Vaarikavaht

Palju õnne mulle ja ilusat vaarikavahuroosat elu! :)

Aitäh kõigile kallitele sõpradele, kes mulle täna palju-palju-palju õnne, rõõmu ja kõike muud paremat soovisid, see teeb minust ühe õnneliku ja rõõmsa inimese ikka küll!

Vaarikavahu retsept imeliselt lihtne:

100g vahukoort
2 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
100g kohupiima (maitsestamata)
paar peotäit vaarikaid ja mõned veel lisaks kaunistuseks

Vahukoor suhkruga vahule ja ülejäänud asjad ka hulka. Valmis!

Astelpajupannkoogid

Meie esimene isadepäev möödus rahulikult ja ilma suuremate pidustusteta, küll aga sepitsesin miskit ikka pliidi taga selleks puhuks valmis - hiliseks hommikusöögiks õhukesed ülepanni koogid astelpajumüsliga ja õhtusöögiks selle hooaja esimesed verivorstid, mis ma üllatusena isadepäevaks Eestist kaasa tirisin.

Kunagi ammu sai Luige laadalt see astelpajumüsli ostetud, aga siiamaani ei olnud me seda pakki lahtigi teinud, nüüd siis tegin otsa lahti ja esimeseks proovisin kasutada seda kasulikku kraami pannkoogitainas. Laadal pakuti seda muidu keefiriga segatuna, mis oli väga maitsev ja veeniski meid ostu sooritama. Peale selle sisaldab see müsli palju vitamiine, mineraalaineid ja oomega rasvhappeid, njah iseenesest palju neist nüüd kuumutades minu pannkookidesse alles jäi, aga maitsesid nad küll hästi.

10 õhukese pannkoogi jaoks:
2 muna (L)
2-3 dl piima (jagatud)
2 spl suhkrut
0.25 tl soola
2 dl nisujahu
2 spl astelpajumüslit
2 spl oliivõli + praadimiseks

Tavaliselt ma kunagi ei mõõda pannkoogitainasse minevaid koostisaineid, kõik käib tunde järgi ja nii juba aastaid. Seekord ma siis mõõtsin, et retsept ühe kalli inimese palvel siia kirja panna. Astelpajumüsli võib välja jätta ja piima lisada juurde kui tainas liiga paks saab, et pannil õhukeselt laiali valguda ei taha.

Esiteks kloppisin munad lahti, lisasin umbes poole piimast, suhkru ja soola, vispeldasin segu ühtlaseks. Lisasin jahu ja astelpajumüsli, vispeldasin edasi, tainas peaks saama selline üsna paks (niimoodi tehes väldin jahutükkide tekkimist), siis alles lisasin õli ja veel piima, et tainas lõpuks ikka suht vedel ja voolav saaks. Nüüd võiks tainas veidi seista, et jahu paisuks ja seoks paremini.

Praadimiseks tõstan väikse kulbi jagu tainast õrnalt õliga kaetud pannile, kallutan ja keerutan panni, et tainas ühtlaselt laiali saada ning praen koogid mõlemalt poolt ilusaks kuldseks. Osavamad võivad pannkooke visates ümber pöörata, õhukese labidaga saab aga ka asja aetud.

Astelpaju pannkooke võiks siis serveerida näiteks astelpajumoosi, astelpajumüsliga segatud hapukoorega või kohupiimaga, et seda maitsenüanssi tugevdada ja toetada.

Ilmselt veel päris mitu aastat pean ma Jan Richardit aitama, et isale selle päeva puhul miskit maitsvat meisterdada aga küll ta kasvab ja lõpuks nakatub minu kokkamispisikutest kui käed sõna kuulama ja jalad kandma hakkavad... :)

Halvaasüdamega ahjuõunad

Juba on kalendris ette keeratud novembri kuu ja aega on läinud viimasest 26. kuupäevast päris palju mööda kui kalleid sünnipäevalisi sai ahjuõuntega kostitatud, tähistamaks siis JR teist elukuud. Vahepeal lihtsalt pole olnud mahti blogisse uusi sissekandeid teha, kas on külalised meile seltsiks või oleme ise kuskil külalistena seltsiks. Siin olles on alati päevakava kuidagi väga tihe, vahvaid tegevusi ja kohtumisi täis.

Saabusime Eestisse ja mulle toodi mitmelt poolt koduaia õunu. No nii kahju, et ma neid värskena krõmpsutada ei saa, puuksutaksime siis väikese härraga üksteisevõidu :) ...pistsin suuremad ubinad ahju, väiksemad jagasin mööda küla laiali ja kõik olid rõõmsad.

7-8 õuna (soovitavalt hapukamad)
150 g meelepärast halvaad
4 tl mandlilikööri

Urgitsesin noaotsaga õunasüdamikud välja ja täitsin tühimiku peeneks hakitud ja likööriga segatud halvaaga. Küpsetasin õunu 160 kraadises ahjus umbes tunni jagu, kuni õunad olid pehmed aga veel mitte laiali lagunenud.

Sünnipäevalistele serveerisin soojasid õunu magusa kohupiima ja jäätisega. Väga maitsev on aga ka lihtsalt hapukoorega, kuhu on magusat mett peale niristatud.

Tiramisu tort

Sünnipäev on päev, mis on täis erilist rõõmu.. 

See on päev, mis kinnitab, et oled alati armastatud..

On meeldiv soovida head inimesele, kes seda ka tegelikult on!

Palju õnne kallis!

Tort valmis sama retsepti järgi, mida ma kunagi juba katsetanud olin. Seekord aga lisasin kreemile lõpus 1dl kuuma kohviga lahustatud 2 tl zelatiini, et kreem külmikus üleöö seistes tarretuks.

Banaani pannikad

Mul oli 3 banaani, mille koor laua peal juba pruuniks kippus ja köögis levis magus banaanilõhn, justkui kuivatatud banaanidel. Ei-ei, mitte need kuivatatud banaanikrõpsud vaid need näritavad, kleepuvad, väikesed terved banaanid, mis me kunagi lapsepõlves palju sõime, kommi asemel, nüüd ei ole ma neid enam müügil näinud, pole muidugi spetsiaalselt otsinud ka. Võinoh see polegi oluline, lihtsalt lõhn tundus kuidagi tuttavlik ja mõnus... :)

Valminud mooside kõrvale tuli siis nüüd pannkoogihommik ette võtta ja laupäev sobib selleks ju suurepäraselt. Need magusalõhnalised banaanid saidki seekord mu pannkoogitaina põhjaks.

3 banaani
3 spl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna (M), eraldatud
6 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
3 spl maitsestamata jogurtit

Litsusin banaanid kausi põhjas puruks, lisasin munakollased ja suhkrud, segasin ühtlaseks. Jahu segasin eelnevalt kokku küpsetuspulbri ja soolaga, lisasin tainale. (Mulle meeldib alati teha pannkookide puhul valmis enne vedelike lisamist paks taigen, siis ei jää jahutükke sisse, alles siis lisan ülepannkookide puhul piima või praeguste pisikeste pannakate puhul jogurti või hapupiima.) Munavalge kloppisin eraldi kausis vahule ja segasin õrnalt tainasse kõige lõpus. Praadisin supilusikasuurused pannkoogid vähese õliga kuumal pannil mõlemalt poolt kuldseks.

Diplomat Pudding

Kui nägin telekast, kuidas meisterkokk Eric Lanlard oma saates Glamour Puds seda lihtsat aga suurepärast magustoitu valmistas, tekkis mul vastupandamatu isu seda ise järele proovida. Tegemist on sellise magusroaga, mida mina nimetaksin lihtsalt veidi pidulikumaks või külluslikumaks saiavormiks aga kuna see kuulus retsept pärinevat 19. sajandi algusest, siis ei söandanud ma seda nime muutma hakata, olgu ta siis pealegi inglisepäraselt pudding ja veel pealegi Diplomat - uhke eks! Koostisosi olin ma aga paraku sunnitud pisut muutma, kuna siin ei leia ma sellist saia nagu brioche ja ka suhkrustatud puuviljadest oli meil kodus vaid Küprose reisilt pärit apelsinikoore hoidis. Ehee, ja rummi tilkagi meil ka majas ei leidunud, see sai asendatud hoopiski luksuslikuma XO konjakiga. Hmmm, njah, neid muudatusi sai vist lõpuks kokku juba nii palju, et ma oleksin võinud ka vabalt seda rooga Luksuslikuks saiavormiks ümber nimetada ja kogu retsepti leiutamise au endale võtta... aga see ei oleks üldsegi nii põnev eks. :)

Kuna meil kodus saia ei sööda, siis ei hakanud ma suurt röstsaia ostma, ning ostsin hoopis ahjusooja ümmarguse prantsuse saia. Vahele põikeks veel veidi Istanbuli kaubandusest, et meie poe pagariletis müüakse tavalist pikka prantsuse saia, 1/2 prantsuse saia ja ka päris pisikesi 1/3 saiu. Niimoodi murdarvud ongi kohe nimes kasutusel, ma pole enne sellist asja näinud, et tundus huvitav mainida. Eestis on see väiksem sai nimega pikuke (juustupikuke vähemalt on või oli kui ma seda kunagi Fazeri saialetist ostsin).

Kahele:

40 g hakitud suhkrustatud puuvilju

25 g rosinaid

25 ml tumedat rummi

9 saia viilu (soovitavalt brioche saia)

sulavõid saiade pintseldamiseks ja vormide määrimiseks

2 muna (M)

60 g suhkrut

25 g vanilje suhkrut

0,5 dl piima

pisut pruuni suhkrut peale puistamiseks

Keerasin ahju 170 C kraadile soojenema ning võitasin sisse kaks ramekin vormi.

Rosinad ja peenemaks hakitud suhkrustatud apelsinikoore panin koos alkoholiga kaussi maitsestuma.

Lõikasin vajaliku arvu saiaviile, pintseldasin neid mõlemalt poolt sulavõiga ja röstisin ahjus krõbedaks ja kuldkollaseks. (Röstsaia kasutades, peaks saiast enne vormi suurused kettad välja lõikama.)

Munad kloppisin suhkruga lahti, lisasin vanilje ja piima. Vormi põhja esimeseks kihiks läheb röstitud sai, selle peale rummised puuviljad (koos rummiga), siis natuke munasegu, ja niimoodi kihid kuni kolm viilu ühe vormi kohta on kasutatud. Ülejäänud 3 saiaviilu lõikasin pooleks ja katsin nende viiludega vormi. Tilgake munasegu veel peale ja krõbeda tulemuse saavutamiseks ka pruun suhkur kõige otsa ning siis vormid ahju. Retsepti järgi peaksid nad ahjus olema 1 tund. Minul aga olid saiad juba 40 minutil nii pruunid, et pidin küpsetamise lõpetama.

Mina soovitaksin seda magussööki nautida täiesti mahajahtununa kuigi saates tundus, et Eric sõi seda üsna kohe peale ahjust väljavõtmist.

Veidi pidulik ja suviselt värske kama

...Viimased päevad Eestis, viimased kohtumised kallite sõbrannadega ja pisut erilisemad magussöögid selleks puhuks.. aga ei midagi peenutsevat, võiks öelda, et täitsa Eesti värk. Kama, vaarikad, hapupiim, kohupiim - nendest vast ainult vaarikaid oleks võimalik mul Türgis saada, kuigi selles ma päris kindel ka pole.

Bye-bye kallis Eesti... ja poolik kamapakk rändab minuga Istanbuli, et seal killukest koduseid maitseid meile meenutada... Ühelt poolt on pisut kurb lahkuda, et nüüd nii pikk kodumaa paus sisse tuleb, teisalt lähen rõõmuga, sest igatsus kalli härra järele on juba suur ja sealsed "seiklused" ja toimetused ootavad. :)

Jätkub neljale maiustajale (või kahele magusasõbrale):
3 spl kamajahu
3 spl magustamata kakaod
3 spl suhkrut
200 g magusat kohupiimakreemi (mul oli rosinatega)
200 g vaarikaid (osad jätsin kaunistuseks)
nii palju hapupiima, et oleks paras konsistents (mul läks umbes 3-4 dl)

Segasin kausis kõigepealt kokku kõik kuivained, et kakao hiljem tükki ei jääks. Lisasin kohupiima ja vaarikad ning segasin valmis paksu massi, valasin hapupiima peale nii palju, et tekiks paras vedelam konsistents kuid ikka selline, mida lusikaga süüa ja vaarikad magussöögi kaunistamisel ära ei upuks. Serveerides panin klaasipõhja paar vaarikat ja sortsu hapupiima, et kui šokolaadipruun kama peale valada, tekiks ilus muster. Njah, olulist efekti ma ei suutnud tekitada :) Peale sättisin veel  mõned vaarikad, nii sai ilus küll!

Metsmaasikad piimaga

Rahvastatud liivarannalt ja emotsiooniderohkelt tantsu- ja laulupeomelust liikusime suure paksu metsa sisse Eesti teise otsa. Olin seal terve nädala, lihtsalt puhkasin ja tegin seda, mis meeldis ja mitte kuhugi ei olnud kiiret, nagu ma veel vähe oleks puhanud... aga see oli hoopis teistsugune puhkus - puhkus linnamürast, infokärast, telekast, internetist ja ka telefonist, mis asendusid isekeskis mõtisklemise, linnulaulu, tugitoolis heegeldamise ja pikkade jalutuskäikudega metsas... Seal tunned, kuidas hing täitub rahu ja keha energiaga.

Pääsupojad õppisid parasjagu lendama, osad ootasid aga muru peal õnnetult pesasse tagasi aitamist, sest iseseisvalt veel ei osanud või lihtsalt enam ei jaksanud... Metsas jalutades levis ninna metsmaasika lõhna ning iga jalutuskäiguga sai suu magusaks ja kahel korral tigedatest sääskedest ja ründavatest parmudest hoolimata suutsin marju ka koju korjata. Osadest sai Istanbulis ootavale kallile Härrale metsmaasika toormoosi, ülejäänud mammud said aga koos piima ja suhkruga magustoiduks - just nagu vanasti, maal vanaema juures. Ja kusjuures meil oli ka seekord see päris õige maa toorpiim nagu vanaema juures, mitte poest kojutoodud kile- või tetrapakist.

Retsepti siin õieti polegi: nii palju metsmaasikaid kui parasjagu korjatud on, nendele lisasin maitse järgi suhkrut, litsusin osa mammusid kausi põhjas puruks, et nad piima ilusaks roosaks värviks, valasingi sortsu piima peale ning tõstsin lusikaga suhu ja nii ongi kõige parem!

Muide, murakad olid juba ka valmis. Täna linna tagasi tulles pakiti moosi mullegi kaasa, selle eest on kindlasti härra ülimalt tänulik!

Maasikamoos nagu toormoos

Imelist ja päikeselist emadepäeva armsad emad!

2 150 g maasikamoosi (5x ~430g purki):

1 800 g puhastatud maasikaid (algselt oli 2 kg)

700 g suhkrut

5 g vanillsuhkrut

Puhastasin maasikad ja lõikasin nad pooleks. Panin koos suhkru ja vanilliga keedupotti ning segasin läbi. Tõstsin poti tulele, segasin aeg-ajalt, lubasin moosil tugevalt keema tõusta, lasin sel podiseda 2-3 minutit ja eemaldasin vahu. Keerasin kuumuse maha ning jahutasin moosi pea toatemperatuurile (1-2 tundi). Süütasin uuesti moosipoti all tule ning lasin veelkord tugevalt keema tõusta, uuesti 2-3 minutit ja eemaldasin veel vahtu. Uuesti kuumutamine paksendab moosi. Tõstsin kuuma moosi kuumutatud ja puhastesse purkidesse, kaanetasin tugevalt ja keerasin moosipurgid käteräti peale kummuli, kaas allapoole. Lasin jahtuda ning tõstsin külmkappi. 

Moos ei ole nii magus kui keedumoos tavaliselt ning meenutab pisut toormoosi maitset. Tõeliselt hea, teen niimoodi kindlasti veel paar portsu moosi. Üks väiksem 400g purk sai ühe korraga pannkookidega söödud, niimoodi seda moosi küll kauaks ei jätku... ;)

Grillitud maasikad ja puuviljad toorjuustukastmega

Eelmine aasta 5. mail postitasin oma nn juubelipostituse, kui täitus ilus ümmargune number 100 postitust. Üllatusega märkasin, et minu tänane postitus saab olema järgmine sama ilus ja ümmargune number 200. Statistikat tehes võiks siis minu produktiivsuseks olla sada postitust aastas, hmmm.. väike pettumus.. oleksin arvanud, et see number saab olema palju suurem. Samas, olen ju pidanud see aasta erinevatel põhjustel oma blogimises ilmatuma pikki pause, et tegelikult polegi siin miskit kurvastada, olen hoopis õnnelik! Palju õnne mulle ja .Delight Cafe.'le ja kõigile lugejatele, kaasa-katsetajatele! :)

Kuna tegemist on juubelipostitusega, siis võiks ju arvata, et järgnev tuleb midagi tohutult keerulist? Ei, otsustasin, et see saab olema midagi imelihtsat. Sest üks mu eesmärk oma blogimisel on ju innustada oma lugejaid proovima ja katsetama erinevaid roogasid, mis pealtnäha jube keerlused tunduvad aga tegelikult pole seda mitte kui asi lihtsalt ette võtta. Ja kuna Eestis on alanud imeline grillhooaeg, siis ka retsept, mida oleme sõpradega juba aastaid grillipidudel ikka uuesti ja uuesti teinud, aga imekombel pole see siin kajastust saanud. Jätkan ikka veel seda seeriat, mis maakodu köögitoimetustes huvitavat lihavõttepühadel toimus, ja see seeria ei tundu lõppevat, ikka veel on mõned postitused alles oma järge ootamas, mille üle on mul muidugi ülimalt hea meel.

8 serveeringuks läheb tarvis:
150 g maasikad
2 küpset banaanid
erinevad puuviljad või marjad (õunad, banaanid, virsikud, ananassid jne)
400 g Farmi Köögi toorjuust
1 tl vanillsuhkrut
mett või suhkrut maitse järgi

Kirjutasin eraldi välja maasikad ja banaanid sest need minu arust peavad seal magusroas olema, teised puuviljad ja marjad saab valida vastavalt oma maitsele või hooajale, seekord kasutasime õuna ja pirni lisaks.

Kõige parem on kasutada alumiiniumist ühekordseks kasutamiseks mõeldud vorme, mida on Eesti kaubanduses saadaval erinevates suurustes. Meil aga jäid need poest ostmata ja meisterdasime mitmekordsest alumiiniumist koogivormid ise ja sai ka niimoodi hakkama. Ladusime vormi ühtlase kihina kooritud, hakitud õunad, pirnid, banaanid ja maasikad. Kui kasutada enda meisterdatud alumiiniumvorme, siis väga suurt kuhja ei soovita peale laduda ning kindlasti kasutada grillresti või midagi sellist tugevdava põhjana, et vormid grillile transportida ja sealt ära, kahju oleks kui vormid näppude vahel laiali lagunevad ja kõik see hea kraam kuhugi minema lipsab.

Toorjuustu segasime kokku vanilli ja meega (toorjuust võiks jääda pigem pisut vähem magus, sest kuumalt serveerides tuleb magus maitse rohkem esile). Tõstsime toorjuustukuhjakesed puuviljade peale. Juustu pole vaja ühtlaselt laiali siluda sest grillikuumus ja puuviljadest tulev mahl teevad küpsedes ise selle töö. Magustoit on serveerimiseks valmis kui juustukaste on maasikamahlaga koos podisedes ühtlaselt roosaks värvunud (mitte enam nii kuumal grillil kupli all umbes 20 minutit, kui on lahtine grill siis võiks alumiiniumiga vormid katta, et kuumust ühtlustada). Serveerida soojalt suure lusika abil parajaid potrsjone kaussidesse tõstes ning mõned värsked marjad kaunistuseks oleks veel eriti luksuslik!

Veidi traditsioonitu Pasha

Lõpuks ometi on Eestis ka suur kevad käes, võiks öelda isegi, et õues on suve hõngu! ..Viimased kaks nädalat olengi olnud tagasi kodumaal tähtsaid asjatoimetusi ajamas ja siinset kevadet nautimas. Väljas on juba nii mõnusalt soojendav päike ja kõlav linnulaul, et tubased toimetused (sh kokkamine) on jäänud täiesti tahaplaanile. Nädalavahetus aga õnnestus mul veeta koos sõpradega nende maakodus, ning seal köögis, ahjus ja grillil valmis nii mõndagi huvitavat, millest ma siin järgemööda püüan ka ülevaate anda...

Kuna täna on alles 1. ülestõusmispüha, siis võibolla on veel selliseid pasha huvilisi nagu mina, kes tahaks seda asja proovida aga pole veel siiani jõudnud.. siis iseenesest 2. püha jõuab ju ka veel selliste traditsiooniliste roogadega enda meeli ergutada. Ma olin sellest magussöögist küll õige põgusalt kuulnud, aga minu hammaste taha polnudki see roog veel sattunud, siis tegin Wikipedias ka veidi eelnevalt uurimistööd, et mis söök see selline on, kuidas süüakse jne... Olin Nami-Namist küll juba lihtsama šokolaadi pasha retsepti eelnevalt valmis vaadanud, siis nüüd teades, et see magusöök peaks olema valge kuna sümboliseerib Jeesuse puhtust, ülestõusmist ja rõõmu, siis otsustasin retsepti pisut muuta...

6-8 rammusat ja magusat serveeringut:

50 ml vahukoort
100 g valget šokolaadi, hakitud
35 g võid, lõika kuubikuteks
200 g kohupiima
25 g suhkrut (kui soovid)
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g mandli laaste

Kuumutasime koore keemiseni, võtsime tulelt ja lisasime hulka šokolaadi- ja võitükid ning segasime ühtlaseks massiks. Lisasime hulka järgemööda kohupiima, marjad ning pähklid. (Suhkrut ma järgmine kord uuesti tehes ei lisakski sest šokolaad annab juba ise piisavalt magusat.)

Kuna maal meil spetsiaalset pasha vormi polnud, siis võtsime pooleliitrise plastmassist jogurtitopsi ning panime sinna sisse marlitüki, kuhu sisse valasime kohupiimasegu. Voltisime riidenurgad massi peale kokku ning surusime jogurtitopsi plastmasskaane kinni ja panime selle külma järgmist hommikut ootama. (Auku me topsi põhja ei teinudki, sest lootsime, et või ja šokolaad annavad hangudes juba piisava tugevuse meie pashale.)

Enne serveerimist kummutasin pasha taldrikule, eemaldasin vormi ning riide ja kaunistasin konservvirsikutega.

Maitsvaid ülestõusmispühasid!

Rosinakohupiim

Pikad vahed kipuvad mu blogimistesse jälle sisse tulema, pean end parandama selles osas, nüüd peaks pisut aega olema külaliste ja reisimiste vahel.. :) 

...käisin vahepeal jälle Eestis ja tõin sealt külmast kallid sugulased omale külla kaasa sooja kevadet nautima... Olimegi siin terve selle nädala Istanbuli peal ringi jooksmas, selle vähese ajaga tuli ju kõik uus ja põnev nende jaoks ette näidata. Meil oli küll väga tihe ja väsitav päevakava täis vaatamisväärsusi ja shopinguretki aga väga vahva oli ikkagi! Nüüd kui meil siin suvi hakkab tasahilju ligi hiilima, oli neil eile külma Eestisse naasta nii raske, üleeile ju sadas Eestis jälle lund ja tuiskas, brrrr, samal ajal kui meil siin soojapügalad üle 15ne hakkavad tõusma ja kirsipuud kõik õites...

Niisiis kui tagasi tulla ammuse kohupiimateo juurde, siis minu järgmisest kohupiimaportsust valmis rosinakohupiim.

Vaja läks:
300 g värsket kohupiima
3 spl vahukoort
2 dl rosinaid, kuumas vees pestud ja leotatud
3 spl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut

Retseptis toodud kogused on kõik umbkaudsed. Vahukoore lisamine sõltub sellest kui kuivaks on kohupiim nõrutatud ning magusus ja rosinate kogus on puhas maitse küsimus. Kõik koostisosad tuleb lihtsalt õrnalt kokku segada, et kohupiima tekstuuri liialt mitte lõhkuda. Kui valmissegatud kohupiim pisut seisab, siis suhkur jõuab korralikult lahustuda ja maitse ühtlustuda.

Rosinakohupiima võib niisama magustoiduna serveerida või siis pannkoogi vahele moosile või meele sõbraks pista.

Sefiirikorvikesed

Tegin täna teist korda sefiiri. Esimene kord tegin seda kunagi paar aastat tagasi endale sünnipäevatordi katteks, siis proovisin siirupiga sefiiri retsepti kuid ei mäletagi enam, kust ma retsepti sain ja mis seal täpselt sisaldus, aga see sefiir ei hoidnud nii hästi vorrmi nagu tänane sefiir, mille valmistasin Birxi köögist leitud juhiste järgi. Hihii, tundub, et on veel teisigi Birxisid, kellele sefiir hullupööra meeldib, et võtaks vaevaks seda ise valmistada... :)

Meil peres sefiirisööjaid vaid 2 (kui taksikoera mitte arvestada, sest talle kindlasti ka oleks sefiir mokkamööda kui vaid kätte saaks), vähendasin munakogust kuuelt neljale. Sefiiri tegemine oli superlihtne kuigi ma algul just seda osa pisut kartsin, siis hoopistükis korvikeste tegemisega ei õnnestunud mul just kõige paremini... Küpsetasin korvikesi pahupidi sufleevormi välisküljel, et korvike seest täis ei kerkiks. Kõik oli väga kena kuni sinnamaani kuni mu korvikeste küljed põhjast eraldusid ja sufleevormipidi alla voolasid, poole küpsemise peal. Noh, mis sellest korvikessest ikka, sefiir on niisamagi hea, eksju! :) Paar pilti sain ikka klõpsitud ka, sest sefiirikuhja taha ju ei näe, et seal ilusat korvi serva tegelt polegi... ;p

Sellest peaks piisama 15 korvikeseks:

Muretainas:
300 gr jahu
200 gr võid või margariini
100 gr suhkrut (järgmine kord paneksin pisut vähem suhkrut)
1 muna
vanillisuhkrut
0,25 tl meresoola

Kuna mul kombaini pole taina segamiseks, siis mina töötlesin muretaia vanal heal viisil -  köögilaual suure kööginao abil hakkides jahu, suhkru, muna ja võid omavahel niikaua kuni kuiva jahu enam laual polnud ning surusin kätega saadud puru tainapalliks, panin kilesse ja tõstsin külma. Tainas peaks külmas vähemalt 30 minutit seisma.

Korvikeste jaoks rullisin taigna õhukeseks (5 mm). Lõikasin paraja suurusega kettad ja asetasin metallvormide välisküljele (määrida vorme pole vaja) (Kuna mul õigeid metallvorme pole, siis kasutasin keraamilisi sufleevorme). Asetasin vormid tagurpidi ahjuplaadile ja küpsetasin 225 kraadises ahjus kuldpruuniks umbes 10-15 min. Lasin korvikestel täiesti maha jahtuda.

Sefiir:
6 munavalget
5 dl peenikest suhkrut või tuhksuhkrut
suts sidrunihapet (0,25-0,5 tl, lisasin igaks juhuks jao kaupa vahustamise algul, maitse järgi)

Sefiiri tegemiseks sobib metallist roostevabast kauss, mis on kuuma veega korralikult puhtaks pestud, et kausi pind mingil juhul rasvane poleks, sama lugu ka miksri vahustajatega. Mikserdasin munavalged suhruga heleda vahu tekkimiseni. Järgmisena asetasin kausi suuremasse potti, kus oli vaikselt keev vesi. Vahustasin umbes 10-15 minutit, kuni pinnale jäid teravad tipud, mis alla ei vajunud. Tõstsin kausi veest välja ja miserdasin edasi, kuni vaht oli jahtunud.

Tõstsin sefiiri pritskotti ja täitsin korvikesed ilusa, koheva sefiirivahuga. Mulle meeldib kui sefiiri alla on veel peidetud banaaniviilud, mille peale on pisut sidruni- või laimimahla tilgutatud. Maasikad või muud värsked marjad poleks ka üldse paha idee.

Mustsõstra-mannavaht

...vahelduseks midagi väga lihtsat ja kodust...

Nostalgiline magustoit kas pole?! Lapsepõlves saime seda tihti söödud, mu lemmikud olid maasikavaht ja rabarberivaht. Ja millegipärast tuli mu emal see alati kuidagi kohevam kui minul nüüd on tulnud, olen mitu korda proovind, aga päris sama ei tule... hmmmm, võibolla oli tal mingi salanipp? :) ...ja ta vahustas seda muidugi alati ka käsitsi jõulukuuse ladvast tehtud spetsiaalse haralise vahustiga, mille mu isa oli kenasti valmis meisterdanud ja siledaks lihvinud. Hihihii, naljakas mõelda vispel jõulukuuse ladvast.. kuid samas nii tore, kuidas Eesti inimesed nii leidlikud saavad olla!

Olgu kuidas selle kohevusega on, aga minu mannavaht oli kaa väga nämma, siin see on - ilus mustsõstralilla!

Vaja läks:
~0,75 L vett
~5 spl mustsõstra moosi (mul oli toormoos)
~0,5 klaasi (1,25 dl) mannat
lisaks suhkrut või mett maitse järgi
serveerimiseks külma piima

Lasin veel koos moosiga keema tõusta, lisasin vähehaaval manna moosivett tublisti segades, et mannatükke sisse ei tekiks. Lasin mannal oma 5 minutit vaiksel tulel valmida samal ajal hoolikalt segades. Võtsin tulelt ja lasin veidi jahtuda enne kui vahustasin miksri abil kohevaks mannavahuks.

Mulle maitseb mannavaht siis kui ta on peale vahustamist külmikus pisut seisnud ja söön siis seda külma piimaga.

Mandlitega ahjuvirsikud

Olen hetkel lihtsuse lainel... :)

Sõbrannad omavahel:

"Kas sul on aega veel ka kiireks magustoiduks?"

"Muidugi!" :)

...mul on varuks veel üks kiirelt ja lihtsalt valmiv hõrk magustoit... Koos ettevalmistusega võtab aega vaid 30 minutit või veel vähem kui oled nobenäpp. :)

Kahele:

2 küpset virsikut

1 spl vahukoort

1 spl mett

1 dl mandlilaaste

4 tl likööri (kasutasin Amarula koorelikööri, aga väga hästi sobiks ka Amaretto) (võib ka ilma)

Keerasin ahju 190 kraadile soojenema ning panin küpsetusvormi põhja küpsetuspaberi. Vorm võiks olla  piisavalt suur või õigemini väike, et virsikud küpsemise ajal ümber ei kukuks (kasutasin ovaalset lasanjevormi).

Poolitasin virsikud ja eemaldasin kivi ning asetasin nad lahtilõigatud pool ülespoole küpsetusvormi.

Segasin kausis kokku vahukoore, mee ja mandlilaastud ning jagasin virsikutele täiteks. Tõstsin vormi 10-15 minutiks ahju, seniks kuni mandlid hakkasid servast isuäratavat pruuni jume saavutama. 

Tõstsin virsikud ettevaatlikult taldrikule ning niristasin ühe teelusika jagu likööri igale ahjuvirsikule. (Sellistele magustoitudele sobib muidugi ka jäätis väga kenasti lisandiks.) Serveerida soojalt.

Juuretisega pannkoogid

See on peaaegu traditsioon, et nädalavahetusel meie köögist pannkoogilõhnad levivad... Eile alles tegin nn tavalisi hapupiima-pannkooke ja täna juba järgmine ports hommikusöögilaual aga seekord hoopis teistsugused - paksud (jäävad õhuliseks ja paksuks ka jahtudes), pealt nagu pisut krõbedad, seest pehmed ja õhulised... midagi sellist, mida mäletan lapsepõlvest kui ema meile pannkooke küpsetas kuigi tema ei teinud kunagi juuretisega pannkooke...

Eelmine õhtu:
1-1,5 dl saia juuretist
2 dl mineraalvett
~1,5 dl nisujahu

Segasin vispli abil kõik kokku, jahu lisasin jaokaupa, tulemuseks oli hapukoorepaksune tainas. Katsin kausi toidukilega ning jätsin sooja kohta üleöö seisma (8-12 tundi).

Hommikul:
öö otsa seisnud tainas
~1 dl jahu

2 spl oliivõli + pisut praadimiseks

2 muna

0,5 tl meresoola
2 spl suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
1 tl külma vett

Segasin öö otsa seisnud tainale jaokaupa jahu juurde, et sai paksem tainas, kuid seda oli võimalik ikka lusikaga segada. Võtsin umbes 1,5 dl tainast järgmise juuretise tarvis ja panin säilituskarpi ja külmkappi järgmise saia/pannkoogiteo jaoks.


Lisasin tainale õli ja munad, segasin taina ühtlaseks. Eraldi väikses kausis segasin omavahel soola, suhkru ja küpsetuspulbri. Lisasin ka need tainasse ja segasin jälle ühtlaseks. Samas väikses kausis lahustasin söögisooda külmas vees, lisasin tainasse, segasin kergelt läbi ja tainas hakkas pisut pealt mullitama. Edasi küpsetasin pannkoogid vähese õliga piserdatud pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks nagu pannkoogid ikka. Serveerisin kuumalt värske meega, klaas külma piima kõrvale ei tee ka paha ;)

5in1 hommikupuder

...seda võiks nimetada juba kiirsöögiks või supertoiduks - kõik hommikuks ja ärkamiseks vajalik ühes pudrukausis... Kaerahelbed (kiudained, toitained, vitamiinid jne), piim (kaltsiumi allikas), mesi (mitmeti kasulik), kohv (ergutav toime), kakao (südamele, vereringele hea). Igatahes mina tundsin end küll juba üsna erksa ja elurõõmsana peale selle hommikusöögi söömist! :)

...kohandasin vaid õige pisut oma eelmise hommikupudru retsepti...

Ergutav hommikupuder kahele:
3 dl kaerahelbeid (tavalised)
4 spl magustamata kakaod
5 dl piima
0,25 tl soola
3 tl lahustuvat kohvipulbrit
3 spl mett (või maitse järgi)

Segasin potis kõigepealt kaerahelbed kakaoga, et kakaotükke sisse ei jääks, lisasin külma piima, segasin läbi ja tõstsin poti tulele. Lisasin pisut soola. Segasin ja keetsin putru kuni see muutus paksemaks ja kaerahelves pehmenes (u 5 minutit). Võtsin pudru tulelt, segasin sisse kohvipulbri ja viimaks ka mee. Serveerisin.

Mulle meeldib putrusid süüa jogurtiga ning maasikajogurt siia kõrvale täiendas veel seda supertoidu efekti! ;) Head isu ja kena hommikut!!!

Pühapäevahommikune kaerahelbepuder šokolaadisõltlasele

Järgmine hommikusöök on kindlasti lemmik ka nendele lastele, kes muidu võib-olla putru niiväga ei armasta... Mina igatahes armusin sellesse hoobilt... juba pudru keetmise ajal levis köögis vastupandamatu šokolaadilõhn! Mmm!

Uurisin blogi kirjutades netist kaerahelveste kohta, et mis liiki neid olemas on, sest minu kastutada olnud kaerahelbed ei olnud ei kiir- ega täisterahelbed. Mõtlesin, et võib-olla on nende kohta ka mingi spets nimi olemas... ja leidsin hoopiski sellise huvitava artikli - kaerahelbepuder vs spordijook - huvitav uurimus ja olen nõus sellega, et kaerahelbepuder on kasulikum nii kehale üldiselt kui ka hammastele. Pealegi kakaol peaks olema ka hommikuks vajalik kofeiinisisaldus seega ergastav mõju, nii et siis - trummipõrin kaerahelbepudrule! :) (...need siin ikka põristavad oma trummiga varahommikuti :S )

Toekas hommikupuder kahele:

3 dl kaerahelbeid (tavalised)

4 spl magustamata kakaod

5 dl piima

0,25 tl soola

80 g valget šokolaadi, peenemaks hakitud

3 spl mett (või maitse järgi)

Segasin potis kõigepealt kaerahelbed kakaoga, et kakaotükke sisse ei jääks, lisasin külma piima, segasin läbi ja tõstsin poti tulele. Lisasin pisut soola. Segasin ja keetsin putru kuni see muutus paksemaks ja kaerahelves pehmenes (u 5 minutit). Võtsin pudru tulelt, segasin sisse šokolaaditükid ja viimaks ka mee. Serveerisin. 

Klaas külma piima sobib suurepäraselt kõrvale! Head isu!

Šokolaadi-banaanijäätis (Daring Kitchen vol2)

Augustikuu Daring Kitchen üleskutse - röstitud pähkline maitse ja külm ahvatlus üheskoos - st teha pruunistatud võiga keeks ning kodus valmistatud jäätis ja kõik see koos kas küpsetatud Alaska koogina või glasuuritud jäätise-keeksikoogikestena. Enne kui ma valminud Alaska koogini jõuan, lähemalt jäätisest, mille ma sinna koogi sisse valisin (enamus jäätisest jäi muidugi niisama nautimiseks, vaid pisike osa läks Alaskasse kasutusse :) ).

Banaanijäätisega oli mul pisut tegu seekord, sest külmunud banaanid ei tahtnud kuidagi püreestuda, pidin neid lusikaga kogu aeg kannus allapoole suruma ja segama. Kogus oli vist minu blenderkannu jaoks liiga suur kaa (tulemus oli rohkem kui 1L jäätist). Natuke jäi mul banaanitükke ka seekord jäätise sisse, aga sellest pole midagi, superhea ja kreemjas on jäätis ikkagi kuigi vahukoort on retseptis vaid õige pisut.

Banaanijäätis (1L):
6 banaani
2 dl vahukoort
2 sl pruuni suhkrut

5 sl magustamata kakaod (seda võib isegi veel rohkem panna)

Koorisin ja viilutasin banaani ning tõstsin karbiga sügavkülma, et banaaniviilud ära külmaks (u 3 tundi, mul olid nad külmas ööpäev).

Vahustasin vahukoore suhkru ja kakaoga tugevaks vahuks. Püreestasin külmunud banaaniviilud blenderkannus. Segasin püree ja vahukoore ettevaatlikult aga kiirelt tegutsedes kokku ning tõstsin suletava karbiga uuesti sügavkülma. Nüüd võiks jäätis külmikus enne serveerimist vähemalt 3 tundi olla, et ta jõuaks korralikult läbi külmuda. Ja kui lasta jäätisel täiesti ära külmuda, võiks enne jäätisepallide veeretamist karbi tavalisse külma tõsta, et jäätis pehmeneks pisut.

Banaanijäätis ...ja trummipõrin!

Trummipõrin ja seda mitte banaanijäätise pärast - hoopiski täna hommikupoole öösel kajas meil siin Istanbuli kodutänaval vali trummipõrin! Algul oli see vaiksem (st kostus kaugemalt), et mul oli isegi mingi segane sõjateemaline, ohtu hoiatava trummipõrinaga unenägu vms, aga kui trummiga noormehed päris meie maja ette akna alla jõudsid, sain aru, et tegu polegi unenäoga! Kaks poissi tõesti kõndisid uljalt siin majade vahel tänavatel ja põristasid uhkelt trummiga, jah tõesti-tõesti, päris korraliku suure trummiga mitte mingi mänguasjaga, see tegi ikka väga vali häält! Me saime päris pahaseks ja uni oli pikka aega häiritud, mõtlesime, et toho-tonti! - siinsed inimesed on ikka puhta ära keeranud selle kuumuse ja ramadaniga. Olgu, trummipoisid jõudsid meil majast veidi eemale, hetkeks isegi tundus, et nad lõpetasid oma lärmilöömise ja normaalsete inimsete une häirimise aga EI, põristasid muudkui edasi ja siinsed mäed veel kajasid vastu ka, nii et neid trummipoisse tundus siinkandis isegi rohkem kui üks punt olevat. Noh ja hommikul, mis välja tuli, see trummiga põristamine pidigi olema traditsioon ramadani ajal!!! Sest inimesed on vaja üles ajada, et nad enne päiksetõusu ikka süüa ka jõuaks. Normaalne eks või mis, et hoopis meie pole siin normaalsed, kes 7ni rahulikult magada tahaksid!? :S ...Naabrimees meie pärimise peale veel imestas, et see aasta sellega nii hilja algust tehti (jumal tänatud mu arust! :)), ramadan on juba mõnda aega kestnud ju. Niiet nüüd, vähemasti ramadani ajal, tuleb harjuda lisaks varahommikusele palvelaulule ka trummipõrinaga!? Brrrr... Ramadan võiks juba läbi saada :S

Tegelikult on see banaanijäätis ka trummipõrinat väärt! Endal pole retsepti ollagi ja lõpptulemus on nii maitsev ja suviselt kerge!

Banaanijäätis neljale:
3 banaani
u 1 dl vahukoort
1 sl pruuni suhkrut

Koorisin ja viilutasin banaani ning tõstsin karbiga sügavkülma, et banaaniviilud ära külmaks (u 2 tundi).

Vahustasin vahukoore suhkruga. Püreestasin külmunud banaaniviilud blenderkannus. Segasin püree ja vahukoore ettevaatlikult aga kiirelt tegutsedes kokku ning tõstsin suletava karbiga uuesti sügavkülma. Nüüd võiks jäätis külmikus enne serveerimist vähemalt 3 tundi olla, et ta jõuaks korralikult läbi külmuda.