Kookose Burfi'd

Paar nädalat tagasi oli mul võimalus käia Pakistani/India-pärasel kokkamise koolitusel. Meie silme all valmisid eelroog, neli põhirooga ja magustoit, seda kõike vaid kahe tunni jooksul. Uskumatu, kuidas need naised olid köögis nii enesekindlad ja osavad, just nagu annaks nad seda tundi iga päev, kuigi tean, et meie tund oli esimene sellesarnane. Super!

...koolitusel...

Ma tean, olen oma blogist juba võõrdunud ja kuidagi uuesti alustamine tundub nii-nii raske. Olen tegelikult igasuguseid uusi asju katsetand ja ka palju isuäratavaid pilte klõpsutand, aga siia kirjapanemiseni kuidagi ei ole jõudnud ning osade retseptide nüansid juba ununenudki...  Nüüd, kui ka Istanbulis on juba mõnda aega sügisilmad valitsend, võiksin ju hakata rohkem tubaseks ning leida aega arvuti taha tulla, et siin paar rida kirja panna, nii koduste rõõmuks kui enda jaoks, sest vahest õnnestub mingi asi superhästi ja no järgmine kord ei ole enam meeles, kuidas ma need asjad täpselt kokku segasin ja mis sinna sisse õieti paningi. Mul on ju see tobe komme, et võtan kellegi retsepti, aga millegipärast ei tule see lõpptulemus kunagi nii välja nagu retseptis kirjas, alati kaldun teelt kõrvale ja mugandan enda maitse järgi.. :)

Seekord sama lugu, kuigi tegu õige väikeste muudatustega, nimelt šokolaadiglasuuri ei näinud algne retsept ette. AGA, kuna täna oli meil peres jälle üks tähtis päev ja ilus ümmargune number 15 kuud vajas tähistamist, siis ilma šokolaadita ei tundunud asi nii korrektne ja vajalikult pidulik.

Ma veidi googeldasin, "burfi" leidis justkui vastukaja, et see on indiapärane roog, otsustasin siis, et see ongi sealt pärit, sest koolituse käigus ei tutvustatud, millised täpselt on Pakistani ja millised India päritoluga road.

umbes 30 tk jaoks:
4,8 dl kookoshelbeid
2,5 dl piima
2,5 dl vahukoort
2 dl puudersuhkrut
2-3 kardemoni kaunast seemned, uhmerdatud

Segasin kõik komponendid keedunõus kokku ning tõstsin tulele. Lasin keema tõusta, alandasin kuumust ning segasin hoolikalt spaatliga, et miskit põhja ei kõrbeks. Lõpuks peaks tekkima selline mass, mis on juba ka nagu kuumast peast kuju hoidev ja lööb panni küljest lahti.

Valmis segu valasin võiga määritud vormi, silusin umbes 2 cm paksuselt laiali ja lasin jahtuda. Enne serveerimist lõika ruutudeks või vormi pallid.

Mina vormisin ruudukesed ja ka glasuurisin 100 g tumeda šokolaadiga, mis oli umbes 10 g võiga koos sulatatud.

Külluslikud kaerahelbeküpsised

Olen hetkel blogimisest suvevaheajal... peamine põhjus on Istanbulis valitsev kuumus, toas oleks nagu 24/7 türgi saun. Teine põhjus: kallis vennatütar, kellega koos me proovime võimalikult palju lõbusalt aega veeta... akvaarium, dinosauruste näitus, lõbustuspark, delfiinide show, turud, kaubanduskeskused jne jne ...kui me lõpuks koju jõuame olen juba suht läbi ja ei pretendeerigi enam arvutiõigusele...

Kui meil vahepeal läksid soojapügalad pisut alla kolmekümne, kasutasime juhust ja keerutasime kiirelt suure portsu küpsiseid valmis, et siis neid hea võtta oleks ja näksida kui isu tuleb. Mu küpsisepurk pole kunagi nii täis veel olnudki, mahutas 42 peopesasuurust küpsist, oleks isegi veel õige pisut mahtunud.

suure portsu küpsiste jaoks (42 tk sain mina):
230 g toasooja võid
2 dl fariinsuhkrut
1 dl suhkrut
2 toasooja muna (L)
5 dl nisujahu
2 tl vanillsuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
4 dl röstitud kaerahelbeid
200 g valget šokolaadi
2 dl röstitud sarapuupähkleid

Keerasin ahju 200 C kraadile soojenema.

Katsetasin oma uut köögikombaini ja segasin taina sellega kokku. Vahustasin või suhkrutega heledaks vahuks. Lisasin munad ükshaaval mikserdamist jätkates. Hakkisin pähklid ja šokolaadi. Segasin sõelutud jahu vanilli ja küpsetuspulbriga ja lisasin need võivahule, segasin hästi läbi. Küpsise lisandid segasin hulka käsitsi.

Tõstsin kahe teelusika abil pätsikesed suurte vahedega küpsetuspaberiga ettevalmistatud plaadile ning küpsetasin 15 minutit igat plaaditäit.

Lumised šokolaadiküpsised

Hurraa, täna sai ostetud lennupiletid Eestisse, viimati sai nii ammu seal käidud, et seda rõõmsam on meel ja ootusärevus juba lausa tapab. Järgmine reede pakin kohvrid, võtan oma väikse pambu kaenlasse ja oleme teel.

Eelmine nädal sai igavusest küpsetatud. Ja hea oli, et küpsetasin ennem küpsisepurgi ostmist, sest nüüd ma teadsin juba täpselt, et purgi ava peab ikka piisavalt suur olema, et küpsised sealt sisse-välja käima mahuks. Nüüd on mul suur ja uhke kuldse kaanega küpsisepurk olemas, peab vaid uue portsu küpsiseid küpsetama, et neid siis kapiserval vahvalt eksponeerida. Kunagi ammu leidsin sellise huvitava küpsise retsepti, kus või asemel on kasutatud sutsu õli ja välimuselt on nad lõpuks nii vahvad, nagu lumised oleks. Hihii, lumest rääkides, vast Eestis veel see aasta lumi nii varakult ikka maha ei saja, kuigi päris vahva ju oleks lumi ka ära näha eestis olles. mitte et ma igatseks külma aega, aga lahe oleks küll. Ei tea ju, millal uuesti jälle Eestisse käima saab? :)

Mina tegin poole koguse originaalretseptist ja sain 33 küpsist:
1,2 dl magustamata kakaod
2,4 dl suhkrut
0,6 dl päevalille õli
2 muna
1 tl vanilje suhkrut
2,4 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola

umbes pool dl puudersuhkrut küpsiste veeretamiseks

Segasin miksri abil kokku kakao, suhkru ja õli. Lisasin mikserdamist jätkates ükshaaval munad. Teises kausis segasin kokku ülejäänud kuivained ning ühendasin siis segud omavahel. Katsin kausi toidukilega ning tõstsin külmkappi umbes neljaks tunniks.

Aeg möödas, keerasin ahju 175 C kraadile soojenema ning valmistasin ette 2 küpsetusplaati.

Võtsin kahe teelusika abil tainast, kukutasin selle tuhksuhkrusse, raputasin kaussi, kuni kõik tainapall oli üleni tuhksuhkruga kaetud, vormisin käte abil veel ilusamaks palliks ja ladusin pallid päris suurte vahedega küpsetusplaadile. Hoiatan, need küpsised kerkivad päris palju! :)

Küpsetasin neid 10-12 minutit. Kindlasti jälgida aega ja mitte üle küpsetada, sest siis muutuvad küpsised kuivaks ja pole enam nii maitsvad.

Lasin küpsistel täiesti maha jahtuda enne kui nad õhukindlalt küpsisepurki ladusin.

Šokolaadised puuviljamüsli ampsud

Uue kodu sisustamine ja korrastamine käib täie hooga... eile ja täna siis jälle väikesed edasiminekud. Kardina kangad said valitud, kuigi meil veel mööbel pole kohale jõudnud, et suht mälu järgi käis see kõik aga loodan, et valik sai hea, vähemalt kardinad iseenesest mulle väga meeldisid, nüüd jääb loota, et nad ka lõpuks kõik kokku sobivad.

IKEAst sai ostetud garderoobikapp, kapi jupid lasime lisatasu eest endale koju tuua ja tellisime ka montaaži kuna endal siin tööriistu napib. Miks ma seda aga räägin? Maksime kapi kohaletoomise ja kokkupaneku teenuse eest, ja see summa ei olnud üldse mitte väike! Ja kuna kapp sisaldas ka riidepuude riputustorusid ja sahtlite käepidemeid, siis need anti meile poes kohe kaasa, et me need väiksed jupid ise koju tooks. Olgu, meil ju pole raske neid ise koju tuua, muidugi saame hakkama. Aga, mis montaaži käigus täna selgus, et kuna me need asjad tõime ise koju, siis ei leidunud neid ka töömeeste montaažilehel ja nad esialgu keeldusid neid paigaldamast (seekord oli ainult 2 meest, ei olnudki 3, hihii :) ). Ma siis tegin töömeestele kurba nägu, et meil pole akutrelli ja muid tööriistu, et need asjad külge saada ja käisin seal kapi ees mõtlikult, ei oska ju nii palju keelt ka, et kõik selgeks rääkida. Ja üleüldse, mu arust kapp on koos ja töö teostatud siis kui kõik jupid, mis sinna külge peavad käima on ka seal küljes, kuidagi teisiti on minu jaoks täiesti arusaamatu ja ebaloogiline. Vanemal mehel hakkas ilmselt minust kahju ja hakkas neid vaikselt sinna ette mõõtma ja akutrelliga sahtlitele auke puurima... noorem aga oli tõre ja tükk aega pomises miskit, et me ei olevat selle paigaldamise eest maksnud jne ...vahel on ikka hea olla naine, vähemalt ühel mehel hakkas must kahju ja kapp sai otsast lõpuni kenasti kokku pandud. ...huvitavalt ikka käivad siin need asjad...

Kui nüüd blogi teema juurde tulla siis niinimetatud müslikäki mõte oli mul juba ammu, lõpuks sain selle ka teostatud ühe leivateo käigus, kui niikuinii ahju olin sunnitud kuumaks kütma. Järgmine kord teeksin aga poole koguse, sest algul polnud mul plaanis nii palju erinevaid kuivatatud puuviljasid kasutadagi aga lõpuks said retseptile lisatud kõik kapinurgas seisnud mustad ploomid, virsikud ja viigimarjad.

Kahe pika "vorsti" jaoks:
5 dl kaerahelbeid
3 dl sarapuupähkleid
4 dl kuivatatud virsikuid
2 dl kuivatatud ploome
4 dl kuivatatud viigimarju
180 - 200 g tumedat šokolaadi (70%)
80 g võid
100 g suhkruga kondenspiima

Keerasin ahju 200 C kraadile soojenema ning valmistasin ette paberiga küpsetusplaadi.

Kaerahelbeid ja pähkleid röstisin kuumas ahjus oma 10-12 minutit, vahepeal käisin neid segamas ka. Liiga pruuniks pole neid mõtet ka röstida, ebameeldiv kõrbemaitse võib juurde tekkida. Tõstsin välja ja lasin pisut jahtuda.

Mõõtsin kuivatatud puuviljade kogused välja ning hakkisin neid pisut väiksemaks, et hiljem blenderdada lihtsam oleks. Puuviljad segasin kokku kaerahelveste ja pähklitega ning blenderdasin kolmes osas üsna peeneks massiks (osad pähklid jätsin terveks, arvasin, et nii on vahvam). Kui kõik peenestatud sai, sulatasin šokolaaditükid koos võiga mikrolaineahjus (10+10+10 sekundit, vahepeal segades). Lõpuks segasin šokolaadi "müslipuru" sisse, lisasin kondenspiima ja tekkis selline voolitav mass. Kuna kogus oli suur, siis tegin kaks pikka vorsti küpsetuspaberi abil. Osa veeretasin peopesas ka ümmargusteks trühvliteks. "Müslivorstid" panin külmikusse tahenema, et hiljem käia külmiku ust kulutamas ja endale sealt vorstist maiustamiseks viile lõigata.

Õhukesed ja krõbedad vahvlid

Nooh, kes väiksena kodus vahvleid ei küpsetanud? Mina isiklikult ei tea sellist :)

Meil oli kodus see peenema mustriga vahvlimasin, millel ei olnud rasvakogujat ja kui meie õe ja vennaga vahvleid tegime, siis lainetas terve köögilaud võist (ok, olime ikka nii targad ja tublid, et panime alati ajalehe vahvlimasina alla, et ema ja isa mitte pahandada). Ema pahandasime me aga sellegi poolest - kommi ju poest saada ei olnud ja mis siis ikka maiad lapsed teevad? Õige! Küpsetavad ise magusaid vahvleid! Aga poest ei saanud ju ka suhkrut ja jahu osta nii palju kui kulub vaid kõik käis normi järgi (talongidega), siis meie ema peitis vahvlimasina juhet. Mis sa teed selliste nutikate lastega kui meie, kes asendasid selle juhtme triikraua juhtmega?! Kuulsin nüüd oma sõbrantsilt, et neil oli sama probleem olnud, nemad aga kasutasid siis mulksuva kohvimasina juhet... Hahahaaa, nii lahe kui leidlikud ikka lapsed olla võivad kui miskit nii kindlalt tahavad!

Ma tahtsin proovida päris seda oma lapsepõlveretsepti, aga õiget raamatut ma ei suutnud leida ja tuvastada, kuhu see kolimisega üldse saanud on. Kasutasime sõbrantsi retsepti, mis ka ikka mõnusalt võine, et vahvlid head krõmpsud tuleks. Kusjuures, arutasin seda krõmpsu asja õega, et me olla omal ajal sortsu viina või midagi taina sisse lisanud, et krõmpsum oleks, mina seda aga küll ei mäleta.

Meie kasutasime sõbranna retsepti ja lisasime jahu ja ka 1 muna lõpuks juurde kuna millegipärast ei tahtnud meie tainas koos hoida (mõõtetopsikut meil muidugi ju ka polnud, et oleks saanud algset retsepti jälgidagi, kõik peale või käis tunde järgi :) )

200 g võid
3 muna
2,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2,3 dl jahu
1,5 dl piima

Sulatasime või, lasime sel jahtuda tagasi toa temperatuurile. Seni kloppisime munad suhkruga lahti, lisasime kõik ülejäänud komponendid tainasse ja tegime esimese proovivahvli. Esimene sai nii õhuke, et seda ei saanud ühes tükis masina küljest lahti, lisasime siis veel muna ja jahu. (Kui mul õigesti meeles on, siis meil olid väiksed munad, aga retsept ilmselt kas M või L munadega.) Kui tainas hea sai siis küpsetasime kõik vahvlid valmis, saime kaks suurt kuhja. 

Nostalgia mõttes ostsime Regatti jäätist ka juurde. No oli ikka hea küll - krõbe, magus vahvel ja puhas vaniljejäätis, täpselt nagu vanasti!!! :)

Kaneeli-suhkru paisukesed

Inglise keeles on selle asja nimi popovers, aga mis see eesti keeles võiks tähendada? Hmm, ei tea. ...Härra küsis, et kas need on pontšikud? Nojah, miks ka mitte, ahjupontšikud. Igatahes mitte kaneeliampsud, nagu ma neid algul ekslikult tahtsin nimetada, sest ühe ampsuga sellist hämmastava kujuga kerkinud asja küll kohe kuidagi süüa pole võimalik. Algul kui ma selle retsepti leidsin, kunagi aasta tagasi, siis ei osanud ma ettegi kujutada, et need nii suureks kerkivad ja panin mustandina kirja kaneeliampsud :) Vot sulle ampsu! Sellegi poolest on need hiiglaslikuks kerkivad kakukesed väärt proovimist sest nad on ahjusoojana meeletult maitsvad ning kui neid teha, saab esimesel korral ikka väga üllatuda, kuidas nii vähesest tainast võiks ahjus midagi nii suurt välja vormuda, ma olin sunnitud igatahes Härrat vahepeal kööki kutsuma, et näidata, mis meil seal ahjus toimub. Lahe!

Kui sul pole kõht hommikul korisevalt tühi, siis miks mitte valmistada neid hommikusöögilauale, sest nad on vahva vaheldus pannkookidele. Sobivad süüa niisama kaneeli-suhkruselt kui ka koos moosi või magusa kohupiimaga või miks mitte ka värskete marjadega. Sest sinna kakukese sisse tekib nii vahvaid lohukesi, et neid võib igasuguse hea kraamiga vahetult enne söömist täita. :)

12 kakukese jaoks:
2 spl võid (sulatatud)
3 muna (L)
2,4 dl piima
1 tl meresoola
1,5 tl suhkrut
2,4 dl nisujahu

Kaneeli-suhkru katte jaoks:
~0,6 dl sulatatud võid
1 dl suhkrut
1 tl kaneeli

Keerasin ahju 205 C kraadile soojenema ja määrisin muffinivormid võiga kokku (mul on silikonist kaks 6-muffini küpsetamise vormi).

Mikserdasin kausis esmalt kokku kõik taina komponendid peale jahu. Kui segu oli ühtlane, lisasin jahu ja mikserdasin veel umbes 10 sekundit kuni jahu tainasse segunes. (Tainas tuleb vedel, ära ehmu.) Jagasin taina vormidesse, täitsin vormid vaid poole jagu ning tõstsin ahju 30-35 minutiks, kuni kakukesed kerkisid ilmatuma suureks vormist välja ning värvusid ilusaks kuldpruuniks.

Ahjus, umbes poole küpsetusaja peal.

Võtsin kakukesed ahjust ning pintseldasin kohe kuumana kokku sulavõiga ja veeretasin neid siis kaneeli-suhkrusegus. Ilma võiga pintseldamata ei jää suhkur kakukeste külge.

Võilillemesi

"Kuidas sa seda võilille mett tegid? Käskisid mesilastel ainult võilillelt õietolmu korjata ja siis korjasid neilt selle mee kokku?"

"Kas võilillemesi on midagi sellist nagu "Vale murakamoos"?"

...selles laadis küsimusi oli veelgi kui teatasin erinevatele inimestele rõõmsalt oma saavutustest, et ma võilillemett tegin aga kõik ei tule praegu enam meelde. Ja tegelt on iseenesest nendes mõlemas küsimuses pisike tõetera sees - mängisingi ise ju ühte mesilast, kes maja taga õielt õiele keksis ja kogu selle ilusa võilille kollase osa topsikusse kogus ning hiljem sellest "mee" valmis keetis. Ma kogusin õielehed kohe ilma roheliste nupsudeta, nii et need jäid pisut õnnetult minust aasale võilille varre otsa kõlkuma. Ja kuna need võililled olid korjatud kaugel eemal linna- ja maanteetolmust, ei hakanud ma neid ka vee all eraldi loputama, et kõik väärtuslik õietolm ikka "mee" sisse saaks.

Võilillemesi:
~0,7 L võilille kollaseid osi
1 L vett
1 kg suhkrut
0,5 sidrunit (koos koorega)

Korjasin lilli päiksepaistelise ilmaga ja ainult võilille kollast osa, ilma rohelise nupsuta! Panin saagi koos liitri külma veega keedunõusse ning lasin keema tõusta. Jätsin poti kaanega kaetult sooja pliidi servale üleöö tõmbama (6-8 h). Hommikul kurnasin sõela abil tõmmise ja pigistasin peopesas võililledest viimsegi piisa välja. Valasin vedeliku tagasi keedupotti ning kaalusin sinna sisse suhkru ja viilutasin sidruni. Lasin sel keeda kuni vesi piisavalt aurustus ning tekkis siirupitaoline vedelik (~2 h või rohkem). Sidruniviilud õngitsesin potist välja, neid võib kasutada tee magustamiseks või koos võisaiaga nahka pista, viimane oli eriti hää!  Saadud "mee" villisin kaanega suletavatesse purkidesse ning lasin täiesti maha jahtuda enne kui purgid külmikusse tõstsin. Kaua selline mesi säilib, puudub mul kogemus, aga arvestades suhkru kogust ei tohiks kiiret riknemist karta.

Võilillemesi on mesimagus, sobib kasutada seal, kus muidu mett kasutaksid (pannkookide, võisaia peal jne) ning maitseb üldjuhul ka neile, kes muidu mett ei armasta või on tavalise mee vastu allergilised.

Hõissa Vastlad!!!

Täna on üks tore päev, kui ainult Istanbuli ilm ka normaalsemaks hakkaks... Ilmateade lubas meile siia tänaseks ja homseks vägevat tuult ja lumetormi. Käes nad nüüd ongi, tuleb lund ja rahet vaheldumisi ja tuul vingub nii kõvasti akna taga, et rõdul mööbel ei taha omal kohal püsida. Sulliga õue minnes oli mul ka pisut mure, et äkki tuul viib mu koerakese kaasa :)

..Aga soojaks köetud toas tormi eest varjus olla on kaa vahva, sest vaatamata sellele, et meie siin ei saa vastlapäeva puhul liugu lasta ega suitsulihaga hernesuppi süüa, siis kukleid saame me aga küll kahe suupoolega pista. Proovisin teha ka eelmine aasta kukleid, aga neid ei anna tänavustega võrreldagi!!! Tänane retsept pärit Perenaine.ee'st ning järgisin näpuga täpselt retsepti ja ainult jahu panin supilusika jagu rohkem, aga rohkem ka ei julgend jahuga liialdada kuigi tainas näppude küljest päris lahti ei löönud, sest sõtkumise lõpuks oli tainas mu arust juba piisavalt ilus küll, sitke ja läikiv, nagu Eva sõnul olema pidigi. Kukleid veeretada oli sellest tainast imelihtne, kerkisid ka kui mühin ja kuklid jäid küpsedes pehmed ja hõrgu maitsega. Nojah, eks tainas oli ju palju võid ja suhkrut, aga need meie elu maitsvaks ja magusaks teevadki! Soovitan seda retsepti!!!

Mina tegin seekord kahekordse koguse tainast, sest lubatud 12 kuklist oleks mulle ilmselgelt väheseks jäänud, sest jätkasime ka see vastlapäev eelmine aasta alustatud traditsiooni, et Härra tutvustab oma Türgi kolleegidele Eesti kombeid. Minul sai sellest kogusest 30 natuke väiksemat kuklit kui nö keskmine kukkel, need rändasid peaaegu ahjusoojana kodust välja, ning lisaks 11 minikuklit nn Eesti kommuunile Istanbulis. :)

Tainas 10-12 keskpärase kukli tarvis:
2,5dl sooja piima
25g presspärmi või 1 pakk kuivpärmi (7g)
1 munarebu (+1 rebu määrimiseks)
0,5 tl soola
1 dl suhkurt
0,5 tl purustatud kardemoniseemneid (5-7 kupart)
7 dl nisujahu
100 g võid

Täidiseks:
mustsõstramoos

vahukoorekreem:
     200 ml vahukoor
     250 g kohupiimapastat

     2-4 spl suhkrut (oleneb, kas kohupiim on juba eelnevalt magus või mitte)

     1 tl vanillsuhkrut

Hõõru presspärm vähese (36-kraadise) piimaga vedelaks ja lisa ülejäänud piim. Kuivpärm sega esmalt vähese jahuga ning klopi siis (ca 40-42 kraadise) piima hulka. Lisa toasoe muna, sool, suhkur ja kardemon. Sõelu kaussi pool jahukogusest ja sõtku paar minutit. Seejärel lisa edasi sõtkudes ülejäänud jahu, jättes esialgu 1 dl järele. Lisa tükkidena pehme või ja sõtku tainas uuesti ühtlaseks. Sõtkumist jätkates lisa vähehaaval nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja läikiv ning lööks käte ja kausi küljest lahti.

Kata tainakauss rätikuga ja tõsta sooja kohta kerkima. Tainas peaks kerkima 2x, milleks võib kuluda tund või isegi rohkem.

Raputa laud vähese jahuga üle, kaabi tainas kausist välja. Sõtku kergelt läbi, et suured gaasimullid lõhustuksid. Vormi soovitud kuju ja suurusega saiad ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Kata kareda rätikuga ning lase soojas kohas ja tuuletõmbuseta kohas 2-kordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga, (kuhu on lisatud tilk vett ja õige pisut soola) ja küpseta ahju keskosas 225-kraadi juures 10-12 minutit.

Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa õhukeselt ära, määri alumised pooled moosiga ja tõsta peale vahukoorekreem. Aseta kaanekesed uuesti peale ja raputa üle tuhksuhkruga.

Vahukoorekreemi jaoks vahustasin vahukoore poole suhkruga. Segasin eraldi kausis kokku kohupiimapasta (Süzme yogurt), ülejäänud suhkru ja vanilliga, et *kohupiim pehmeneks ja oleks kergem vahukoorele lisada. Ühendasin ettevaatlikult segud ning panin kreemi pritskotti. 

*meil siin tegelikult päriselt pole kohupiima, aga see süzme yogurt on midagi kohupiimapastale väga sarnast. Ta on paks, isegi tihe võiks öelda ning rasvasuselt ka veidi rammusam (~4%) kui siin teised saadaolevad jogurtid.

Vastlapäeval võivad lilled ka tulla, kui juhtub naistepäev samale päevale sattuma... :)

Ilusat ja maitsvat naistepäeva teile kõigile!!!

Sefiirikorvikesed

Tegin täna teist korda sefiiri. Esimene kord tegin seda kunagi paar aastat tagasi endale sünnipäevatordi katteks, siis proovisin siirupiga sefiiri retsepti kuid ei mäletagi enam, kust ma retsepti sain ja mis seal täpselt sisaldus, aga see sefiir ei hoidnud nii hästi vorrmi nagu tänane sefiir, mille valmistasin Birxi köögist leitud juhiste järgi. Hihii, tundub, et on veel teisigi Birxisid, kellele sefiir hullupööra meeldib, et võtaks vaevaks seda ise valmistada... :)

Meil peres sefiirisööjaid vaid 2 (kui taksikoera mitte arvestada, sest talle kindlasti ka oleks sefiir mokkamööda kui vaid kätte saaks), vähendasin munakogust kuuelt neljale. Sefiiri tegemine oli superlihtne kuigi ma algul just seda osa pisut kartsin, siis hoopistükis korvikeste tegemisega ei õnnestunud mul just kõige paremini... Küpsetasin korvikesi pahupidi sufleevormi välisküljel, et korvike seest täis ei kerkiks. Kõik oli väga kena kuni sinnamaani kuni mu korvikeste küljed põhjast eraldusid ja sufleevormipidi alla voolasid, poole küpsemise peal. Noh, mis sellest korvikessest ikka, sefiir on niisamagi hea, eksju! :) Paar pilti sain ikka klõpsitud ka, sest sefiirikuhja taha ju ei näe, et seal ilusat korvi serva tegelt polegi... ;p

Sellest peaks piisama 15 korvikeseks:

Muretainas:
300 gr jahu
200 gr võid või margariini
100 gr suhkrut (järgmine kord paneksin pisut vähem suhkrut)
1 muna
vanillisuhkrut
0,25 tl meresoola

Kuna mul kombaini pole taina segamiseks, siis mina töötlesin muretaia vanal heal viisil -  köögilaual suure kööginao abil hakkides jahu, suhkru, muna ja võid omavahel niikaua kuni kuiva jahu enam laual polnud ning surusin kätega saadud puru tainapalliks, panin kilesse ja tõstsin külma. Tainas peaks külmas vähemalt 30 minutit seisma.

Korvikeste jaoks rullisin taigna õhukeseks (5 mm). Lõikasin paraja suurusega kettad ja asetasin metallvormide välisküljele (määrida vorme pole vaja) (Kuna mul õigeid metallvorme pole, siis kasutasin keraamilisi sufleevorme). Asetasin vormid tagurpidi ahjuplaadile ja küpsetasin 225 kraadises ahjus kuldpruuniks umbes 10-15 min. Lasin korvikestel täiesti maha jahtuda.

Sefiir:
6 munavalget
5 dl peenikest suhkrut või tuhksuhkrut
suts sidrunihapet (0,25-0,5 tl, lisasin igaks juhuks jao kaupa vahustamise algul, maitse järgi)

Sefiiri tegemiseks sobib metallist roostevabast kauss, mis on kuuma veega korralikult puhtaks pestud, et kausi pind mingil juhul rasvane poleks, sama lugu ka miksri vahustajatega. Mikserdasin munavalged suhruga heleda vahu tekkimiseni. Järgmisena asetasin kausi suuremasse potti, kus oli vaikselt keev vesi. Vahustasin umbes 10-15 minutit, kuni pinnale jäid teravad tipud, mis alla ei vajunud. Tõstsin kausi veest välja ja miserdasin edasi, kuni vaht oli jahtunud.

Tõstsin sefiiri pritskotti ja täitsin korvikesed ilusa, koheva sefiirivahuga. Mulle meeldib kui sefiiri alla on veel peidetud banaaniviilud, mille peale on pisut sidruni- või laimimahla tilgutatud. Maasikad või muud värsked marjad poleks ka üldse paha idee.

Rummikook

Tegelesin eile üleeile õhtu otsa Hapukoore-meekoogi taina rullimise, küpsetamise ja lõpuks koogi kokkupanemisega, hommikul veel šokolaad ja pähklid peale ning teele ta läks. Loodan, et maitses hästi, kuigi siin meil ju hapukoort pole, et päris sama see kook ilmselt ei tulnud... :)

Kuna minu kasutatud kilost jogurtist tuli nii palju vett sõelal seistes välja, et mul jäi kreemi pisut puudu, et oleks koju ka ühe tegemisega proovikoogi saand, siis tuli see proovikook selline "vaeslaps", kreemi peaaegu sellele ei jagunudki, panin ühe kihi siis moosi... hommikul sain proovitüki enda rahustuseks ära maitsta aga ütleme ausalt, ilma rohke hapukoorekreemita ei ole "see" ikka "see"! :) Otsustasin sellest proovikoogist hoopis rummikoogid ehk -pallid veeretada. :) Need said küll väga maitsvad :)

Vaja läheb:
koogipõhi, keeks, vms (mul oli 3 meekoogi kihti ja pisut seda täidist)
50 g võid
hapukoort
3 spl kakaod (+1 spl veeretamiseks)
4 spl rummi (võib kasutada selle asemel ka paar tilka essentsi, siis saab tainas paksem ning maitse tugevam)

Sulatasin või, pudistasin koogi kaussi väikesteks tükkideks ning lisasin kõik järgnevad komponendid. Segada on lihtsam käega. Kuna minu kook juba sisaldas pisut "hapukoort", moosi, hakitud kreekapähkleid ja ka pisut šokolaadi, siis võib neid asju oma maitse järgi ise lisada. Lisasin algul 2 lusikat rummi, aga rummi maitse kadus täitsa ära, et pidin ikka veel ja veel lisama, et võibolla sai lõpuks isegi rohkem kui 4 spl. Siinkohal on vist parem kasutada essentsi, et siis ei ole muret, et rummikoogile rummimaitset ei tule enne kui tainas rummist liiga vedel ja siis juba koogikesi veeretada raske. Mul õnneks sai maitsebalanss enne paika. :) Veeretasin pallid lõpuks kakao sees. Säilitan rummikooke külmkapis, hea oleks veel ka kaanega suletavas karbis.

Kirjud šokolaadikuubikud

Alates Türki kolimisest olen ma enamus aega veetnud erinevates kokandusblogides ringi hulkudes, uskumatult põnev maailm! Vahel ise ka imestan, et kuidas need päevad küll nii kiiresti mööduvad, sest tagantjärele mõeldes, et mis ma siis nüüd täna tegin, ei saagi nagu öelda, et ma midagi olulist oleksin ära teinud, lihtsalt unustan end...
Olen ammutanud värskeid ideid ning mõnda ka proovinud järele teha oma võimaluste piires, sest ikka veel ei ole ma kõiki koostisosi suutnud siit kaubandusest leida, et siis pean olema alati leidlik. Kogu aeg tuleb nii palju põnevaid mõtteid ja pea iga päev olen katsetanud midagi uut teha, siis kuidagi on jäänud siia blogisse lisamata mu viimase kooliskäigu teised trühvlid.

tumedat šokolaadi (u 80g)
valget šokolaadi (u 80g)
röstitud sarapuupähkleid
kuivatatud aprikoose väiksemaks tükeldatuna

Sulatasin vesivannil mõlemad šokolaadid eraldi kaussides. Teelusika abil tõstsin kõige pealt tumedat šokolaadi jääkuubikuvormidesse, siis teine ring kohe ka valget. Lasin sel veidi hanguda, et pähkel või aprikoositükk šokolaadi sisse ei upuks. Kui pähklid ja aprikoosid olid ilusti peale sätitud tõstsin vormi külmkappi. Peale mõne aja möödumist (umbes 30 min) tulid vormi laua vastu koputades šokolaadikuubikud oma pesadest välja ning leidsid tee kommikarpi :)

Apelsini-pähklikaramell

Mul on tõeline apelsini sõbrapäeva nädalavahetus. Valmistasin täna ühteaegu nii neid karamelliga pähkleid kui apelsinikooki.

Esialgu oli plaan teha vanilliglasuuriseid pähkleid, kuid tekkis hea idee anda glasuurile apelsinimaitset - mõeldud tehtud, või siis vastupidi... :) Tulemus ei tulnud just päris see, mis ootasin ja ette kujutasin. Tean, et tegin paar nn viga kuna vedelikku sai võib-olla liiga palju tänu kasutatud riivitud apelsinikoorele ning sutsu kaua lasin ka kuumusel seda segu karamellistada kuid tulemus sai ikkagi suurepärane ning teeksin seda uuesti segades kokku erinevaid pähkleid ja seemneid, kuid kuumutaksin siirupis õige pisut vähem, et tulemus ei saaks nii tume.

2,5 dl kooritud mandleid
2,5 dl kooritud sarapuupähkleid
120 g suhkrut
1 tl vanilli
natuke soola
40 g vett
2 apelsini koor (peene riiviga riivitult)

Röstisin kergelt mandlid ja pähklid kuival ahjuplaadil 180 kraadises ahjus, kuid mitte nn valmis sest kuuma glasuuri sees saavad pähklid veel küllaga kuuma.
Kaalusin paksupõhjalisse potti (üsna suurde, et hiljem sinna ka pähklid mahuks) kõik ülejäänud koostisosad ning lasin pliidil keema tõusta. Lasin sel umbes minuti keeda, lisasin pähklid ning segasin pidevalt. Nüüd tegin oma selle võib-olla kõige suurema vea, sain aru küll, et pähklid on koos suhkruga potis nn kuivaks muutunud, kuid arvasin, et peavad veel kuivemaks muutuma, segasin siis hoolikalt edasi ja ka kuumutasin edasi. Selle asemel, et segu oleks kuivemaks muutunud, hakkas suhkur hoopis karamellistuma ja muutus vedelaks tagasi. Olgu, pole hullu, mõtlesin, kuumutasin segu veel ja sain aru, et ei kuiva ta enam kuhugi :) valasin selle tulikuuma ja ohtlikult keeva suhkru koos pähklitega küpsetuspaberile ning voolisin vorstikeseks (pajakindad olid käes, segu on väga kuum!). Enne kui see jõudis päris maha jahtuda otsustasin noaga viiludeks lõigata, sest hiljem ei ole see enam ilmselt nii hõlbus.
Seekord sai siis hoopis selline maius, aga ma luban, et proovin ikkagi neid vanilliglasuuriseid pähkleid teha, mis peaks olema pähkelhaaval söödavad.