Sahtlivastlad

Kuna meil siin liugu lasta ei saa, siis küpsetasin hunniku kukleid hoopis, noh et ikka see aasta kaa meil pikad linad tuleksid... :)

Tegin seekord veidi teistsugused vastlakuklid, kuna suurelt osalt olid need mõeldud härra kolleegidele viimiseks ja no kolmandat aastat järjest täpselt samasuguseid teha oleks ju igav :) Jällegi, kõigile maitses. Või vähemalt on nad nii viisakad. Mina ise nurisen küll veidi, sest panin kahekordsele retsepti kogusele tervelt 8 supilusikat kakaod ja värv sai täitsa õige, aga šokolaadist maitset polnud ollagi. See Balilt kaasatoodud kakao ei kõlba ikka kuskile, ükskord ma juba pidin piimakakao kraanist alla valama, et see juua ei sundinud, tuleb välja et küpsetamiseks ta ka ei kõlba. Selles mõttes olin kurb, et tahtsin klassikaliselt head maitsekombinatsiooni - šokolaad ja kirsid, aga välja tuli ainult kirsid.

Retsepti ma uuesti kirjutama ei hakka, see on siin. Asendasin vaid kakao jagu jahu kogusest ja sain pruunid kuklid. Vahele keetsin seekord külmunud kirssidest keedise (250 g kirsse, 2 dl suhkrut, natuke vett, 1 spl jahu lõpus keetmise ajal püree paksendamiseks, oleksin pannud tärklist kui oleks olnud), osad suhkruga keedetud kirsid jätsin püreestamata ja need said kuklitele kaunistuseks. Seekord tuli mul 42 pisut väiksemat kuklit kui traditsioonilised, aga väiksemad ongi paremad, saab mitu tükki süüa :)

Aaa... ja sahtlivastlad selle pärast, et mul polnud lihtsalt mujale kukleid panna kui sahtlisse, et nad kenasti kohale transportida. :)

Vahvaid vastlaid ja pikka liugu!


...Click for English recipe. (For chocolate buns replace 4 tablespoon flour with cocoa powder.)

Virsikumoos vanilliga

Kirjutasin varemalt, et tegin ka virsikutest moosi, siin see siis nüüd on... 

Antud kogusest sain ma 2 purki ja natuke peale, ja pool sellest on juba otsas. See tähendab siis, et 1 purk = 1 pannkoogihommik :). See moos maitseb mulle lihtsalt hullupööra, et söön moosi pannkookidega nagu mu kallis härra igasuguste mooside puhul tavatseb teha, mitte vastupidi. Pean seda moositegu kindlasti kordama kuniks meil siin virsikud veel hooajas ja turul soodsad.

~1,5 kg küpseid virsikuid (~12 dl puhastatult, tükeldatult)

3 dl suhkrut

2 tl vanillisuhkrut

Mulle tundus imelik panna karvaseid virsikukoori moosi sisse ja siis ma koorisingi virsikud ära :). Tükeldasin nad keedukastrulisse, lisasin suhkru ja vanilli ning lasin keema tõusta aegajalt segades. Kuumutades suhkur lahustus ja virsikutest tuli mahl välja, et pole vaja vett lisada, et moos ilmaaegu vesiseks ja vedelaks muuta. Lasin umbes 5 minutit keeda ning siis valasin keedise blenderkannu, mõned sekundid purustamist ja segu tagasi keedupotti. Lasin moosil uuesti keema tõusta, eemaldasin vahu ja jagasin kuuma keedise puhastesse klaaspurkidesse. Kaanetasin ja lasin purkidel jahtuda enne kui moosid külmikusse tõstsin.

Mmmm... Suurepärane!

Viigimarjamoos

Lähenema hakkab septembri lõpp ja meil Istanbulis on endiselt suviselt sooja 30 kraadi ringis. Neljapäevaks lubab vihma, ootame seda juba pikisilmi, pisuke värskendus kuluks marjaks ära.

..Marjadest rääkides, hetkel on siin viigimarjahooaeg, sain turult neid suurepäraseid puuvilju 2,50TL/kg, see on siis jämedalt 1 € praeguse kursiga. Ostsin kohe 4 kg, et 2 kg moosiks keeta sest sattusin ühe huvitava keedise postituse peale, mida tahtsin järgi proovida.

Ja veel, miks ma moose ise tahan keeta - meil kodus kõik moosivarud otsas, Eestisse pole ka ammu saanud, et sealt lisa tuua... Seisin siis meie supermarketi moosiriiuli ees ja uurisin purkide pealt silte. Kõige konsentreeritum, mis ma sealt suutsin leida oli 45% marjasisaldusega, see mõte aga ei meeldinud mulle kohe üldse ja kuna meil siin igasuguseid puuvilju veel turul täitsa saadaval, otsustasin ise pannkookide ja putrude kõrvale moosi keeta. Valmis said viigimarjamoos ja virsikukeedis. Nüüd on mul aga järgmine mure, varutud purgid on otsas, et ennem uue moosiportsu keetmist pean tublisti putru sööma ja pannkooke küpsetama, et purke jälle vabastada :)

(Veidi muutsin algset retsepti, sest ma hoian niikuinii oma moose külmkapis ja ei taha siis ka neid nii suhkrumagusaid teha.)

2 kg viigimarju
5 dl suhkrut
1,5 dl punast veini
3 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor
1 tl nelki
0,5 tl meresoola

Poolitasin suurde keedupotti väga küpsed ja magusad viigimarjad. Segasin ülejäänud koostisosadega kokku ja lasin sel toatemperatuuril seista pool tunnikest. Nelgid panin suletava teesõela sisse, et ma neid ükshaaval pärast moosi seest ei peaks taga otsima, et nad blendrisse ei satuks.

Tõstsin poti tulele, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu, keetsin umbes 5 minutit. Võtsin nelgid moosist välja ja valasin segu blenderkannu ja blenderdasin õige pisut, et viigimarja koored peenestada ilma et moosi vahule ajaksin. Valasin moosi uuesti keedupotti, lasin veel kord keema tõusta, eemaldasin vahu ja jagasin kuuma moosi puhastesse klaaspurkidesse, kaanetasin kõvasti kinni ja lasin köögikapil maha jahtuda enne kui moosipurgid külmikusse tõstsin.

26. augusti kurgid

Olen see aasta juba päris mitmel korral turult toodud pisikestest kurkidest neid ühepäeva hapukurke teinud. Arvasin, et viimane aeg oleks mõned ka hilisemaks tarbimiseks purki kaanetada. Tark tegu eks, koguda talveks igasuguseid vahvaid purgikesi külmikusse. Ja no nii ma siis rahmeldasingi veel 25. augusti öösel ja isegi ka peale keskööd, et mu ühepäeva kurgid ikka ühepäevastena purki saaksid ja no kõhutunne ütles mulle ka, et hilisemaks ma seda toimetamist ei saagi jätta, sest hiljem pole kellelgi enam mahti nendega jännata. Ja mu kõhutunne ei vadanud mind ka seekord alt...

Ühe päeva hapukurgid Istanbuli moodi:
paras ports pisikesi kärnalisi kurke
(2 kg sain 7 moosipurgi jagu kurke)

1L marinaadi jaoks:
2 spl meresoola
2 spl veiniäädikat
1 spl suhkrut
5 musta pipra tera
5 nelgi kauna
5 küüslagu küünt
1 tšillipipra kaun
peotäis tilli oksi
peotäis peterselli oksi
1L keevat vett

Kirjutasin kärnalisi kurke, sest meil müüakse siin ka pisikesi sileda koorega kurke, aga need ei saa hapendades nii krõmpsud. Pesin kurgid hoolikalt voolava vee all puhtaks, eemaldasin õienupsud ja ladusin kurgid tihedalt üksteise kõrvale ühte suuremasse kaussi (mul oli kasutusel suupesukauss).

Marinaadi koostisosad panin kõik kokku ühte suurde kannu, valasin sinna liitri keevat vett peale, segasin läbi kuni sool lahustus ja valasin siis selle vedeliku koos kõigega kurkidele. Vedelikku peab olema nii palju, et see kataks kõiki kurke, vajadusel peab veel teisegi liitri marinaadi tegema nagu mina, 2kg kurkide kohta.

Valisin ühe suure taldriku, mis kattis kõik mu kurgid kuid samas mahtus suupesukaussi, keerasin selle kurkide peale kummuli ja kõige otsa asetasin veel raskuseks veega täidetud kannu. Jätsin selle köögikapi nurgale seisma ööpäevaks. (Võib ka kauem lasta toatemperetuuril seista kui hapumad kurgid meeldivad, kui kurgid õhukindlalt suletavasse karpi koos vedelikuga ümber laduda ja külmikusse tõsta, siis hapnemisprotsess aeglustub miinimumini ja nii saab veel tubli nädala jagu ühe päeva hapukurke krõmpsutada, kuigi tavaliselt saavad nad kiiremini otsa.)

Säilitamiseks ladusin kurgid tihedalt purkidesse. Kurnasin marinaadi vedeliku läbi sõela keedukastrulisse, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu ja valasin kuumalt kurkidele ning keerasin kõvasti kaaned peale ja lasin purkidel jahtuda enne kui nad külmikusse tõstsin.

Kõik sai valmis täpselt õigeks ajaks ning meie väike silmarõõm võiski sündida... (26.august 2011 kell 6:05 hommikul)

Võilillemesi

"Kuidas sa seda võilille mett tegid? Käskisid mesilastel ainult võilillelt õietolmu korjata ja siis korjasid neilt selle mee kokku?"

"Kas võilillemesi on midagi sellist nagu "Vale murakamoos"?"

...selles laadis küsimusi oli veelgi kui teatasin erinevatele inimestele rõõmsalt oma saavutustest, et ma võilillemett tegin aga kõik ei tule praegu enam meelde. Ja tegelt on iseenesest nendes mõlemas küsimuses pisike tõetera sees - mängisingi ise ju ühte mesilast, kes maja taga õielt õiele keksis ja kogu selle ilusa võilille kollase osa topsikusse kogus ning hiljem sellest "mee" valmis keetis. Ma kogusin õielehed kohe ilma roheliste nupsudeta, nii et need jäid pisut õnnetult minust aasale võilille varre otsa kõlkuma. Ja kuna need võililled olid korjatud kaugel eemal linna- ja maanteetolmust, ei hakanud ma neid ka vee all eraldi loputama, et kõik väärtuslik õietolm ikka "mee" sisse saaks.

Võilillemesi:
~0,7 L võilille kollaseid osi
1 L vett
1 kg suhkrut
0,5 sidrunit (koos koorega)

Korjasin lilli päiksepaistelise ilmaga ja ainult võilille kollast osa, ilma rohelise nupsuta! Panin saagi koos liitri külma veega keedunõusse ning lasin keema tõusta. Jätsin poti kaanega kaetult sooja pliidi servale üleöö tõmbama (6-8 h). Hommikul kurnasin sõela abil tõmmise ja pigistasin peopesas võililledest viimsegi piisa välja. Valasin vedeliku tagasi keedupotti ning kaalusin sinna sisse suhkru ja viilutasin sidruni. Lasin sel keeda kuni vesi piisavalt aurustus ning tekkis siirupitaoline vedelik (~2 h või rohkem). Sidruniviilud õngitsesin potist välja, neid võib kasutada tee magustamiseks või koos võisaiaga nahka pista, viimane oli eriti hää!  Saadud "mee" villisin kaanega suletavatesse purkidesse ning lasin täiesti maha jahtuda enne kui purgid külmikusse tõstsin. Kaua selline mesi säilib, puudub mul kogemus, aga arvestades suhkru kogust ei tohiks kiiret riknemist karta.

Võilillemesi on mesimagus, sobib kasutada seal, kus muidu mett kasutaksid (pannkookide, võisaia peal jne) ning maitseb üldjuhul ka neile, kes muidu mett ei armasta või on tavalise mee vastu allergilised.

Maasikamoos nagu toormoos

Imelist ja päikeselist emadepäeva armsad emad!

2 150 g maasikamoosi (5x ~430g purki):

1 800 g puhastatud maasikaid (algselt oli 2 kg)

700 g suhkrut

5 g vanillsuhkrut

Puhastasin maasikad ja lõikasin nad pooleks. Panin koos suhkru ja vanilliga keedupotti ning segasin läbi. Tõstsin poti tulele, segasin aeg-ajalt, lubasin moosil tugevalt keema tõusta, lasin sel podiseda 2-3 minutit ja eemaldasin vahu. Keerasin kuumuse maha ning jahutasin moosi pea toatemperatuurile (1-2 tundi). Süütasin uuesti moosipoti all tule ning lasin veelkord tugevalt keema tõusta, uuesti 2-3 minutit ja eemaldasin veel vahtu. Uuesti kuumutamine paksendab moosi. Tõstsin kuuma moosi kuumutatud ja puhastesse purkidesse, kaanetasin tugevalt ja keerasin moosipurgid käteräti peale kummuli, kaas allapoole. Lasin jahtuda ning tõstsin külmkappi. 

Moos ei ole nii magus kui keedumoos tavaliselt ning meenutab pisut toormoosi maitset. Tõeliselt hea, teen niimoodi kindlasti veel paar portsu moosi. Üks väiksem 400g purk sai ühe korraga pannkookidega söödud, niimoodi seda moosi küll kauaks ei jätku... ;)

Rosinakohupiim

Pikad vahed kipuvad mu blogimistesse jälle sisse tulema, pean end parandama selles osas, nüüd peaks pisut aega olema külaliste ja reisimiste vahel.. :) 

...käisin vahepeal jälle Eestis ja tõin sealt külmast kallid sugulased omale külla kaasa sooja kevadet nautima... Olimegi siin terve selle nädala Istanbuli peal ringi jooksmas, selle vähese ajaga tuli ju kõik uus ja põnev nende jaoks ette näidata. Meil oli küll väga tihe ja väsitav päevakava täis vaatamisväärsusi ja shopinguretki aga väga vahva oli ikkagi! Nüüd kui meil siin suvi hakkab tasahilju ligi hiilima, oli neil eile külma Eestisse naasta nii raske, üleeile ju sadas Eestis jälle lund ja tuiskas, brrrr, samal ajal kui meil siin soojapügalad üle 15ne hakkavad tõusma ja kirsipuud kõik õites...

Niisiis kui tagasi tulla ammuse kohupiimateo juurde, siis minu järgmisest kohupiimaportsust valmis rosinakohupiim.

Vaja läks:
300 g värsket kohupiima
3 spl vahukoort
2 dl rosinaid, kuumas vees pestud ja leotatud
3 spl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut

Retseptis toodud kogused on kõik umbkaudsed. Vahukoore lisamine sõltub sellest kui kuivaks on kohupiim nõrutatud ning magusus ja rosinate kogus on puhas maitse küsimus. Kõik koostisosad tuleb lihtsalt õrnalt kokku segada, et kohupiima tekstuuri liialt mitte lõhkuda. Kui valmissegatud kohupiim pisut seisab, siis suhkur jõuab korralikult lahustuda ja maitse ühtlustuda.

Rosinakohupiima võib niisama magustoiduna serveerida või siis pannkoogi vahele moosile või meele sõbraks pista.

Värske kohupiim

Täna oleme siis kodus lumevangis! Tormituul on küll järgi andnud aga lund on sadanud sellegipoolest öö otsa ning osa sellest on ka teedele pidama jäänud, et meie kodutänava mägedest siin küll autoga üles-alla sõita üsna võimatu. Päeva peale vast läheb soojemaks ja sulab ära, aga hommikul jäi minul kooli minemata ja härral tööle. Pidu-pidu! :) Kui ilmast veel rääkida, siis pühapäevaks juba lubab päikest ja 13 kraadi sooja, eks näis.

Nüüd siis köögitoimetuste juurde... Kaua ma siin ikka nutan, et kohupiima siit kaubandusest saada pole?! Teen siis ise! Ma pole uurinud, ilmselt on meie tublidel Eesti blogijatel ka kohupiima kodustegemise kogemusi/õpetusi, aga mind inspireeris just see postitus, tundus mulle kuidagi nii lihtne, et pidin proovima... Ja tõesti, kohupiim nagu kohupiim ikka. Kusjuures väga hea maitsega! Ilmselt oleneb see algmaterjalide kvaliteedist, aga õnneks on siin kaubanduses mõned tootjad, kes ka värsket piima pakuvad. Muidugi mitte nii värsket, et lihtsalt jahutatud lehmapiim, ikka pastöriseeritud, nagu meie tavaline poepiim Eestis, ainult, et siin on kõik sellised piimad natuke rammusamad, 3%.

Vaja läks:

1 L värsket piima

0,25 L maitsestamata jogurtit

Valasin keedupotti piima, millele segasin hulka jogurti. Lasin sel toatemperatuuril ööpäev seista, et piim hapuks läheks. Seda saab aru sellest kui piim on muutunud paksuks ja poti äärest on piim sinaka varjundiga. 24 tunni möödudes, tõstsin piima võimalikult madala kuumusega pliidile ning kuumutasin aegajalt pisut segades, et kuumus kogu segu ulatuses ühtlasem oleks, kuni segu jõudis 65 C kraadini. Kraadiklaasi mul pole, aga hindasin väikese sõrmega kuumust ja silmaga välimust, kui kogu piim oli kokku tõmbunud ning kollane vadak eraldunud, on kohupiim valmis ning kuumus piisav. Võtsin poti tulelt ning lasin sel jahtuda toatemperatuurile, kordagi segamata. 

Jahtunud kohupiima valasin sõelale sätitud riidetükile, sidusin riide paunaks kokku ning riputasin kraanikausi kohale tilkuma (4 tunniks). Valmis kohupiima võtsin riidest välja ning panin õhukindla karbiga külmikusse. Seal peaks ta värske püsima 72 tundi. Mina aga tegin temast kohe järgmine päev Maasika-kohupiimavahu.

Kui keegi teab, kuidas rosinakohupiima teha, võiks mulle paari reaga kirjutada. Ma ise siin arvasin, et kui sellele magedale värskelt nõrutatud kohupiimale õige pisut vahukoort lisada (vahustamata), suhkrut ning pestud rosinad, et siis peaks saamagi, kindel aga pole sest pole veel jõudnud seda proovida.

Hõissa Vastlad!!!

Täna on üks tore päev, kui ainult Istanbuli ilm ka normaalsemaks hakkaks... Ilmateade lubas meile siia tänaseks ja homseks vägevat tuult ja lumetormi. Käes nad nüüd ongi, tuleb lund ja rahet vaheldumisi ja tuul vingub nii kõvasti akna taga, et rõdul mööbel ei taha omal kohal püsida. Sulliga õue minnes oli mul ka pisut mure, et äkki tuul viib mu koerakese kaasa :)

..Aga soojaks köetud toas tormi eest varjus olla on kaa vahva, sest vaatamata sellele, et meie siin ei saa vastlapäeva puhul liugu lasta ega suitsulihaga hernesuppi süüa, siis kukleid saame me aga küll kahe suupoolega pista. Proovisin teha ka eelmine aasta kukleid, aga neid ei anna tänavustega võrreldagi!!! Tänane retsept pärit Perenaine.ee'st ning järgisin näpuga täpselt retsepti ja ainult jahu panin supilusika jagu rohkem, aga rohkem ka ei julgend jahuga liialdada kuigi tainas näppude küljest päris lahti ei löönud, sest sõtkumise lõpuks oli tainas mu arust juba piisavalt ilus küll, sitke ja läikiv, nagu Eva sõnul olema pidigi. Kukleid veeretada oli sellest tainast imelihtne, kerkisid ka kui mühin ja kuklid jäid küpsedes pehmed ja hõrgu maitsega. Nojah, eks tainas oli ju palju võid ja suhkrut, aga need meie elu maitsvaks ja magusaks teevadki! Soovitan seda retsepti!!!

Mina tegin seekord kahekordse koguse tainast, sest lubatud 12 kuklist oleks mulle ilmselgelt väheseks jäänud, sest jätkasime ka see vastlapäev eelmine aasta alustatud traditsiooni, et Härra tutvustab oma Türgi kolleegidele Eesti kombeid. Minul sai sellest kogusest 30 natuke väiksemat kuklit kui nö keskmine kukkel, need rändasid peaaegu ahjusoojana kodust välja, ning lisaks 11 minikuklit nn Eesti kommuunile Istanbulis. :)

Tainas 10-12 keskpärase kukli tarvis:
2,5dl sooja piima
25g presspärmi või 1 pakk kuivpärmi (7g)
1 munarebu (+1 rebu määrimiseks)
0,5 tl soola
1 dl suhkurt
0,5 tl purustatud kardemoniseemneid (5-7 kupart)
7 dl nisujahu
100 g võid

Täidiseks:
mustsõstramoos

vahukoorekreem:
     200 ml vahukoor
     250 g kohupiimapastat

     2-4 spl suhkrut (oleneb, kas kohupiim on juba eelnevalt magus või mitte)

     1 tl vanillsuhkrut

Hõõru presspärm vähese (36-kraadise) piimaga vedelaks ja lisa ülejäänud piim. Kuivpärm sega esmalt vähese jahuga ning klopi siis (ca 40-42 kraadise) piima hulka. Lisa toasoe muna, sool, suhkur ja kardemon. Sõelu kaussi pool jahukogusest ja sõtku paar minutit. Seejärel lisa edasi sõtkudes ülejäänud jahu, jättes esialgu 1 dl järele. Lisa tükkidena pehme või ja sõtku tainas uuesti ühtlaseks. Sõtkumist jätkates lisa vähehaaval nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja läikiv ning lööks käte ja kausi küljest lahti.

Kata tainakauss rätikuga ja tõsta sooja kohta kerkima. Tainas peaks kerkima 2x, milleks võib kuluda tund või isegi rohkem.

Raputa laud vähese jahuga üle, kaabi tainas kausist välja. Sõtku kergelt läbi, et suured gaasimullid lõhustuksid. Vormi soovitud kuju ja suurusega saiad ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Kata kareda rätikuga ning lase soojas kohas ja tuuletõmbuseta kohas 2-kordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga, (kuhu on lisatud tilk vett ja õige pisut soola) ja küpseta ahju keskosas 225-kraadi juures 10-12 minutit.

Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa õhukeselt ära, määri alumised pooled moosiga ja tõsta peale vahukoorekreem. Aseta kaanekesed uuesti peale ja raputa üle tuhksuhkruga.

Vahukoorekreemi jaoks vahustasin vahukoore poole suhkruga. Segasin eraldi kausis kokku kohupiimapasta (Süzme yogurt), ülejäänud suhkru ja vanilliga, et *kohupiim pehmeneks ja oleks kergem vahukoorele lisada. Ühendasin ettevaatlikult segud ning panin kreemi pritskotti. 

*meil siin tegelikult päriselt pole kohupiima, aga see süzme yogurt on midagi kohupiimapastale väga sarnast. Ta on paks, isegi tihe võiks öelda ning rasvasuselt ka veidi rammusam (~4%) kui siin teised saadaolevad jogurtid.

Vastlapäeval võivad lilled ka tulla, kui juhtub naistepäev samale päevale sattuma... :)

Ilusat ja maitsvat naistepäeva teile kõigile!!!

Sefiirikorvikesed

Tegin täna teist korda sefiiri. Esimene kord tegin seda kunagi paar aastat tagasi endale sünnipäevatordi katteks, siis proovisin siirupiga sefiiri retsepti kuid ei mäletagi enam, kust ma retsepti sain ja mis seal täpselt sisaldus, aga see sefiir ei hoidnud nii hästi vorrmi nagu tänane sefiir, mille valmistasin Birxi köögist leitud juhiste järgi. Hihii, tundub, et on veel teisigi Birxisid, kellele sefiir hullupööra meeldib, et võtaks vaevaks seda ise valmistada... :)

Meil peres sefiirisööjaid vaid 2 (kui taksikoera mitte arvestada, sest talle kindlasti ka oleks sefiir mokkamööda kui vaid kätte saaks), vähendasin munakogust kuuelt neljale. Sefiiri tegemine oli superlihtne kuigi ma algul just seda osa pisut kartsin, siis hoopistükis korvikeste tegemisega ei õnnestunud mul just kõige paremini... Küpsetasin korvikesi pahupidi sufleevormi välisküljel, et korvike seest täis ei kerkiks. Kõik oli väga kena kuni sinnamaani kuni mu korvikeste küljed põhjast eraldusid ja sufleevormipidi alla voolasid, poole küpsemise peal. Noh, mis sellest korvikessest ikka, sefiir on niisamagi hea, eksju! :) Paar pilti sain ikka klõpsitud ka, sest sefiirikuhja taha ju ei näe, et seal ilusat korvi serva tegelt polegi... ;p

Sellest peaks piisama 15 korvikeseks:

Muretainas:
300 gr jahu
200 gr võid või margariini
100 gr suhkrut (järgmine kord paneksin pisut vähem suhkrut)
1 muna
vanillisuhkrut
0,25 tl meresoola

Kuna mul kombaini pole taina segamiseks, siis mina töötlesin muretaia vanal heal viisil -  köögilaual suure kööginao abil hakkides jahu, suhkru, muna ja võid omavahel niikaua kuni kuiva jahu enam laual polnud ning surusin kätega saadud puru tainapalliks, panin kilesse ja tõstsin külma. Tainas peaks külmas vähemalt 30 minutit seisma.

Korvikeste jaoks rullisin taigna õhukeseks (5 mm). Lõikasin paraja suurusega kettad ja asetasin metallvormide välisküljele (määrida vorme pole vaja) (Kuna mul õigeid metallvorme pole, siis kasutasin keraamilisi sufleevorme). Asetasin vormid tagurpidi ahjuplaadile ja küpsetasin 225 kraadises ahjus kuldpruuniks umbes 10-15 min. Lasin korvikestel täiesti maha jahtuda.

Sefiir:
6 munavalget
5 dl peenikest suhkrut või tuhksuhkrut
suts sidrunihapet (0,25-0,5 tl, lisasin igaks juhuks jao kaupa vahustamise algul, maitse järgi)

Sefiiri tegemiseks sobib metallist roostevabast kauss, mis on kuuma veega korralikult puhtaks pestud, et kausi pind mingil juhul rasvane poleks, sama lugu ka miksri vahustajatega. Mikserdasin munavalged suhruga heleda vahu tekkimiseni. Järgmisena asetasin kausi suuremasse potti, kus oli vaikselt keev vesi. Vahustasin umbes 10-15 minutit, kuni pinnale jäid teravad tipud, mis alla ei vajunud. Tõstsin kausi veest välja ja miserdasin edasi, kuni vaht oli jahtunud.

Tõstsin sefiiri pritskotti ja täitsin korvikesed ilusa, koheva sefiirivahuga. Mulle meeldib kui sefiiri alla on veel peidetud banaaniviilud, mille peale on pisut sidruni- või laimimahla tilgutatud. Maasikad või muud värsked marjad poleks ka üldse paha idee.

Idud idanema! ..ja see on imelihtne!

Haigus hakkab tasapisi järele andma, et leian endas jälle jaksu oma köögitoimetusi siia kirja panna, need sain ma veel enne voodireziimi korda saata... Nimelt haaras mind uus ja põnev idude kasvatamise maania (see vist Eestis uus popp asi nüüd), tee juhatas kätte üks mu Eesti sõbrants, kes juba selles vallas tublisti katsetanud. Mõeldud-tehtud või tehtud-mõeldud aga ühest ökopoest ma idude kasvatamiseks vajalikud nõud ja seemned kokku ostsin, vedasin need Istanbuli kaasa, sest siit ma arvatavasti selliseid asju ei leiaks, ja üks ports idusid mul nüüdseks idandatud ja juba ka nahka pistetud.

Pisike kihutuskõne ka Maalehest: Talvisel ajal kesiselt saadaolevaid vitamiine ja mineraale saab ammutada idudest.

Idud sisaldavad rikkalikult kiudaineid ja vitamiine. Idu faasis avalduvad taime kõik head omadused: näiteks vitamiin ja B grupi vitamiine on mitmekordselt.

B12 vitamiini peetakse loomseks vitamiiniks, kuid idus on see olemas ning taimetoitlased selle puuduse all ei kannata. Idandatud seemned pakuvad konkurentsi apteekides müüdavatele toidulisanditele, sest nad sisaldavad suures koguses väärtuslike ensüüme, proteiine, mineraalaineid, mikroelemente ja looduslikke vitamiine. Idanditest arvatakse abi olevat nina-, kurgu-, kopsu- ja nahahaiguste ning nakkushaiguste puhul, järjekindel idude söömine ennetab külmetushaigusi ja parandab juuste ning peanaha tervist.

Esimese korraga läks ikka nats aiataha ka, nimelt panin õpetuse järgi ainult kõige peenematele (lutserni) seemnetele paberi alla, et need idandamisnõu põhjas olevatest aukudest plehku ei pistaks. Tegelikult peaksin aga vajalikuks kõigile seemnetele paberit alla panna, sest kui idud hakkasid läbi aukude kasvama, siis see ka kõige parem variant polnud, ummistasid õhuaugud ja idud tahtsid katki minna kui neid sealt august välja püüdsin aidata.

Teiseks viskasin ma ühe korruse jagu idusid minema kuna pidasin idudele tekkinud peeneid valgeid karvakesi hallituseks, pole ju midagi imestada siin niiskes Istanbulis, kus laudlinagi tahab suvel laual hallitama minna... rääkisin pärast ka oma sõbrantsile seda lugu, ta oli ka esimest korda ära ehmund ja idud ära visand, aga oli uurinud selle kohta, et kui idudele liiga palju niiskust tekib, siis tekivad nn niiskusekarvad, mis ei ole hallitus, siis peaks jätma idandamisnõule kaane peale panemata, et üleliigne niiskus välja pääseks ning probleemi pole. Eks ma siis järgmine kord nüüd tean.

Paljud idud kasvatavad endile teisel või kolmandal päeval väikesed valged mikrokiudjuured, mis näivad valge vatina. See on täiesti normaalne arenguetapp, tegemist ei ole hallitusega. Mikrokiudjuured on värskuse tunnuseks ja need kaovad niiskusrežiimi muutudes või idandi vananedes. /ETTA

Tegin kõik õpetuse järgi, panin igasse kasvunõusse idupakil soovitusliku koguse seemneid ning kastsin neid 2x päevas puhta joogiveega. Nõrgunud vee aga valasin lilledele kosutuseks.

Esimene idusabaots oli näha juba 2. päeval mungoa idudel, teistel veel sabasid ei paistnud.

...ja sealt edasi 3. ja 4. päeval kasvasid kõik idud nagu imeväel, võiks öelda silmaga nähtavalt.

4. päeva õhtuks olid mu idud juba nii suureks kasvanud ja esimesed väiksed lehedki külge tulnud, et otsustasin nad säilituskarbiga külmikusse tõsta, osa pistsin rõõmsalt kohe põske ja krõmpsutasin.

Lutserni seemneid ma soovitaks idanema panna pigem õige pisut vähem kui soovitud kogus, sest idanedes tundus nagu oleks keegi sinna vahepeal seemneid juurde külvanud :)

Rahulikke jõule ja rõõmsat aastavahetust kõigile kallitele!

Suuuur, suur, aitäääh kallile sõbrantsile, kes oli mul eile vapralt Päkapikukontoris abiks, ning meie nobedate näppude vahel valmisid kaunid piparkoogimehikesed (tervelt 34 tk ...ja kui päris aus olla, siis piiiika aega ei taha enam ühtegi küpsist kaunistada!! (kui ma just amazonist endale uusi vorme ei telli, siis oleks ju jälle põnev?!... :))).

May your holiday season be blessed with peace, love and great joy! 

Wish you a Marry Christmas 

and a Wonderful New Year!!!

XOXOXO

Mutlu yıllar!!!

...Ma arvan, et enam ma see aasta "tööd" ei tee, sest laupäevast algab meil puhkus soojal palmisaarel ning seal ei ole mul plaanis ise midagi kokata vaid lasen teistel end üllatada ja poputada... :)

Kohtumiseni uuel aastal!

xoxoxo

Kaunistustega küpsised

Käisime sõbrantsidega eile küpsiste kaunistamise koolitusel. Saime kaunistatud terve päeva jooksul vaid viis erineva kujuga küpsist, ning see kõik võttis aega meil 6 tundi. Algul oli muidugi ka sissejuhatus ning taina tegemine ja küpsiste vorminine kuid lõpuks ühe küpsise kaunistusele kulus enamvähem ikkagi tund aega. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendas... Ma olin meeldivalt üllatunud selle teenuse kvaliteedis, sest ei osanud arvatagi, mida Türgis osatakse ja tehakse, sest siin pole väga levinud meile (Euroopas) tuntud tehnikad ning vajalikke töövahendeid ja materjale müüakse vaid paaris spetsiaalses poekeses, õpetajagi oli osad asjad endale Ameerikast tellinud, ja teiseks, kogu koolitus oli inglise keeles!!! Võiks öelda, et see oli mu eelmisel kevadel käimata koolitundide järeleaitamise tund. Tasus igati vaeva ning tulemus oli SUPER! Ma ise ka ei usu, et nii vahvaid asju on võimalik nii lihtsasti teha kui õiged tööriistad ja -võtted käes! Ma polnud kunagi varem kasutanud ei seda suhkrumassi ega ka neid erinevaid tehnikaid, koolis sain vaid teoreetilist osa kuna kevadel ju õppisin Türgis iseseisvalt ning praktilistes tundides ei saanud osaleda. Ja mu sõbrannad!!, kes olid minuga eile kaasas, arvates esialgu, et nagu minu toetuseks ja pigem nagu mulle seltsiks, nemad nautisid seda protsessi isegi täiel rinnal!! ning sattusid vaimustusse oma suurepärastest tulemustest. Üks tõeliselt tore päev oli! Aitäh C'est Ça! Damla ja Didem! :)

...Nalja ka veits, eile õhtul ja ka täna hommikul ärgates olin ma täiesti kindel, et täna on kolmapäev, et ma ei pea täna mitte kuhugi minema  ning saan oma blogi sissekirjutuse rahulikult valmis kribada... Aga, sain just mõni hetk tagasi oma türgikeele õpetajalt sõnumi, et kas ma täna tundi ei tulegi? Appiii, täna on ju neljapäev!?! Neljapäeva hommikuti on mul ju keeletund. Oih kui piinlik! :)

Võiküpsiste põhiretsept:
510 g jahu
125 g tuhksuhkrut
250 g toasooja võid
1 muna (M)

Segada kõik koostisosad kokku ning sõtkuda tainast käsitsi kuni see muutub ühtlaseks ja siledaks tainapalliks (~20 min). (Kui lisada maitseaineid (vanill, kaneel jne), siis samapalju tuleb tainas jahukogust vähendada!)

Tainas rullida 8 mm paksuselt ühest servast alustades laiali (keskelt rullimist alustades tulevad taina pinnale praod, mis küpsedes veelgi suurenevad), vormi abil küpsised välja lõigata ning küpsetada 170 C kraadises ahjus 20-25 min. Küpsedes kerkivad küpsised 1 cm paksuseks. Enne kaunistamist lasta küpsistel täiesti maha jahtuda.

Kasutasime erivärvilisi suhkrumasse. Voolisime mustriplaatide, vormide abil erinevad vahvad kaunistused. Suhkrumassi küpsisele "kleepimiseks" tuleks küpsis kergelt pintsli abil joogiveega pealt märjaks teha. Hiljem suhkrumass suhkrumassi külge jääb juba kergema vajutusega ning vett pole vaja.

Kõrvitsapüree

Kuna mul on nii palju kõrvitsapüreega küpsetisi, siis kiirelt ka lihtne kõrvitsapüree valmistamise õpetus...

Esimese püree tegin nii, et keetsin kõrvitsat väheses vees, kurnasin, püreestasin. Teise aga tegin ahjumeetodil ning oluline värvivahe tuli nendel püreedel (oleneb muidugi ka kõrvitsasordist, minul oli kasutada aga üks ja seesama sort). Loodetavasti kõik hea ja parem jäi ka kõrvitsapüree sisse selle teise variandi puhul. Oluline on, et teine püree tuli ka paksem, mis on küpsetamiseks hea, kuna ei lisa tainale liialt niiskust.

Kuna mul olid juba puhastatud kõrvitsakuubikud, siis ladusin need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetasin 200 C kraadi juures 30 minutit. Püreestasin, valasin püree ahjupotti ning kuumutasin ahjus veel umbes 30 minutit, et püreestamisel tekkinud bakterid välja kuumutada.

Valmistasin ette kaanetatavad purgid (hoidsin lahtist purki keeva vee kohal kummuli ning kaane keetsin läbi). Tõstsin kuuma püree purki, keerasin kaane kõvasti kinni, ning panin pahupidi jahtuma. Jahtunud püreepurgid tõstsin külmkappi. (Originaalretsept soovitab püree külmutamist, mina aga loodan oma püree piisavalt kiiresti ära kasutada. Võin hiljem kommenteerida, kui pikalt püree säilis.)

...Original recipe in English...