Keefirikook maitsestatud ploomidega

Täna on siis lõpuks see päev, mida me juba ammu-ammu oodanud oleme! See pisike ootuse- ja lootusetera kolimisest hakkas minus kasvama kui tutvusin 2010 suvel oma toredate Istanbuli sõbrannadega. Peale seda ma hakkasingi rohkem taipama siinsest päris elust-olust, senini olin linnas ikkagi kui turist ning ei osanud paremat tahtagi. Aasta alguses alanud korteriotsingud on lõpuks leidnud oma lahenduse ja ma loodan, et ka õnneliku lõpu. Kolime äärelinnast kesklinna lähedusse. Sinna, kus paljud kohalikud ihkaksid elada. Oleme endiselt Bosphorusest jalutuskaugusel ja elu peaks meil nüüd palju huvitavamaks muutuma, kuna oleme lähemal igasugust meelelahutust pakkuvatele asutustele: restoranid, baarid, ööklubid, spordikeskused, ostukeskused, turud, sadam. Lisaks hakkame elama nüüd turvatud majadekompleksis, kus on meil võimalik kodust lahkumata end vormis hoida. Bassein, jõusaal, tenniseväljak, korvpalliplats - kõike on meil võimalik vabalt kasutada (ma loodan, et me ka aktiivselt neid hüvesid nautima hakkame).

Ja nii tähtsa päeva puhul ka veidi pidulikum koogike kaneeli- ja vanillisiirupiste ploomidega. Õnneks tänane ilm ka soosib minu küpsetamist, päike piilub vaid harva pilve vahelt ja puhub jahutav tuul, et toas on täiesti OK temperatuur (27,7C).

Ploomid siirupis:
10 punast ploomi, poolitatud, kivid eemaldatud (mul olid väiksemat sorti ploomid)
2,5 dl suhkrut
2,5 dl vett
vanillikaun, pikkupidi lõhe sisse lõigatud
kannelikang

Mõõtsin keedupotti suhkru ja vee ning lisasin neile vanillikauana ja kaneelikangi. Kuumutasin segu keskmisel kuumusel, segasin kuni suhkur sulas ja lasin siirupil enne ploomide lisamist umbes 5 minutit rahulikult keeda. Ploomidega koos lasin veel 6-8 minutit tasasemal tulel keeda. Võtsin poti tulelt ja lasin ploomidel siirupis jahtuda.

Koogitainas:
2 muna (M)
145 g suhkrut (~1,8 dl)
2 spl päevalilleõli
150 g keefiri (~1,5 dl)
0,25 tl soola
155 g nisujahu (~2,5 dl)
30 g maisitärklist (2,5 spl)
5 g küpsetuspulbrit (1 tl)

Keerasin ahju 190 C kraadile soojenema, vooderdasin lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaberiga ning küljed määrisin võiga.

Vispeldasin ühes kausis kokku muna, suhkru, õli, keefiri ja soola. Teise kaussi sõelusin jahu ning segasin kokku tärklise ja küpsetuspulbriga. Ühendasin kuivained vedela tainaga.

Valasin taina vormi ning lusika ja kahvli abil jagasin siirupised ploomid tainale. Kahvli abil on hea ploome siirupist nõrutada. Küpsetasin kooki 30-35 minutit, ilusaks kuldpruuniks ning testisin valmidust ka puutikuga. Ahjukuuma koogi pintseldasin üle siirupiga ning jätsin jahtuma.

Sama retsepti järgi võib valmistada ka muffineid, siis aga võiks küpsetusaega lühendada 10 minuti võrra.

Bulguri salat - Kısır

Palavus on võtnud tahtmise köögis midagi vaaritada ja küpsetada.. aga mul tekkis juba paar päeva tagasi ühe bulguri salati isu, mida kord sõbrantsi juures külas pakuti. Ja minu üllatuseks, ei peagi selle valmistamise juures pliidi taga istuma! Bulgurile keev vesi peale ja niisama lihtsalt ta pehmeks saabki. Super!

Kısır [kõsõr] on muidu üldiselt traditsioniline garneering Türgi köögis, seda süüakse külmalt kui salatit pearoa kõrvale või kui eraldi eelroana. Põhikomponendid on bulgur, petersell ja tomatipasta. Kuid sinna võib lisada maitse järgi erinevaid lisandeid. Ma võtsin täna aluseks enda kalli sõbrantsiku retsepti, aga pidin sealgi paraku pisut muudatusi tegema, kuna kodus päris kõiki neid asju polnud. Seda retsepti temalt küsides, ajasin talle ka isu peale, hihii, et ta hakkas ka seda salatit valmistama :) Homme on meil plaan kokku saada, et siis saame võrrelda oma salateid (no ja mina saan päris seda Kısır salatit, mille järgi mul üldse isu esialgu tekkiski ;) ).

Vaja läks (jagub 4-5 sööjale või isegi rohkemale hulgale, kui seda garneeringuna kasutada):
4 dl bulgurit
4 dl keevat vett
4 spl tomatipüreed
2 värskehapukurki (sobib ka marineeritud)
1 keskmine tomat
1 punane paprika
2 spl kvaliteetset oliivõli
1 tl punase pipra(paprika) pulbrit (võiks olla hot)
kurgivedelikku nii palju, et salat liiga kuiv ei jääks

Mõõtsin suuremasse kaussi bulguri ja valasin keeva veega üle, asetasin taldriku kaaneks peale ja lasin bulguril seal pehmeks haududa. Seni hakkisin, kurgid, tomati ja paprika kuubikuteks. Ja kuna mu sõbranna retsept nõudis marineeritud suitsu paprikat, mida mul paraku polnud, siis röstisin enda paprika ise tulel, lasin sel jahtuda ning peale seda tuleb koor kenasti maha, et ka paprika sai teise meki.

Kui bulgur oli pehmeks paisunud ja jahtunud, segasin kõik koostisosad sinna kaussi juurde. Maitsestasin salati parajalt vürtsikaks ja kuna ma lisasin kurgivedelikku, siis soola eraldi ma salatile ei pannudki. Kokkusegatud salatikausile tõmbasin kile peale ja panin külmikusse maitsestuma.

Serveerida siis külmalt ning mina näiteks armastan sinna meie kohalikku paksu jogurit kõrvale süüa (Eestis ma asendaks selle hapukoorega).
...niisiis ühte niinimetatud kohustuslikku elementi, peterselli, minu salatis ei olegi kuna ma pole selle fänn ja eraldi selle pärast poodi ka ei viitsind end vedada. Aga muidu seal salati sees on ta tegelikult täitsa maitsev! Eks ma homme sõbrantsi juures saan seda "õiget" salatit!

T-luupihv

Nii naljakas pealkiri, et ma kohe pean harjuma sellega, aga inglisekeelsena ma seda T-bone steak'i ka jätta ei tahtnud... Luupihv siis eriline selle poolest, et ühel pool luud on veise sisefilee ja teisel pool välisfilee.

Olgu. Lugu selline, et kui mina Eestis olin, siis mu kallis Härra avastas luupihvi küpsetamise maailma ja kui mina ka lõpuks Istanbuli jõudsin, siis küpsetati ja serveeriti minulegi üks selline suurepärane lihatükk. Nii et sel korral oli minul abikoka roll, hakkisin liha kõrvale tomati-kurgi salatit ning uurisin kuidas peakokk lihaga askeldab... Põnev! :)

Meil olid umbes 500 grammised lihatükid, need tõstis härra külmikust umbes tunnikese varem välja ja maitsestas need mõlemalt poolt, et liha maitsestuks ja mis kõige olulisem, jõuaks toatemperatuurile soojeneda - see tagavat parema küpsemise. Meil Istanbulis on väga palav, et kauem me ka ei riskinud lihal toas seista lasta ja eks nälg oli juba ka suur ;)

Maitsestamiseks kasutas ta meresoola, musta pipart, Santa Maria Forest blend maitseainesegu ja kuivatatud küüslauku veskist.

Liha praadis ta hästi kuumaks köetud pannil mõlemalt poolt pruuniks, umbes 3-5 minutit (oleneb liha paksusest ja maitsest, mis valmidusastet keegi eelistab). Samal ajal valmistas ta ette kaks suuremat fooliumitükki mõlema liha jaoks, kuhu peale lõikas õhukese kihi võid. Kui lihad mõlemalt poolt pruunid, tõstis ta need fooliumile võitüki peale, mässis fooliumi sisse ja lasi seista umbes 5 minutit, senikaua kuni me laua katta jõudsime. Liha kõrvale olid meil lihtsalt sibularattad ja tomati-kurgisalat ja ega rohkemat ei olekski jaksanud süüa.

Aitäh Härra peakokale! Liha oli tõesti suurepärane!

Veidi pidulik ja suviselt värske kama

...Viimased päevad Eestis, viimased kohtumised kallite sõbrannadega ja pisut erilisemad magussöögid selleks puhuks.. aga ei midagi peenutsevat, võiks öelda, et täitsa Eesti värk. Kama, vaarikad, hapupiim, kohupiim - nendest vast ainult vaarikaid oleks võimalik mul Türgis saada, kuigi selles ma päris kindel ka pole.

Bye-bye kallis Eesti... ja poolik kamapakk rändab minuga Istanbuli, et seal killukest koduseid maitseid meile meenutada... Ühelt poolt on pisut kurb lahkuda, et nüüd nii pikk kodumaa paus sisse tuleb, teisalt lähen rõõmuga, sest igatsus kalli härra järele on juba suur ja sealsed "seiklused" ja toimetused ootavad. :)

Jätkub neljale maiustajale (või kahele magusasõbrale):
3 spl kamajahu
3 spl magustamata kakaod
3 spl suhkrut
200 g magusat kohupiimakreemi (mul oli rosinatega)
200 g vaarikaid (osad jätsin kaunistuseks)
nii palju hapupiima, et oleks paras konsistents (mul läks umbes 3-4 dl)

Segasin kausis kõigepealt kokku kõik kuivained, et kakao hiljem tükki ei jääks. Lisasin kohupiima ja vaarikad ning segasin valmis paksu massi, valasin hapupiima peale nii palju, et tekiks paras vedelam konsistents kuid ikka selline, mida lusikaga süüa ja vaarikad magussöögi kaunistamisel ära ei upuks. Serveerides panin klaasipõhja paar vaarikat ja sortsu hapupiima, et kui šokolaadipruun kama peale valada, tekiks ilus muster. Njah, olulist efekti ma ei suutnud tekitada :) Peale sättisin veel  mõned vaarikad, nii sai ilus küll!

Metsmaasikad piimaga

Rahvastatud liivarannalt ja emotsiooniderohkelt tantsu- ja laulupeomelust liikusime suure paksu metsa sisse Eesti teise otsa. Olin seal terve nädala, lihtsalt puhkasin ja tegin seda, mis meeldis ja mitte kuhugi ei olnud kiiret, nagu ma veel vähe oleks puhanud... aga see oli hoopis teistsugune puhkus - puhkus linnamürast, infokärast, telekast, internetist ja ka telefonist, mis asendusid isekeskis mõtisklemise, linnulaulu, tugitoolis heegeldamise ja pikkade jalutuskäikudega metsas... Seal tunned, kuidas hing täitub rahu ja keha energiaga.

Pääsupojad õppisid parasjagu lendama, osad ootasid aga muru peal õnnetult pesasse tagasi aitamist, sest iseseisvalt veel ei osanud või lihtsalt enam ei jaksanud... Metsas jalutades levis ninna metsmaasika lõhna ning iga jalutuskäiguga sai suu magusaks ja kahel korral tigedatest sääskedest ja ründavatest parmudest hoolimata suutsin marju ka koju korjata. Osadest sai Istanbulis ootavale kallile Härrale metsmaasika toormoosi, ülejäänud mammud said aga koos piima ja suhkruga magustoiduks - just nagu vanasti, maal vanaema juures. Ja kusjuures meil oli ka seekord see päris õige maa toorpiim nagu vanaema juures, mitte poest kojutoodud kile- või tetrapakist.

Retsepti siin õieti polegi: nii palju metsmaasikaid kui parasjagu korjatud on, nendele lisasin maitse järgi suhkrut, litsusin osa mammusid kausi põhjas puruks, et nad piima ilusaks roosaks värviks, valasingi sortsu piima peale ning tõstsin lusikaga suhu ja nii ongi kõige parem!

Muide, murakad olid juba ka valmis. Täna linna tagasi tulles pakiti moosi mullegi kaasa, selle eest on kindlasti härra ülimalt tänulik!