mandlilaaste
3 munavalget
165 g / 2 dl suhkrut
näpuotsaga soola (minu arust peab ka igas magussöögis pisut soola olema)
0,75 supilusikat maisitärklist
0,75 supilusikat sidruni mahla

Vaarikakreem:
1,5 dl vahukoort
75 g ricotta juustu
0,4 dl suhkrut
150 g vaarikaid (kasutasin külmutatuid)

Tegin kõik peaaegu täpselt nii nagu Juc kirjutas...
Rösti mandlilaastud kuumal kuival pannil kuldseks. Kata ca 30*35 cm suurune ahjuplaat küpsetuspaberiga ja laota pooled mandlilaastud sellele laiali. Vahusta munavalge soolaga pehmeks vahuks. Lisa jupihaaval pidevalt edasi vahustades suhkur, kuni tekib tugev vaht. Sega käsitsi hulka tärklis ja sidrunimahl. Määri vaht ühtlase kihina küpsetuspaberile mandlilaastude peale. Puista ülejäänud mandlilaastud ühtlaselt munavalgele. Küpseta eelkuumutatud ahjus 170 kraadi juures 18 minutit. Tõsta plaat ahjust välja, kata kook teise sama suure küpsetuspaberiga. Keera kook teistpidi lauale. Eemalda ettevaatlikult küpsetamisel kasutatud küpsetuspaber. Lase koogipõhjal jahtuda (lasin köögirätiku all jahtuda).

Seni vahusta vahukoor suhkruga, sega juurde ricotta. Laota saadud kreem koogipõhjale ühtlase kihina jättes ääred katmata. Tõsta kreemikihile vaarikad. Rulli beseerull pikemast servast küpsetuspaberi abil kokku ning lase enne serveerimist mõnda aega külmkapis seista.



Sunday, September 25, 2011

Seenesupp

Meil oli täna perekülastus juuksurisse ja sain siis ka lõpuks seda tunnet tunda kui mitu meest parasjagu sulle ühekorraga soengut teevad. Minu puhul oli täna küll ainult 2 kutti asjatamas, kuid olen näinud 4-5 juuksurit korraga ühe tütarlapse juuste kallal toimetamas, kui talle salke värviti, päris huvitav tööjaotuvus oli see. Minu puhul siis üks kuivatas fööniga juukseid kui teine sirgendas juba kuivanud salke :) ...nii koomiline on see kuidagi mu arust aga samas vahva, et oleks nii kangesti tahtnud, et keegi meist pilti oleks teinud. Soengut lõikama hakates seletasin käte-jalgadega, et millist soengut ma tahaksin, kutt siis läks ja otsis ajakirjast pildi, et kas ta ikka õigesti aru sai, sai küll, täpselt nii ma tahtsingi - nii armas! Jah, mulle meeldis seal, et julgen järgminegi kord sinna uuesti tagasi minna. 


2-3 supisõbrale:
2 spl oliivõli
1 spl võid
1 sibul, hakitud
2 küüslaugu küünt, hakitud
200 g shiitake seeni, hakitud
200 g austerservikuid, hakitud
1 tl kukeseenepulbrit (võimalusel)
2 kartulit, kuubikuteks lõigatud
~4 dl vett või puljongit
SantaMaria Forest Blend maitseainesegu
soola ja pipart
1 dl vahukoort

Madalal kuumusel sulatasin poti põhjas või koos oliivõliga ning lisasin sinna sibula ja küüslaugu. Aegajalt segades lasin neil küpseda seni kuni seeni hakkisin (7-8 min). Lisasin seened, seenepulbri, pisut soola ja lasin neil potis sibula ja küüslauguga sõbruneda 6-7 minutit. 

Umbes 1/3 seenesegust võtsin potist välja, et need pärast suppi kaunistaksid. Edasi rändasid potti kartulikuubikud ja vesi ning lasin supil potis edasi podiseda kuniks kartulid olid pehmed (veel umbes 10 minutit). Valasin kogu poti sisu blenderisse ja püreestasin. Püree uuesti keedupotti, lisasin vahukoore, (lisa vajadusel veel vett või puljongit, et supi paksus meelepäraseks timmida), lasin supil uuesti keema tõusta ning maitsestasin lõplikult soola, pipra ja maitseaineseguga.

Serveerides tõstsin supi kaussidesse, ning jagasin kõrvalepandud seened sinna peale. Peeneks hakitud maitseroheline oleks veel ilusat värvi lisanud aga mul kodus lihtsalt polnud miskit.

Banaani pannikad

Mul oli 3 banaani, mille koor laua peal juba pruuniks kippus ja köögis levis magus banaanilõhn, justkui kuivatatud banaanidel. Ei-ei, mitte need kuivatatud banaanikrõpsud vaid need näritavad, kleepuvad, väikesed terved banaanid, mis me kunagi lapsepõlves palju sõime, kommi asemel, nüüd ei ole ma neid enam müügil näinud, pole muidugi spetsiaalselt otsinud ka. Võinoh see polegi oluline, lihtsalt lõhn tundus kuidagi tuttavlik ja mõnus... :)

Valminud mooside kõrvale tuli siis nüüd pannkoogihommik ette võtta ja laupäev sobib selleks ju suurepäraselt. Need magusalõhnalised banaanid saidki seekord mu pannkoogitaina põhjaks.


3 banaani
3 spl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna (M), eraldatud
6 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
3 spl maitsestamata jogurtit

Litsusin banaanid kausi põhjas puruks, lisasin munakollased ja suhkrud, segasin ühtlaseks. Jahu segasin eelnevalt kokku küpsetuspulbri ja soolaga, lisasin tainale. (Mulle meeldib alati teha pannkookide puhul valmis enne vedelike lisamist paks taigen, siis ei jää jahutükke sisse, alles siis lisan ülepannkookide puhul piima või praeguste pisikeste pannakate puhul jogurti või hapupiima.) Munavalge kloppisin eraldi kausis vahule ja segasin õrnalt tainasse kõige lõpus. Praadisin supilusikasuurused pannkoogid vähese õliga kuumal pannil mõlemalt poolt kuldseks.




Saturday, September 24, 2011

Virsikumoos vanilliga

Kirjutasin varemalt, et tegin ka virsikutest moosi, siin see siis nüüd on... 


Antud kogusest sain ma 2 purki ja natuke peale, ja pool sellest on juba otsas. See tähendab siis, et 1 purk = 1 pannkoogihommik :). See moos maitseb mulle lihtsalt hullupööra, et söön moosi pannkookidega nagu mu kallis härra igasuguste mooside puhul tavatseb teha, mitte vastupidi. Pean seda moositegu kindlasti kordama kuniks meil siin virsikud veel hooajas ja turul soodsad.

~1,5 kg küpseid virsikuid (~12 dl puhastatult, tükeldatult)
3 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut

Mulle tundus imelik panna karvaseid virsikukoori moosi sisse ja siis ma koorisingi virsikud ära :). Tükeldasin nad keedukastrulisse, lisasin suhkru ja vanilli ning lasin keema tõusta aegajalt segades. Kuumutades suhkur lahustus ja virsikutest tuli mahl välja, et pole vaja vett lisada, et moos ilmaaegu vesiseks ja vedelaks muuta. Lasin umbes 5 minutit keeda ning siis valasin keedise blenderkannu, mõned sekundid purustamist ja segu tagasi keedupotti. Lasin moosil uuesti keema tõusta, eemaldasin vahu ja jagasin kuuma keedise puhastesse klaaspurkidesse. Kaanetasin ja lasin purkidel jahtuda enne kui moosid külmikusse tõstsin.


Mmmm... Suurepärane!

Tuesday, September 20, 2011

Viigimarjamoos

Lähenema hakkab septembri lõpp ja meil Istanbulis on endiselt suviselt sooja 30 kraadi ringis. Neljapäevaks lubab vihma, ootame seda juba pikisilmi, pisuke värskendus kuluks marjaks ära.

..Marjadest rääkides, hetkel on siin viigimarjahooaeg, sain turult neid suurepäraseid puuvilju 2,50TL/kg, see on siis jämedalt 1 € praeguse kursiga. Ostsin kohe 4 kg, et 2 kg moosiks keeta sest sattusin ühe huvitava keedise postituse peale, mida tahtsin järgi proovida.

Ja veel, miks ma moose ise tahan keeta - meil kodus kõik moosivarud otsas, Eestisse pole ka ammu saanud, et sealt lisa tuua... Seisin siis meie supermarketi moosiriiuli ees ja uurisin purkide pealt silte. Kõige konsentreeritum, mis ma sealt suutsin leida oli 45% marjasisaldusega, see mõte aga ei meeldinud mulle kohe üldse ja kuna meil siin igasuguseid puuvilju veel turul täitsa saadaval, otsustasin ise pannkookide ja putrude kõrvale moosi keeta. Valmis said viigimarjamoos ja virsikukeedis. Nüüd on mul aga järgmine mure, varutud purgid on otsas, et ennem uue moosiportsu keetmist pean tublisti putru sööma ja pannkooke küpsetama, et purke jälle vabastada :)


(Veidi muutsin algset retsepti, sest ma hoian niikuinii oma moose külmkapis ja ei taha siis ka neid nii suhkrumagusaid teha.)

2 kg viigimarju
5 dl suhkrut
1,5 dl punast veini
3 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor
1 tl nelki
0,5 tl meresoola

Poolitasin suurde keedupotti väga küpsed ja magusad viigimarjad. Segasin ülejäänud koostisosadega kokku ja lasin sel toatemperatuuril seista pool tunnikest. Nelgid panin suletava teesõela sisse, et ma neid ükshaaval pärast moosi seest ei peaks taga otsima, et nad blendrisse ei satuks.

Tõstsin poti tulele, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu, keetsin umbes 5 minutit. Võtsin nelgid moosist välja ja valasin segu blenderkannu ja blenderdasin õige pisut, et viigimarja koored peenestada ilma et moosi vahule ajaksin. Valasin moosi uuesti keedupotti, lasin veel kord keema tõusta, eemaldasin vahu ja jagasin kuuma moosi puhastesse klaaspurkidesse, kaanetasin kõvasti kinni ja lasin köögikapil maha jahtuda enne kui moosipurgid külmikusse tõstsin.



Monday, September 19, 2011

Kohvisõprade Napoleoni kook

...või siis Baileys' sõprade Napoleon... :) Mina isiklikult olen mõlema sõber, noh, hetkel ma küll väldin nii alkoholi kui kohvi joomist aga selline pisuke "patustamine" on andestatav siinkohal. Lisasin kreemile pisut kohvimaigulist koorelikööri sest kreem tundus kuidagi vähe maitsekas, lihtsalt suhkrut ei tahtnud enam lisada ning väike maitsenüanss koorelikööri näol tundus huvitav idee.

Nii, nüüd siis lõpuks on see kook mul tehtud ja ei midagi keerulist! Olen põhjuseta selle tegemist kogu aeg edasi lükanud... :) Sõbranna on mul seda kooki juba aastaid teinud ning kui ta lõpuks oma blogis selle retsepti ka üles riputas, ei olnud mul enam pääsu ja vabandust seda mitte teha. Piiranguid seadsin ma endale muidugi ise ja oma peas, millegipärast kartsin selle koogi tegemist. Ma ei teagi, kas keedukreemi põhja kõrbemise või tükki minemise pärast... igatahes oli kõik ülimalt lihtne ja kuna kasutasin poest ostetud lehttainast, siis ka kihtide küpsetamine ei olnud mingi kunst.

Kasutasin 1 kg lehtainast, sain sellest kolm ~20cm läbimõõduga kooki. Kaks pisikest koogikest rändasid Härraga tema töö juurde tähistamaks lõpuks ometi meie pere juurdekasvu ja üks jäi meile koju maiustamiseks. Ma ei tea kui kiiresti nende kontorikookide söömisega on edenenud, aga pool kodusest koogist on juba nahka pistetud. Serveerisin oma kallile kaasale ühe tüki, teise lõikas ta endale juba ise ja kolmandat võttes kommenteeris, et see on nii hea, ma pean kohe veel ühe tüki võtma... :) Ise ma ka ühe tükiga ei suutnud piirduda, lõikasin endale teise veel.


Koogi kihid:
1 kg lehttainast

Keedukreem:
12 dl piima + 1 dl
6 spl nisujahu
6 muna kollast (L)
12 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 spl Baileys Coffee likööri (võib ka ilma)
(1 pakk taluvõid - mina ei lisanud, sest see lihtsalt jäi märkamata)

Lehttainas oli mul väikeste lehtedena (10x20cm), rullisin need poole võrra õhemaks (20x20cm) ja lõikasin küpsetuspaberi peal tainast parajad ringid (20 cm läbimõõduga kausi abil) ja niinimetatud ülejääke ma eemaldama ei hakanud vaid küpsetasin koos ringiga ilusaks kuldpruuniks, hiljem sai nendest puru, millega katsin koogi. (200 C ahjus ~15 min iga kihi kohta)

Kui kõik tainakihid said küpsetatud, panin piima potti ning asetasin tulele. Samal ajal segasin kausis kokku 1 dl piima ja jahu. Munad vahustasin suhkruga teises kausis heledaks vahuks, lisasin vanilli ja lõpuks ka piima-jahusegu. Seni oli piim potis piisavalt kuumenend, valasin väikse koguse piimast munavahule mikserdamist jätkates, et segu pisut vedeldada ja aidata suhkrul sulada. Lõpuks vispeldasin kuumale piimale peene nirena hulka munavahu. Peenike nire ja pidev vispeldamine selle pärast, et  jahuga munavaht kuumas piimas tükki ei tõmbaks ja ka põhjakõrbemise vältimiseks. Kreem hakkab kohe paksenema kui jahu-munavaht on lisatud, vispeldasin veel hoolega ja lasin kreemil korra keema tõusta, et jahu maitse nn välja keeta. Võtsin kreemipoti tulelt. Nüüd siis peaks lisama võitükid ja kreemi edasi vispeldama seni kuni või on sulanud, mina selle või aga sootuks unustasin ja lisasin hoopis koorlikööri. Ilmselt selle pärast ka mu kreem kuidagi lame ja maitsetu tunduski, et või mekki ja rammusust kreemil polnud. Nüüd aga kui kook tehtud, siis võin öelda, et või võibki lisamata jätta, kui veidi lahjemat varianti soovida, kreem tuleb küll selline paksem aga toimib ikkagi samamoodi.

Lasin kreemil pisut jahtuda, näppisin seni küpsetatud taina ülejäägid puruks. Minu koogid tulid 4-kihilised - lehttaina kiht, kreemi kiht, taina kiht, kreemi kiht ja kõige viimasele tainakihile ka kreemi kiht peale ja ka külgedele ning peeneks näpitud puru kõige viimasena.

Enne maiustamist peaks kook jahedas seisma. Mul seisis üleöö (6 tundi) aga veel parem kui kook saaks "tõmmata" koguni 24 tundi, et lehttaina kihid jõuaksid pehmeneda ja kreem kooki lõigates kihtide vahelt minema ei lipsaks.



Tuesday, September 13, 2011

Juustune seenerisoto


Olen endas viimasel ajal leidnud jälle jaksu köögis toimetada. Üks päev sai tehtud isegi nii kook kui ka see suurepärane riisiroog, millest ma täna kirjutan. Tegelikult tahtsin koogi kohe sama päev blogisse üles panna aga kuna see ahjust väljavõttes mõne aja möödudes kokku vajus, siis vajas mu retsept natuke timmimist, et see blogikõlbulik oleks. Proovin täna uuesti, ehk õnnestub paremini see teostus mul, sest maitse oli iseenesest suurepärane, et kook kadus taldrikult välimusest hoolimata märkamatult. (Proovisin siis uuesti, vajus jälle kokku, vaja on veel timmida, pisut kannatust :))

Siinsest elust nii palju, et mul on ülimalt hea meel, et meil korter lõpuks sisustatud on, sest ma ei taha enam pikka aega ühtegi asjaajamist türklastega enda peale võtta. Pidevalt ilmnevad igasugused väiksed ja suuremad probleemid ja loomulikult, kes süüdi on, mina ise, või vähemalt tehakse mind süüdi, et rääkisime üksteisest mööda jne... Hea, et mul siin sõbrannadel türklastest mehed on, kes on minu eest välja astunud ja asjad jutti ajanud, et ei ole siin saanud mingit üksteisest möödarääkimist olla, sest nii palju me sõbrannadega ikka türgi keelt juba oskame ka, et niisama lihtsalt meid lohku enam tõmmata ei saa. ...Jah, kodu on valmis, mööbel kõik kenasti sisustab meie tubasid ja akendel on lõpuks ka kardinad ees. Kohe hea ja mõnus kodune tunne on! ...paar vaipa oleks nüüd veel vaja, aga sellega pole kiiret ja kööki lampi. Peale kella 7, 8 enam köögis miskit toimetada ei saa, kui siis ainult küünlavalgel... :) romantiline küll aga pisut tüütu või mis :) ...ja õhtud lähevad nüüd ju aina lühemaks ja pimedamaks. Lamp oleks vaja kiiresti leida! Selleks pean ma minema vanalinna Grand Bazaar'le, sest tahan seda Türgi stiilis värvilist mosaiiklampi endale mälestuseks siin elatud ajast... Huvitav, kuna ma sinna veel jõuan? Keegi peaks mulle Eestist külla tulema, siis oleks nigu põhjust sinna turistitama minna :)


Kiire risoto kahele näljasele:
1 tl võid
1 punane paprika
6-8 šampinjoni
pisut soola ja pipart
~4 dl keedetud riisi (ühe keedukoti jagu riisi)
1,5 dl piima
2 spl sulajuustu
peotäis värsket peterselli
riivitud tugevamaitselist juustu (parmesani)

Hakkisin paprika kuubikuteks ning kuumutasin neid keedukastruli põhjas tüki võiga (3 min). Seni viilutasin seened ja lisasin siis needki potti, maitsestasin soola ja pipraga, kuumutasin neid koos veel 3 minutit enne kui lisasin keedetud riisi. Kui riis on ka potti saanud, valasin sortsu piima hulka ning lisasin sulajuustu. Piim on vajalik, et juust sulaks ja tekiks risotole vedelam ja siduv juustune kaste (kuumutasin umbes 2 min). Lõpuks viimistlesin risoto hakitud peterselliga, vajadusel veel veskist soola ja pipart, ja serveerides paras kuhi riivjuustu kõige otsa. Voila, valmis!

Thursday, September 8, 2011

26. augusti kurgid


Olen see aasta juba päris mitmel korral turult toodud pisikestest kurkidest neid ühepäeva hapukurke teinud. Arvasin, et viimane aeg oleks mõned ka hilisemaks tarbimiseks purki kaanetada. Tark tegu eks, koguda talveks igasuguseid vahvaid purgikesi külmikusse. Ja no nii ma siis rahmeldasingi veel 25. augusti öösel ja isegi ka peale keskööd, et mu ühepäeva kurgid ikka ühepäevastena purki saaksid ja no kõhutunne ütles mulle ka, et hilisemaks ma seda toimetamist ei saagi jätta, sest hiljem pole kellelgi enam mahti nendega jännata. Ja mu kõhutunne ei vadanud mind ka seekord alt...


Ühe päeva hapukurgid Istanbuli moodi:
paras ports pisikesi kärnalisi kurke
(2 kg sain 7 moosipurgi jagu kurke)

1L marinaadi jaoks:
2 spl meresoola
2 spl veiniäädikat
1 spl suhkrut
5 musta pipra tera
5 nelgi kauna
5 küüslagu küünt
1 tšillipipra kaun
peotäis tilli oksi
peotäis peterselli oksi
1L keevat vett

Kirjutasin kärnalisi kurke, sest meil müüakse siin ka pisikesi sileda koorega kurke, aga need ei saa hapendades nii krõmpsud. Pesin kurgid hoolikalt voolava vee all puhtaks, eemaldasin õienupsud ja ladusin kurgid tihedalt üksteise kõrvale ühte suuremasse kaussi (mul oli kasutusel suupesukauss).

Marinaadi koostisosad panin kõik kokku ühte suurde kannu, valasin sinna liitri keevat vett peale, segasin läbi kuni sool lahustus ja valasin siis selle vedeliku koos kõigega kurkidele. Vedelikku peab olema nii palju, et see kataks kõiki kurke, vajadusel peab veel teisegi liitri marinaadi tegema nagu mina, 2kg kurkide kohta.

Valisin ühe suure taldriku, mis kattis kõik mu kurgid kuid samas mahtus suupesukaussi, keerasin selle kurkide peale kummuli ja kõige otsa asetasin veel raskuseks veega täidetud kannu. Jätsin selle köögikapi nurgale seisma ööpäevaks. (Võib ka kauem lasta toatemperetuuril seista kui hapumad kurgid meeldivad, kui kurgid õhukindlalt suletavasse karpi koos vedelikuga ümber laduda ja külmikusse tõsta, siis hapnemisprotsess aeglustub miinimumini ja nii saab veel tubli nädala jagu ühe päeva hapukurke krõmpsutada, kuigi tavaliselt saavad nad kiiremini otsa.)

Säilitamiseks ladusin kurgid tihedalt purkidesse. Kurnasin marinaadi vedeliku läbi sõela keedukastrulisse, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu ja valasin kuumalt kurkidele ning keerasin kõvasti kaaned peale ja lasin purkidel jahtuda enne kui nad külmikusse tõstsin.

Kõik sai valmis täpselt õigeks ajaks ning meie väike silmarõõm võiski sündida... (26.august 2011 kell 6:05 hommikul)