Sunday, October 2, 2011

Meenutusi Küproselt ja küüslauguvõi seened

Vahelduseks seikluste nurka jutuke, millest ei puudu muidugi ka Küprose toiduelamused. Kahjuks pilte mul pole lisada, nimelt läks mu arvuti kõvaketas ja koos sellega ka kõik mu pildid. Võinoh hetkel pole veel saanud faile taastada, loodetavasti ikka õnnestub.

...Otsustasin siis, et tagumine aeg on oma reisimälestused kirja panna, olgugi, et see toimus juba tervelt aasta aega tagasi :) Ja põhjus, miks ma selle reisijutu just praegu ette võtsin - küüslaugu ja võiga ahjusoojad seened, mis lihtsalt on nii maitsvad ja meenutavad mulle Küprose maitseelamusi.


Küprose Vabariik on saareriik Vahemere idaosas, ümbritsetud Türgi, Egiptuse ja Kreekaga. Suuruselt kolmas saar Vahemeres ja üks suurimaid turismi sihtpunkte. Loodusgeograafiliselt kuulub saar küll Aasiasse aga riigis kehtib maksevahendina Euro ning kuulub ka Euroopa Liidu koosseisu. Sellest viimasest muidugi kohalikud üleüldse rõõmu ei oska tunda, ütlevad, et enne seda neile ikka meeldis Küpros, nüüd on aga elu nii kallis... Huvitav, kas nad sellele ka mõtlevad, kui palju on tegelikult neil elukvaliteet ja turvalisus tõusnud seoses liitu kuulumisega ja elu on ju niikuinii igal pool kallinenud. Nad tundsid meile, eestlastele, isegi kaasa, et meil ka jaanuarist alates euro käibel. Loomulikult me tutvustasime end kui eestlasi (st Eestist tulnud), sest Türgiga kohalikel kõige paremad suhted just pole. (Kolmandikust saarel kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida ülejäänud maailm muidugi ei tunnusta.) Väga halbu noote tuli saareelanikelt Türgi riigi ja rahvuse pihta, et isegi piinlik hakkas vahepeal, et me hetkel Türgis elame. Hihiihii...

Reis kujunes meil väga vahvaks ja graafik tihedaks, vaatamata sellele, et meil polnud algul mingeid ootusi ega tegevusplaani eelnevalt valmis mõeldud. Meie sealviibimist võiks iseloomustada nii: "Ela kordki meeletult!", läksime sinna, kuhu "jalad" meid viisid ja tegime just seda, mis parasjagu pähe tuli, õige ja lõbus tundus.

Lendasime Küprosele Türgi poolsesse lennujaama (Ercan Airport), sinna tuli meile mingi Türgi taksofirma auto järgi, millega saime kenasti üle piiri ja saare lõunapoolsesse osasse Agia Napa kuurortpiirkonna hotelli, mis meil juba eelnevalt broneeritud oli. Hotell Grecian Sands**** oli otse ranna ääres, eraldi väli- ja sisebasseiniga. Tuba oli suur, suure voodi ja verandaga, kustkaudu saime ka otse basseini minna. Hotelli jõudsime suht hilja, et läksime kohe magama. 

Järgmine päev alustasime väga ettevaatlikult, otsustasime lebopäeva basseini ääres teha, meil ju polnud mingeid plaane veel tehtud. Pisut olin küll eelnevalt internetist uurinud, et mis saarel on ja mida nägema peaks/tahaks, aga mingit kindlat plaani polnud. Basseini ääres päevitustoolil lesides hakkas meil aga üsna pea igav, läksime hoopis randa ja merd uudistama. Endalegi ootamatult jõudsime lõpuks aga mööda rannajoont jalutades meie küla/linna teise serva välja, endal seljas vaid päevitusriided ja kaasas vaid pisut peenraha ja päevituslinad. Ma oleksin muidu hirmsasti tahtnud kaljuservalt alla merre penji hüppet tegema minna, aga raha ei jagunud ja kodutee oli ka hirmus pikk, nii siis jäigi see järgmist korda ootama... :) 

Ilus rannapromenaad oli muidu. Jalgteeke läks läbi kõigi nende randade, mis seal hotellide taga oli, vahepeal jõudsime sadamasse ja lõpuks siis sinna küla teise otsa, kus olid rannabaarid. Seal käis vist tants ja trall hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Võtsime seal jahutavad joogid, nautisime hetke kaasakiskuvat klubimuusikat ja jalutasime tagasi oma hotelli poole. Ühesõnaga see terve päev läks meil rahulikult Küprose rannaelu ja niisama eluolu uurimisele. Kogusime hulgaliselt flaiereid erinevate ürituste, ekskursioonide, paadireiside, veespordi kohta, vestlesime nn kohalikega ja kohtusime mitme lätlase ja leedukaga, kes seal leibateenimas olid. Alles õhtupoolikul jõudsime oma hotelli tagasi ja mõtlesime sööma minna ühte linnalähedal asuvasse külakesse, kus pidi olema 2 kohaliku perekonna kalarestorani kuna ühe kohaliku sõnul Agia Napas sellist päris õige Küprose köögiga ja värske kalaga restorani polegi. Vahepeal lasime ennast ühes autorendifirmas pehmeks rääkida ja rentisime auto (sest jõudsime oma jalutuskäigul juba reisiplaanid suures plaanis valmis vormida, et tahame saare teise otsa sõita Aphrodite kivi ja Phapose vanu mosaiike vaadata, viinamarja istandustesse ja veinikodadesse minna.) 

Auto on seal ju ka omamoodi elamus - rool on teisel pool ja liiklus ju ka vasakpoolne nagu Inglismaalgi. Aga saime selle asja suht kiiresti käppa. Tegime esimese autosõidu restorani asemel hoopis kõrvallinna suurde hüpermarketisse, et kohalikku salaamit, fetajuustu, oliive, veini ja muud näksimist osta. Poed pannakse seal juba 8st kinni, et pidime veits kiirustama. Poes käidud, seadsime auto kalarestoranidega külakese poole. Sõime end kreeka salatist ja grillkalast kurguni täis (muide, kala on istanbulis parem) Külaveini jõime ka, niiet päris lõbusad olime juba. Sõitsime hotelli tagasi ja läksime tuttu, et järgmine hommik vara ärgata ja mägede poole teele asuda.

Järgmine hommik sõime hotellis kõhud täis ja asusimegi teele. Panime kaardile teekonna paika ja otsisime üht vanimat veinitehast Küprosel. Me olime juba lootust kaotamas, sest inimesed, kellelt me teed küsime, ei osand meid aidata ja väga täpset kaarti meil polnud. See kaardil märgitud veinipress osutus hoopiski üheks 500 aastat vanaks st muuseumiks ja veini ei tehtud seal juba ammu enam. See oli ühes pisikeses mägikülas, mis oli ka umbes sama vana, ja mahajäetud. Külas elab praegu veel vaid 1 mees, ma loodan, et ta ka siiani elab, sest käisime seal ju juba aasta tagasi. Meil õnnestus teda ka külarestoranis tervitada, 95 aastane, viimane külaelanik. Käisime siis seal veinimuuseumis ära ikkagi ja hakkasime meie järgmisse valitud sihtkohta sõitma. Teekond külade vahel oli muidugi lummavate vaadetega üle mägede ja orgude. Sõitsime korra asfaltteest kõrvale ühele mägiteele, et veel kõrgemale pääseda. Pilte tegema... tee kõrval laius aga viinamarjaistandus. Me ei suutnud vastu panna ja võtsime endale sealt 3 kobarat magusaid-magusaid punaseid viinamarju. Kõht sai täis isegi :) Nii, aga otsitud oliivipressi me ei leidnud, oli jälle selline pisike mägikülake, võibolla see oliivipress oli jälle selline muuseumitüüpi, mis tänapäeval ei tegutsegi. Aga küla oli ilus, kitsaste tänavate ja ilusa kirikuga. Kuna meil oli Küprosel olla väga vähe aega, 4 päeva aind, siis tegime endale väga tiheda graafiku. Igale poole me ei jõudnudki lõpuks, sest mägiteedel seiklemine võttis oodatust rohkem aega ja päevad ei olnud ka enam nii pikad ja valged nagu suveöödel, 8st läks juba pimedaks.

Nii oliivõli tehast me siis ei leidnud aga läksime soovitatud koskesid vaatama, ikka mägedes ja nüüd juba off-road radadel. Ekslesime metsade ja pisikeste külade vahel aga lõpuks veekohina järgi ikka leidsime üles selle kose. Midagi sellist väga suurt koske see endast praegu igatahes ei kujutanud, ilmselt kevaditi kui mägedest lumi sulab, on kosed vaatamisväärsused. Hetkel olid piknikuplatsid tühjad, mägiteedel autosid vastu ei tulnud ja koske nautisid veel peale meie paar kõrvaloleva kloostri noormeest. (Seal mägedes on talvel lund, et isegi suusatada saab.) Nii, kosk nähtud ja päike loojumas. Saime loojuva taeva taustal kõrguvatest mägedest ka paar ilusat pilti klõpsitud. Sõitsime edasi veini istandust otsima aga kuna läks juba päris pimedaks ja olime kaalunud võimalust hotell hoopis mägikülakeses otsida, et mitte aega raisata oma hotelli tagasisõidule ja siis hommikul jälle uuesti tagasisõidule... sest veiniistandused olid meil ju veel ikka nägemata.... Avastasime ühe armsa mägiküla Platres, kus oli palju erinevaid hotelle igale maitsele ja igas hinnaklassis. Käisime kolmes tubasid uudistamas ja hindu kauplemas ning valisime ühe välja. Vahepeal kuulsime kohalikelt soovitusi, minna ühte Skylihgt restorani õhtust sööma. Söök oli seal tõesti super! Eelroaks võtsime šampinjonid ürdivõis ja loomulikult ka nn Kreeka salati fetajuustuga. Pearoaks steigid - Taavi piprasteigi, mina šampinjonidega steigi. Liha oli nii pehme ja hästi maitsestatud ja tehtud, et see sulas suus. Otsustasime peale õhtusööki sinna restorani pikemalt istuma jääda ja veini nautida, sest mis hotellis ikka parem oma pisikes toas olla. Vein oli superhea! Tahtsime needsamad veinitehased järgmine päev üles otsida. (Küsisime ettekandjalt ka infot. Ühe leidsime, teist mitte) :) Ja veini kõrvale pakuti meile restorani poolt tasuta värskeid puuvilju ja kirsi ning apelsinikoore hoidist. Need on iseloomulikud Küprosele, järgmine päev ostsime külapost neid endalegi kaasa. Kirsid suhkrusiirupis olid eriti head!

Nii järgmise päeva hommikul jälle kiire hommikusöök hotellis, see oli üsna kehva valikuga, et kõhtu me seal täis ei sööndki, alustasime oma teekonda. Külas oli käsitsi valmistatud šokolaadi töötuba-poeke. Ostsime sealt šokolaadi suveniiriks kaasa ja jäätised kohe limpsimiseks, kõhud olid meil ju tühjad... :)

Nii see päev olime plaaninud külastada veinitehaseid, umbes kahte-kolme. Ühe leidsime väga kergesti, tutvusime veinitegemise tehnoloogiaga, omanikuhärra tutvustas meile oma tehast, vahva ja huvitav oli. ...Teise tehase otsimisega meil nii hästi ei läinud... Leidsime külakese kerge vaevaga üles, aga mitte seda veinitootjat. Aga küla ise oli jällegi omaette vaatamisväärsus. Ja kuna seal mägikülades kõik teevad oma koduveini siis neid veinitehaseid või õigemini -kodasid oli seal ümberringi ka väga palju. Astusime veel ühte sisse, mekkisime erinevaid veine ja tutvusime jälle väikse tehasega, veinikeldriga. Arvasime, et meil on nüüd veinist küll ja suundusime Phapose poole, et sealseid iidseid mosaiike vaadata. Võimas on käia ja vaadata küll selliseid nii vanu asju. Kahju, et kõik muidugi maatasa on varisenud. Mosaiigid aga olid kenasti vaatajatele rusude alt välja otsitud.

Peale viimast mägikülas ööbimist ja sealset vaimustavat õhtusööki ei köitnud meid enam suurlinna turistidest pungil restoranid... ja üks tore saksa tüdruk soovitas meil sõita ühte lähedal asuvasse mägikülla, kus on Family Tavernad ja hea kohalik Küprose stiilis söök. Seekord proovisime erinevaid Mezesid (eelroogasid) hummus, küüslauguseened, ahjusoe pita leib, külasalat (feta juustuga jällegi) grillitud Halloumi juust, tzaziki salat, vist kirjutati nimi nii (jogurt hapukurgitükkidega). Seda kõike oli nii piisavalt palju, et ma otsustasin pearoast loobuda. Taavi võttis ikkagi mingi sealihakastme, see praad oli nii üüratult suur!!! Taavi ei jaksand kõike lihagi ära süüa, kartulist ja riisist siis rääkimatagi. Seal restoranis pakuti ka meile maja poolt tasuta magustoitu suurepärase õhtusöögi lõpetuseks - ahjusoe õunasai. Mmmm! Nii, kõhud punnis, sõitsime tagasi hotelli. Tuttu.

Viimane päev kui meil enam autot polnud renditud olime otsustanud paadireisi võtta. Valisime välja 2 reisi, mille vahel valida (neid oli seal niii palju erinevaid muidu). Tahtsime minna kella kahesele kiirpaadi tripile, mis viis rannikutmööda koobastest ja küladest mööda, peatused ujumiseks ja kalade vaatamiseks ja tagasi rannikust kaugemalt, kus oleks võib-olla õnnestunud delfiine näha. Aga kuna ei olnud enam hooaeg, siis nad seda hilisemat trippi ei korraldanudki, et olid ainult hommikused väljasõidud, siis jäi meile see teine variant - suur piraadilaev Black Pearl. See osutus aga väga vahvaks! Neli tundi merel, paar ujumispeatust, lõunasöök ja piraadishow terve reisi vältel, see viimane oli täitsa lahe ja vahva, et algul poleks arvanudki, et nii toredasti võiks mingi üritus olla läbimõeldud. Palju ajalugu ja juttusid rannakülade, vaatamisväärsuste ja ka piraatide kohta, palju nalja ja showd, kuhu ka pealtvaatajaid osalisteks haarati.

Kuna olime hommikul hotellist juba välja registreerinud, siis võtsime peale paadisõitu dushi rannas, et end soolakihist puhktaks pesta ja kreemitada merel praaditud nahka. Tegime lennusõiduks aega parajaks, jalutasime ja jõudsime lõpuks mingi kohaliku köögiga restorani. Kõhud jälle punni heast Küprose toidust ja tagasi hotelli, et kiirelt kohvrid võtta ja lennujaama sõitma asuda.

Piiriületused läksid probleemideta. Probleemid algasid alles lennujaamas kui meie lendu mitu korda edasi lükati. Niiet veel mitu järgmist päeva olime me veel pisut väsinud sellest magamata ööst lennujaamas...


Ahjusoojad küüslauguvõiga seened krõbedal saial:
2-3 küüslaugu küünt
3 spl võid
150 g šampinjone
soola ja pipart

Serveerimiseks:
6 viilu saia
pisut oliivõli
soola, pipart, kuivatatud basiilikut

Keerasin ahju 200 C kraadile soojenema. Hakkisin küüslaugu peeneks, ning panin koos võiga savivormiga ahju, seni viilutasin seened. Segasin seened kuuma küüslauguvõiga, katsin vormi fooliumiga ja tõstsin tagasi ahju umbes 15 minutiks.

Järgmiseks panin saiaviilud ahjuplaadile, niristasin nendele veidi oliivõli ja maitsestasin soola, pipra ja basiilikuga ning tõstsin needki seente juurde ahju ja röstisin kuni servad olid ilusad kuldpruunid.

...süües kastan vahepeal saia otsapidi vormi seente vahele, siis saab kõik selle maitsva küüslauguvõise seenevedeliku ka kätte. Mh, super!




Garlic Butter Mushrooms


This is so quick and addictive delicious way to prepare mushrooms, I think I'll repeat it really soon again. 






2-3 garlic cloves, finely minced
3 tablespoons butter
150 g mushrooms
salt and pepper


roasted bread for serving


Preheat oven to 200 C degrees. Melt butter with finely chopped garlic in a baking dish in oven. Toss mushrooms in melted butter, season with salt and pepper, cover with the foil and put the baking dish back to oven for about 15 minutes.


Serve immediately with crusty bread on the side for swipping up the juices as well.

2 comments: