Kodune Adana kebab

Reedel otsustasin oma külalistele türgipärase grillõhtu teha. Kebab, lavash, sibul, jogurt ja raki... mmm.... küll see kõik oli alles hea! Selleks puhuks küpsetasin lavashi kah ise, see küpses krõbedaks, kuigi oleksin tahtnud pehmet varianti, oleksin pidanud vist lihtsalt veidi vähem küpsetama, et sai nätskeks jääks... Mis seal siis ikka, peamine - kõik ise tehtud.

Kebab neljale (8 varrast):
500 g hakkliha (loomaliha, lambaliha segu)
1 muna
2 tšillipipra kauna
2 suuremat küüslaugu küünt
0,5 tl soola

Hakkisin tšilli ja küüslaugu peeneks. Segasin kõik komponendid kokku ning "ajasin" liha vardasse. Kuna mul lapikuid grillimisvardaid ei olnud, võtsin ühe kebabi jaoks 2 puust grillimistikku ning vormisin lihasegu nende peale, et jäid lapikud kebabi vardad, et grillimisel ja liha pööramisel kebab varda peal keerlema ei hakkaks. Grillisin neid mõlemalt poolt pruuniks ja pisut krõbedaks. Serveerisin koos lavashi, sibula, värske salati ja jogurtiga. Tõeliselt türgipärane roog - uskumatult lihtne valmistada ja väga maitsev.

Grillitud sinikala

Teisipäeval, peale türgi keele tundi, läksime randa - Musta mere äärde. Kell oli umbes 2 kui rannaliivale jõudsime, päike paistis lagipähe ja liiv oli nii kuum, et kõrvetas jalataldu kui päevituskohta otsisime. Proovisin algul teki peale pikali visata, et end pruuniks praadida aga üsna varsti hakkas nii palav, et süda läks pahaks - nii siis saigi minu esimene ujumine siin Mustas meres tehtud (Hurraa!) - maa tuul oli ja vesi oli tegelikult veel üsna külm. Pikali ma enam ei julgenudki visata, korjasin terve koti täie ilusaid merekarpe ja olin jalgupidi vees. Rand oli praktiliselt inimtühi, mõned suvitajad olid veel peale meie ning mõned töömehed, kes randa puhastasid ja korrastasid. Huvitav, millal siin siis nö rannahooaeg hakkab?

Esimene ujumine ja esimene kohaliku kala grillimine. Restoranis on meile meeldinud grillitud sinikala (en Bluefish; tr Çinekop), selle järgi sai siis otsustatud kala valik. Kauplesime Bosphoruse ääres kalamüüjalt hinna veidi odavamaks (37 TL -> 33 TL) ning koju sai toodud seda terve kilo (10 tk). Huvitav, et see kala on mitu korda kallim kui teised kalad. Ja seda Çinekop'i võiks nimetada beebikalaks, sest ta on vaid heeringa suurune, muidu kasvab sinikala isegi 350 kiloseks (meie ostetud kalad olid vaid 100 grammised) ...See eest oli kala ka väga pehme ja hõrk.

Kala grillimiseks:

1 kg puhastatud sinikala

1 dl oliivõli

pisut soola ja pipart

Panin kalad suuremasse kaussi, valasin peale oliivõli ning pisut soola ja pipart ja "näppisin" kõik kalad eraldi soola, pipra ja õliga pealt ning kõhuõõnest kokku ja lasin seista u 10 minutit. Soolaga ei tohiks liialdada sest väikesed sinikalad on väga õhukese nahaga ning neid on kerge üle soolata.

Grillisin kalasid mõlemalt poolt umbes 5 minutit ning serveerisin nagu restoraniski: lihtsalt sirduni sektori, maitserohelise ja sibulaga. Nii vähe ongi vaja, et nautida gurmee-toitu oma kodus.

Kreemine rabarberi plaadikook

Meile jõudis eile suvi tagasi, nii tore. Õues on Türgile kohaselt üle 20 kraadi sooja ning päike rõõmustab meie kalleid külalisi Eestist.

Käisime eile Printside saartel, täpsemalt Büyükada'l, mis on nendest saartest kõige suurem, kuid ikkagi väga pisike, et seal peamisteks liikumisvahenditeks on jalgrattad ning hobustega kaarikud. Erinevatest reisikirjeldustest olime lugenud, et seal saartel on kurjad koerad, ma ei näinud päeva esimene pool mitte ainumastki ja needki, keda õhtul nägime, olid väga uimased ning meist ei huvitunud üldse. Ning teine asi, mis ei vastanud päris tõele, et seal autosid ei ole - oli küll, päris mitmed autod kihutasid seal kitsastel teedel kas ehitustöömeeste ja -materjalidega või niisama mingisugused suuremad tööautod, veidi rikkus see minu ettekujutust printside saartest, aga muidu üldiselt jäime oma eilsete seiklustega väga rahule. Üks huvitav asi veel - peale pikka jalutuskäiku mäest üles ja alla, ja siis veel niimoodi paar korda, otsustasime saare teisest otsast hobukaarikul tagasi sadama poole sõita - tee peal oli politsei reid ning kontrolliti kõigi mööduvate hobusõidukite dokumente ja ma ei tea mis dokumente veel. Päris uskumatu, ma poleks arvanud, et selline kontroll võiks hobustele üldse toimuda. Meil läks kõik kenasti, dokumendid olid korras ja sõit jätkus, paar kaarikut aga seisid ja ootasid, ilmselt ei olnud paberitega kõik korras, võibolla oli hobustele ülevaatus tegemata või jäetud nad söötmata... ei me tea :)

Kuna mul on nüüd kodus jälle hulga rabarbereid, siis võib minu rabarberikoogi seeria jätkuda...

Tainas:
200 g maitsestamata võid
2 muna
3 sl mett
1 tl vanillisuhkrut
3 spl vahukoort
6 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpu otsaga soola

Rabarberi kiht:
500 g rabarbereid
2 spl suhkrut
2 spl tärklist
2 tl kaneeli
1 tl vanillisuhkrut

Kreemikate:
200 g vahukoort
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
200 g maitsestamata toorjuustu

Kõigepealt valmistasin taina, segasin miksriga kokku toasooja või, munad, suhkrud ning vahukoore seni kui kõik oli ilusti segunenud. Segasin kokku jahu, küpsetuspulbri ning soola ja valasin ühe kuhjana lauale. Kuhja keskele tegin tühimiku, nii, et laud sealt paistis ning valasin tühimikku või-munasegu. Hakkisin suure kööginoa abil jahu, võisegu ühtlaseks tainaks ning panin küpsetuspaberiga plaadile. Mässisin taina küpsetuspaberi sisse ning tõstis veidi külma tahenema.

Seniks puhastasin ja hakkisin 2 pikka vart rabarberit peenikesteks kuubikuteks, segasin suuremas kausis suhkru, tärklise, kaneeli ja vanillsuhkruga läbi ning panin kausi kõrvale.

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema ning võtsin külmikust taina ja rullisin küpsetuspaberi peale plaadi suuruselt lahti. Küpsetasin põhja 10 minutit.

Katte jaoks vahustasin munad suhkrutega kohevaks, lisasin sinna hulka toorjuustu ning vahustasin veel kergelt läbi. Eraldi kausis vahustasin vahukoore. Ühendasin ettevaatlikult kaks vahtu omavahel.

Eelküpsetatud põhjale laotasin rabarberikihi ning sinna peale valasin kreemise katte. Ajasin selle ühtlaselt koogile laiali ning tõstsin küpsetusplaadi tagasi ahju. Küpsetasin kooki umbes 40 minutit, kuni kook pealt ilusaks kuldpruuniks küpses. Keerasin ahju välja ning jätsin koogi pisut avatud uksega ahju jahtuma.

Lihtne tomati-hakklihasupp

Istanbuli on saabunud külmalaine, meil on "Londoni suvitajad" külas, kaasas vaid õhukesed suvised riided. :) Laename neile nüüd vihma ja tuule kaitseks oma kampsuneid ja jopesid. Aga muidu on vahva. Jälle olen pisut rohkem Istanbuli tundma õppinud ning ikka on veel kohti, kuhu tahan minna ja mida veel kindlasti näha.

Tegin umbes nädal tagasi kodus tomatisuppi ning sain kommentaari, et seda võiks meil tihemini teha... Sai siis eilegi veel seda suppi tehtud ka kallite külaliste kosutuseks. Supp on hea soe ja kiiresti valmiv ja ei ole väga kaloririkas ka hilisõhtuseks söögiks kui õhtu pikale peaks venima.

Supp neljale:
400 g veise hakkliha
3 suuremat küüslaugu küünt
1 roheline paprika
2 tšillipipra kauna
1 liiter tomatimahla

Praadisin wok-pannil hakkliha igast küljes mõnusalt pruuniks ning küpseks. Lisasin praadimise lõpus hakitud küüslaugu. Viimaks lisasin hakitud paprika, tšillipipra ja tohmatimahla ning lasin keema tõusta, keetsin umbes 5 minutit kuni supp pisut paksenes. Maitsestasin veel pisut soola ja musta pipraga. Ja valmis ta oligi.
Serveerides võib veel supile maitserohelist või hakitud  sibulat lisada, parmesani juust sobib supi juurde ideaalselt.

Kohupiima-halvaakaste

Meil on poes juba nii hea valik erinevaid puuvilju, et igasugused puuviljad igal kujul ning viisil on meie menüüs üsna tihedaks osaliseks saanud. Tais olles sõime puuvilja salati juurde väga head kondentspiima-kookospiima kastet, sellest inspireerituna nüüd hoopis Türgipärane puuviljakaste - Süzme Jogurt'i, mis on küll pigem nagu kohupiima pasta moodi ning kakao-seesamihalvaaga kaste. Küpse mango, maasikate, apelsini ning meloni juurde sobis see maitse just nagu loodult.

Puuvilja salat meelepärastest puuviljadest

Kastme jaoks:
200 g kohupiimapastat
50 g halvaad
100 g apelsinimahla*
vajadusel maitse järgi suhkrut või mett

Segasin kokku kohupiima, halvaa ning apelsinimahla ning lisasin juurde veel ka õige pisut suhkrut, et kastmele magusust saada. Valasin puuviljasalatile ning suurepärane kerge ja suvine magustoit oligi valmis.
* Apelsini mahla lisada nii palju, et tekiks keefiri paksune kaste, mitte vedelam.

2 pitsat juuretisega leival

Nädalavahetus on olnud nii toimekas, et siia polegi aega saanud midagi kirja panna. Proovin kõik ilusti tagantjärele postitada sest huvitavaid tegemisi oli meil nädalavahetusel köögiski. Eile tegin veel ühte rabarberikooki, aga see kahjuks ei õnnestunud nii nagu ma tahtsin, maitse oli küll superhea aga kaubanduslikku välimust polnud (selle kohta postitust ei tule) :) ...Üks rabarberi vars on mul veel alles ehk viimane kook õnnestub jälle. Homme on oodata kalleid külalisi Eestist, ehk toovad nemadki külakostiks miskit Eestimaa mullast, sai tellitud veel rabarbereid ning pisut hapuoblikaid, et suppi teha.

...Eelmise postituse kommentaariks, et naabrid olid rabarberite olemasolust täiesti teadlikud - naabrimees meenutas oma ema suurepäraseid küpsetisi kodus USAs. Nad imestasid ja olid rõõmsad, et me raatsisime miskit nii erilist nendega jagada.

Järgnev pitsade retsept pole midagi keerulist ega uudset pitsade mõistes. Pigem mulle meeldib mõte, et saan juuretisega leivale nii palju erinevaid katteid valmistada - igale maitsele midagi.

Salaami pitsa jaoks:
0,5 koorikleiba
paprikat
tomatit
juustu
oliive
lahkelt Salaami vorsti

Juustu-tomatipitsa jaoks:
0,5 koorikleiba
juustu
paprikat
tomatit
oliive

Koorikleiva küpsetasin nii nagu ma seda ikka varemgi olen küpsetanud, poolitasin selle horisontaalselt kaheks leivarattaks ning asetasin ettevalmistatud küpsetusplaadile kooriku pool allapoole.

Edasi pole midagi keerulist, suhtusin loominguliselt ning kasutasin neid asju, mis mul laupäevahommikul köögis leidus. Ühe tegin vastavalt enda maitsele ilma vorstita ning teise leiva katsin Härra rõõmuks lahkelt Salaami viiludega. Ladusin kõik ilusti leivarataste peale ning küpsetasin 200 kraadises ahjus umbes 15 minutit kuni juust sulas ning Salaami vorst sai ilusad pruunikad servad.