Monday, February 28, 2011

Sefiirikorvikesed

Tegin täna teist korda sefiiri. Esimene kord tegin seda kunagi paar aastat tagasi endale sünnipäevatordi katteks, siis proovisin siirupiga sefiiri retsepti kuid ei mäletagi enam, kust ma retsepti sain ja mis seal täpselt sisaldus, aga see sefiir ei hoidnud nii hästi vorrmi nagu tänane sefiir, mille valmistasin Birxi köögist leitud juhiste järgi. Hihii, tundub, et on veel teisigi Birxisid, kellele sefiir hullupööra meeldib, et võtaks vaevaks seda ise valmistada... :)

Meil peres sefiirisööjaid vaid 2 (kui taksikoera mitte arvestada, sest talle kindlasti ka oleks sefiir mokkamööda kui vaid kätte saaks), vähendasin munakogust kuuelt neljale. Sefiiri tegemine oli superlihtne kuigi ma algul just seda osa pisut kartsin, siis hoopistükis korvikeste tegemisega ei õnnestunud mul just kõige paremini... Küpsetasin korvikesi pahupidi sufleevormi välisküljel, et korvike seest täis ei kerkiks. Kõik oli väga kena kuni sinnamaani kuni mu korvikeste küljed põhjast eraldusid ja sufleevormipidi alla voolasid, poole küpsemise peal. Noh, mis sellest korvikessest ikka, sefiir on niisamagi hea, eksju! :) Paar pilti sain ikka klõpsitud ka, sest sefiirikuhja taha ju ei näe, et seal ilusat korvi serva tegelt polegi... ;p


Sellest peaks piisama 15 korvikeseks:

Muretainas:
300 gr jahu
200 gr võid või margariini
100 gr suhkrut (järgmine kord paneksin pisut vähem suhkrut)
1 muna
vanillisuhkrut
0,25 tl meresoola

Kuna mul kombaini pole taina segamiseks, siis mina töötlesin muretaia vanal heal viisil -  köögilaual suure kööginao abil hakkides jahu, suhkru, muna ja võid omavahel niikaua kuni kuiva jahu enam laual polnud ning surusin kätega saadud puru tainapalliks, panin kilesse ja tõstsin külma. Tainas peaks külmas vähemalt 30 minutit seisma.

Korvikeste jaoks rullisin taigna õhukeseks (5 mm). Lõikasin paraja suurusega kettad ja asetasin metallvormide välisküljele (määrida vorme pole vaja) (Kuna mul õigeid metallvorme pole, siis kasutasin keraamilisi sufleevorme). Asetasin vormid tagurpidi ahjuplaadile ja küpsetasin 225 kraadises ahjus kuldpruuniks umbes 10-15 min. Lasin korvikestel täiesti maha jahtuda.

Sefiir:
6 munavalget
5 dl peenikest suhkrut või tuhksuhkrut
suts sidrunihapet (0,25-0,5 tl, lisasin igaks juhuks jao kaupa vahustamise algul, maitse järgi)

Sefiiri tegemiseks sobib metallist roostevabast kauss, mis on kuuma veega korralikult puhtaks pestud, et kausi pind mingil juhul rasvane poleks, sama lugu ka miksri vahustajatega. Mikserdasin munavalged suhruga heleda vahu tekkimiseni. Järgmisena asetasin kausi suuremasse potti, kus oli vaikselt keev vesi. Vahustasin umbes 10-15 minutit, kuni pinnale jäid teravad tipud, mis alla ei vajunud. Tõstsin kausi veest välja ja miserdasin edasi, kuni vaht oli jahtunud.


Tõstsin sefiiri pritskotti ja täitsin korvikesed ilusa, koheva sefiirivahuga. Mulle meeldib kui sefiiri alla on veel peidetud banaaniviilud, mille peale on pisut sidruni- või laimimahla tilgutatud. Maasikad või muud värsked marjad poleks ka üldse paha idee.

Friday, February 25, 2011

Värske salat idude ja maasikatega

...eelmise jutu jätkuks retsept ka, et oleks motivatsiooni see idundus käsile võtta...


Kahele:
Salati põhjaks paar lahket peotäit idusid (lutserni ja mungoa)

8-10 väikest kirsstomatit
pool pikka kurki
6-8 maasikat
peotäis rukola lehti

Kastmeks:
1 väiksem sibul
1 tl mett
2 spl kvaliteetset oliivõli
1 tl viinamarjaäädikat
soola, pipart

kõrvale paar viilu krõbedat võiga saia.

Panin suuremasse kaussi kokku pooleks lõigatud tomatid, hakitud kurgi, neljaks lõigatud maasikad ja rukola lehed. Väiksemasse kaussi panin peeneks hakitud sibula ning segasin kokku meega kuni mesi sulas vedelaks, seejärel lisasin kastmele kõik muu. Valasin kastme suuremasse kaussi salati peale ning segasin õrnalt kõik läbi.

Tõstsin serveerimistaldrikule kihi idusid, mille peale sättisin ilusa kuhja värvilist salatit ning serveerisin seda krõmpsuvat salatit krõbetade võisaiadega.



Thursday, February 24, 2011

Idud idanema! ..ja see on imelihtne!

Haigus hakkab tasapisi järele andma, et leian endas jälle jaksu oma köögitoimetusi siia kirja panna, need sain ma veel enne voodireziimi korda saata... Nimelt haaras mind uus ja põnev idude kasvatamise maania (see vist Eestis uus popp asi nüüd), tee juhatas kätte üks mu Eesti sõbrants, kes juba selles vallas tublisti katsetanud. Mõeldud-tehtud või tehtud-mõeldud aga ühest ökopoest ma idude kasvatamiseks vajalikud nõud ja seemned kokku ostsin, vedasin need Istanbuli kaasa, sest siit ma arvatavasti selliseid asju ei leiaks, ja üks ports idusid mul nüüdseks idandatud ja juba ka nahka pistetud.

Pisike kihutuskõne ka Maalehest: Talvisel ajal kesiselt saadaolevaid vitamiine ja mineraale saab ammutada idudest.

Idud sisaldavad rikkalikult kiudaineid ja vitamiine. Idu faasis avalduvad taime kõik head omadused: näiteks vitamiin ja B grupi vitamiine on mitmekordselt.

B12 vitamiini peetakse loomseks vitamiiniks, kuid idus on see olemas ning taimetoitlased selle puuduse all ei kannata. Idandatud seemned pakuvad konkurentsi apteekides müüdavatele toidulisanditele, sest nad sisaldavad suures koguses väärtuslike ensüüme, proteiine, mineraalaineid, mikroelemente ja looduslikke vitamiine. Idanditest arvatakse abi olevat nina-, kurgu-, kopsu- ja nahahaiguste ning nakkushaiguste puhul, järjekindel idude söömine ennetab külmetushaigusi ja parandab juuste ning peanaha tervist.



Esimese korraga läks ikka nats aiataha ka, nimelt panin õpetuse järgi ainult kõige peenematele (lutserni) seemnetele paberi alla, et need idandamisnõu põhjas olevatest aukudest plehku ei pistaks. Tegelikult peaksin aga vajalikuks kõigile seemnetele paberit alla panna, sest kui idud hakkasid läbi aukude kasvama, siis see ka kõige parem variant polnud, ummistasid õhuaugud ja idud tahtsid katki minna kui neid sealt august välja püüdsin aidata.

Teiseks viskasin ma ühe korruse jagu idusid minema kuna pidasin idudele tekkinud peeneid valgeid karvakesi hallituseks, pole ju midagi imestada siin niiskes Istanbulis, kus laudlinagi tahab suvel laual hallitama minna... rääkisin pärast ka oma sõbrantsile seda lugu, ta oli ka esimest korda ära ehmund ja idud ära visand, aga oli uurinud selle kohta, et kui idudele liiga palju niiskust tekib, siis tekivad nn niiskusekarvad, mis ei ole hallitus, siis peaks jätma idandamisnõule kaane peale panemata, et üleliigne niiskus välja pääseks ning probleemi pole. Eks ma siis järgmine kord nüüd tean.


Paljud idud kasvatavad endile teisel või kolmandal päeval väikesed valged mikrokiudjuured, mis näivad valge vatina. See on täiesti normaalne arenguetapp, tegemist ei ole hallitusega. Mikrokiudjuured on värskuse tunnuseks ja need kaovad niiskusrežiimi muutudes või idandi vananedes. /ETTA

Tegin kõik õpetuse järgi, panin igasse kasvunõusse idupakil soovitusliku koguse seemneid ning kastsin neid 2x päevas puhta joogiveega. Nõrgunud vee aga valasin lilledele kosutuseks.

Esimene idusabaots oli näha juba 2. päeval mungoa idudel, teistel veel sabasid ei paistnud.


...ja sealt edasi 3. ja 4. päeval kasvasid kõik idud nagu imeväel, võiks öelda silmaga nähtavalt.


4. päeva õhtuks olid mu idud juba nii suureks kasvanud ja esimesed väiksed lehedki külge tulnud, et otsustasin nad säilituskarbiga külmikusse tõsta, osa pistsin rõõmsalt kohe põske ja krõmpsutasin.

Lutserni seemneid ma soovitaks idanema panna pigem õige pisut vähem kui soovitud kogus, sest idanedes tundus nagu oleks keegi sinna vahepeal seemneid juurde külvanud :)


Monday, February 21, 2011

Banaani-kodujuustu pannkoogid

Tagasi Istanbulis ja harjun tasapisi jälle siinse elu-oluga. Olin juba rutakalt rõõmus, et see läheb libedalt kuna siin on oluliselt soojem kui Eestis, isegi päike paistis mõnel päeval... Aga kui ma Eesti pakasest ja viirustepuhangust suutsin kõrvale hoida ja tervena püsida, siis siin niiskes kliimas hakkab kõik oluliselt paremini külge, lisaks oli minu jaoks siin ootamatult soe (4 kuni 10 soojakraadi) ning riietuda mõistlikult ei osanud. Siin ma nüüd vaevlen juba komandat päeva põletava ja kraapiva kurguvalu käes ning nina on punaseks ja hellaks nuusatud, häälest ma ei hakka rääkima, seda pole lihtsalt. Olen hulgaliselt teed ja mett tarvitanud ning kuna täna ei olnud plaanis inimeste sekka minna, siis alustasin ka küüslauguga haisutamist. Kahju, aga täna jäi kooli minemata ning homme ilmselt ka turule... Kui kellelgi on tõhus ja toimiv rahvameditsiini võte külmetuse raviks, olen nõus proovima!

Eile hommikul oli mul veel enesetunne oluliselt parem ning poputasime endid pisikeste ampsu-pannkookidega. Pannkoogid on ka vist ühed sellised asjad, et igast kraami saab sinna sisse ära kasutada ning tulemus on alati mõnusalt kodune ja hea. Seekord oli siis mul külmikus seisma jäänud Eestist kaasa toodud kodujuust, mis sai kaaslaseks banaani ja muu kohustusliku pannkoogimaterjali.


Meil jätkus sellest kogusest kahele, ühtegi ei jäänud üle :)
300 g kodujuustu (mul oli jogurtiga)
1 banaan
1 muna
2 spl oliivõli
1 spl mett
1 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillsuhkrut

Panin suuremasse kaussi kokku kodujuustu ja banaani ning proovisin kahvli abil banaani purustada ja kodujuustu veidi peenemateraliseks saada. Lisasin lahtiklopitud muna, õli ja mee ning lõpuks segasin hulka küpsetuspulbriga segatud jahu ning vanillsuhkru. Praadisin teelusikasuurused pannkoogid tasasel tulel mõlemalt poolt kuldseks. Banaanised kohad said kuuma panniga kokkupuutudes karamellise maitse ja krõbeduse kuid pannkook seest oli mõnusalt pehme. Sellepärast ka valisin väikese suuruse, et pannkooke hõlpsamalt väherasvasel pannil ümber keerata.

Wednesday, February 9, 2011

Juustused friikartulid seente ja sibulaga


...jätkates seda teemat, et ma Eestis olles pole söögiga pidanud eriti vaeva nägema... siis veetsin pika nädalavahetuse Peipsiveerel, paksu metsa sees keset põhjatuid soid ja jäätunud järvi. See koht on kõigest muust kärast nii kaugel, et isegi elektriliinid sinna ei ulatu. Olime seal rõõmsasti reede õhtust esmaspäeva hommikuni nn lumevangis, vabatahtlikult. Meie, naised, pidime ilma külmaks nõiduma, et see meie sõiduteed veidigi külmetaks, et saaksime linna tagasi ja turvaliselt autoga selle lõigu läbida, mida ükski traktor ei ole suutnud peale suure lume (st praktiliselt selle talve algusest saati) lahti ajada. See traktorite lugu on omamoodi komöödia, sõitsid seal kõik kraavi üksteise järel ja siis käidi neid kraavist välja upitamas, lund tuli lihtsalt ühe korraga maha liiga palju, et isegi linttraktori võim ei käinud sellest üle. Nüüd siis tulebki päris viimane lõik läbida niinimetatud tankiga, mis teeb hetkel maale sõidu omamoodi vahvaks ettevõtmiseks, saanitekid jne..



Alati enne linnast lahkumist tuleb hästi läbi mõelda, mis toidumoona linnast vaja (ka naabrimehe tarvis mõne kilomeetri taha), sest poodi seal ligiduses pole ning kogu nädalavahetuse menüü tuleb ennem valmis mõelda, nojah mitte päris... siinkohal on abiks igasugust head ja paremat kraami peitev kelder, kui poest toodu peaks lõppema, siis keldrist saab ikka laua rikkalikult ja mitmekesiselt katta. Ühesõnaga, et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis jälle ei olnud mul söögitegemisega muret, sest olin seal kalliks külaliseks, kõik hea ja veel parem kõhutäide tuli lahkelt pererahvalt (tegelikult ühed kohevad kohupiimapannkoogid ma siiski valmistasin). Sealt innustust ja inspiratsiooni saades ladusin täna minagi head ja paremat kodus leiduvat pannile ning valmistasin sellest ahjuroa, tõsi küll, seapekki mu külmik ei sisaldanud, puuküttega ahjust rääkimata... tuli hoopis "lahja ja laisa linnainimese" ahjuroog! :)

Nelja portsjoni jaoks:
400g pakk külmutatud friikartuleid
115g šampinjoni konservseeni, viilutatud
1 sibul, hakitud
pisut õli praadimiseks
100-120 g riivitud juustu
soola (ja pipart) maitse järgi

Valmistasin friikartulid vastavalt pakendi juhisele 220 kraadises ahjus, aga pikendasin küpsetus aega kuna armastan krõbedamaid kartuleid. Ahjukuumadele kartulitele võiks raputada peale soola ning neid segada pisut, et sool ühtlasemalt jaotuks.

Sibula ja seened praadisin vähese õliga pannil läbi seni kuni kartulid ahjus pruunistusid. Valmis friikartulid jagasin pooleks, esimese poole jaotasin ahjuvormi põhjale, sinna peale kummutasin pannilt seened ja sibulad ning ajasin need kartulitele laiali, riputasin peale umbes poole riivjuustust, järgmine kiht kartuleid ning kõige peale veel järelejäänud riivjuust. Tõstsin vormi ahju tagasi ning lasin juustul sulada (5-10 min).


Serveerida kuumalt ja ketšupiga! :)


Tuesday, February 1, 2011

Värviline oasalat hapukoorega

Eestimaa, Eestimaa! Mõnus on kodus olla, nautida seda lund, millest teised eestlased on juba rohkemgi kui tüdinud, käia suusatamas, jalutamas kui madal päike juba piilub, kohtuda sõbrantsikutega... jaa, nii saigi päris pikk vahe mu blogimisse jälle?! Algselt plaanitud pooleteisest nädalast on nüüd saanud kolm ja pool nädalat ning sellest kaks on alles ees! Mõnna-mõnna-mõnna! :) Kui ma ausalt tunnistan, siis Eestis ei ole ma millegipärast üldse söögiga eriti vaeva pidanud nägema, sest poest ostetud rosinakohupiim ja maalt saadud mustikamoos on olnud lemmikud ja kindlalt minu päevamenüüs, lisaks ka hommikupuder, jogurt ja kodujuust, et suurt sööki polegi olnud vaja vaaritada, kõik on juba iseenesestki nii hea (minu jaoks) ... kuni tähtsate külaliste tulekuni ... :)

...mu kallis ristitütar oli algul suhteliselt skeptiline kui ütlesin, et ma oasalatit hakkan valmistama, ta teatas selle peale, et tema jaoks pole söögi pärast vajagi muretseda, sööb kodus enne kõhu ilusti täis! Aga lõpuks kui saime laua taha ja salatit pisut proovida, võttis ta natukese haaval ikka juurde ja juurde, ja see tegi mul meele rõõmsaks küll!


Salat 3-4le:
1 dl kuivatatud musti ube
1 tomat
1 punane, kollane või oranž paprika (et salat ikka värvilisem saaks)
jupp värsket kurki (pikast kurgist kuni pool)
u 80 g juustu (4 viilu Edam juustu)
100 g hapukoort (20%)
maitseks meresoola ja musta pipart

Kuna ma nii palju ette ei suutnud mõelda, et oleksin oad juba eelmine õhtu likku pannud, siis tuli minul neid lihtsalt pikemat aega keeta. Kallasin ubadele pisut vett, lasin keema tõusta ja vahetasin tumedaks värvunud vee puhta vastu, nii saab ubadelt kirmet maitset vähemaks. Vett võib rohkematelgi kordadel vahetada kui on soovi. Keetsin oad pehmeks, üsna keetmise lõpus lisasin ka soola, kurnasin ja lasin jahtuda.

Seni hakkisin salati ülejäänud komponendid peeneks, segasin kõik ubadega suuremas kausis kokku, lisasin hapukoore ja maitsestasin soola ning pipraga.