Punane läätsesupp

Kallid eestimaalased, mul on nii kahju uudistest jälle lugeda, et teile sinna aina lund ja tuisku ilmataadi poolt juurde antakse. Meil Istanbulis on õues juba suur kevad - päike paistab, pargis lilled õitsevad ja sooja juba 17 kraadi. Päikese käes pole enam jopet isegi selga vaja... Tuleks see kevad juba rutemini Eestisse kaa! (Eks mu soovidel on muidugi omad kasud ka sees, tulen ju minagi juba kahe nädala pärast jälle Eestisse, tahaks siis linnulaulu kuulda, kevade õhku sisse ahmida ja lumikellukesi ja sinililli päikselistes kohtades imetleda...)

Tegin kodus üle pika aja ise süüa :) seekord ehtsat Türgi suppi, muidugi oma väikeste mugandustega, aga mulle maitses. Järgmine kord paneksin võibolla vähem läätsesid, ma ei osanud neid esimene kord doseerida, ning supp sai pisut paks, et pidin keedetud vett pärast juurde lisama, aga see võttis jälle supi maitsekust vähemaks... kirjutan retsepti juba vähendatud läätse kogusega, siis peaks supp tulema selline nagu siin Türgi restoranid pakuvad - Mercimek çorbası.

4-5 portsjonit:
1 sibul
2 spl oliivõli
1 keskmist porgandit
2 punast paprikat
~1 liiter keedetud vett (või puljongit)
1,5 dl punaseid läätsesid
1 tl meresoola
2 tl jahvatatud punast pipart (mul oli Türgi kebabi maitseainesegu)
2 spl tomatipastat
poole sidruni mahl
jahvatatud musta pipart

Hakkisin köögiviljad parajateks tükkideks ning lisasin järgemööda õliga kuumaksköetud vokkpannile: sibul, porgand, natukese aja pärast paprika ning valasin kuuma vett peale ning lisasin ka läätsed. Lasin supil keema tõusta ning keetsin oma 20 minutit kuni läätsed olid pehmed. Valasin kogu supi blenderkannu ning püreestasin. Valasin supi uuesti keedupotti, pigistasin sidrunist mahla supi sisse ja lasin veelkord keema tõusta. Vajadusel lisa veel kuuma keedetud vett ning maitsesta lõplikult soola ja pipraga.

Serveeri kuumalt koos sidrunilõiguga, et soovi korral saaks supile veel sidrunimahla peale pigistada, ning krõbeda saia või leivaviiluga.

Rosinakohupiim

Pikad vahed kipuvad mu blogimistesse jälle sisse tulema, pean end parandama selles osas, nüüd peaks pisut aega olema külaliste ja reisimiste vahel.. :) 

...käisin vahepeal jälle Eestis ja tõin sealt külmast kallid sugulased omale külla kaasa sooja kevadet nautima... Olimegi siin terve selle nädala Istanbuli peal ringi jooksmas, selle vähese ajaga tuli ju kõik uus ja põnev nende jaoks ette näidata. Meil oli küll väga tihe ja väsitav päevakava täis vaatamisväärsusi ja shopinguretki aga väga vahva oli ikkagi! Nüüd kui meil siin suvi hakkab tasahilju ligi hiilima, oli neil eile külma Eestisse naasta nii raske, üleeile ju sadas Eestis jälle lund ja tuiskas, brrrr, samal ajal kui meil siin soojapügalad üle 15ne hakkavad tõusma ja kirsipuud kõik õites...

Niisiis kui tagasi tulla ammuse kohupiimateo juurde, siis minu järgmisest kohupiimaportsust valmis rosinakohupiim.

Vaja läks:
300 g värsket kohupiima
3 spl vahukoort
2 dl rosinaid, kuumas vees pestud ja leotatud
3 spl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut

Retseptis toodud kogused on kõik umbkaudsed. Vahukoore lisamine sõltub sellest kui kuivaks on kohupiim nõrutatud ning magusus ja rosinate kogus on puhas maitse küsimus. Kõik koostisosad tuleb lihtsalt õrnalt kokku segada, et kohupiima tekstuuri liialt mitte lõhkuda. Kui valmissegatud kohupiim pisut seisab, siis suhkur jõuab korralikult lahustuda ja maitse ühtlustuda.

Rosinakohupiima võib niisama magustoiduna serveerida või siis pannkoogi vahele moosile või meele sõbraks pista.

Värske kohupiim

Täna oleme siis kodus lumevangis! Tormituul on küll järgi andnud aga lund on sadanud sellegipoolest öö otsa ning osa sellest on ka teedele pidama jäänud, et meie kodutänava mägedest siin küll autoga üles-alla sõita üsna võimatu. Päeva peale vast läheb soojemaks ja sulab ära, aga hommikul jäi minul kooli minemata ja härral tööle. Pidu-pidu! :) Kui ilmast veel rääkida, siis pühapäevaks juba lubab päikest ja 13 kraadi sooja, eks näis.

Nüüd siis köögitoimetuste juurde... Kaua ma siin ikka nutan, et kohupiima siit kaubandusest saada pole?! Teen siis ise! Ma pole uurinud, ilmselt on meie tublidel Eesti blogijatel ka kohupiima kodustegemise kogemusi/õpetusi, aga mind inspireeris just see postitus, tundus mulle kuidagi nii lihtne, et pidin proovima... Ja tõesti, kohupiim nagu kohupiim ikka. Kusjuures väga hea maitsega! Ilmselt oleneb see algmaterjalide kvaliteedist, aga õnneks on siin kaubanduses mõned tootjad, kes ka värsket piima pakuvad. Muidugi mitte nii värsket, et lihtsalt jahutatud lehmapiim, ikka pastöriseeritud, nagu meie tavaline poepiim Eestis, ainult, et siin on kõik sellised piimad natuke rammusamad, 3%.

Vaja läks:

1 L värsket piima

0,25 L maitsestamata jogurtit

Valasin keedupotti piima, millele segasin hulka jogurti. Lasin sel toatemperatuuril ööpäev seista, et piim hapuks läheks. Seda saab aru sellest kui piim on muutunud paksuks ja poti äärest on piim sinaka varjundiga. 24 tunni möödudes, tõstsin piima võimalikult madala kuumusega pliidile ning kuumutasin aegajalt pisut segades, et kuumus kogu segu ulatuses ühtlasem oleks, kuni segu jõudis 65 C kraadini. Kraadiklaasi mul pole, aga hindasin väikese sõrmega kuumust ja silmaga välimust, kui kogu piim oli kokku tõmbunud ning kollane vadak eraldunud, on kohupiim valmis ning kuumus piisav. Võtsin poti tulelt ning lasin sel jahtuda toatemperatuurile, kordagi segamata. 

Jahtunud kohupiima valasin sõelale sätitud riidetükile, sidusin riide paunaks kokku ning riputasin kraanikausi kohale tilkuma (4 tunniks). Valmis kohupiima võtsin riidest välja ning panin õhukindla karbiga külmikusse. Seal peaks ta värske püsima 72 tundi. Mina aga tegin temast kohe järgmine päev Maasika-kohupiimavahu.

Kui keegi teab, kuidas rosinakohupiima teha, võiks mulle paari reaga kirjutada. Ma ise siin arvasin, et kui sellele magedale värskelt nõrutatud kohupiimale õige pisut vahukoort lisada (vahustamata), suhkrut ning pestud rosinad, et siis peaks saamagi, kindel aga pole sest pole veel jõudnud seda proovida.

Hõissa Vastlad!!!

Täna on üks tore päev, kui ainult Istanbuli ilm ka normaalsemaks hakkaks... Ilmateade lubas meile siia tänaseks ja homseks vägevat tuult ja lumetormi. Käes nad nüüd ongi, tuleb lund ja rahet vaheldumisi ja tuul vingub nii kõvasti akna taga, et rõdul mööbel ei taha omal kohal püsida. Sulliga õue minnes oli mul ka pisut mure, et äkki tuul viib mu koerakese kaasa :)

..Aga soojaks köetud toas tormi eest varjus olla on kaa vahva, sest vaatamata sellele, et meie siin ei saa vastlapäeva puhul liugu lasta ega suitsulihaga hernesuppi süüa, siis kukleid saame me aga küll kahe suupoolega pista. Proovisin teha ka eelmine aasta kukleid, aga neid ei anna tänavustega võrreldagi!!! Tänane retsept pärit Perenaine.ee'st ning järgisin näpuga täpselt retsepti ja ainult jahu panin supilusika jagu rohkem, aga rohkem ka ei julgend jahuga liialdada kuigi tainas näppude küljest päris lahti ei löönud, sest sõtkumise lõpuks oli tainas mu arust juba piisavalt ilus küll, sitke ja läikiv, nagu Eva sõnul olema pidigi. Kukleid veeretada oli sellest tainast imelihtne, kerkisid ka kui mühin ja kuklid jäid küpsedes pehmed ja hõrgu maitsega. Nojah, eks tainas oli ju palju võid ja suhkrut, aga need meie elu maitsvaks ja magusaks teevadki! Soovitan seda retsepti!!!

Mina tegin seekord kahekordse koguse tainast, sest lubatud 12 kuklist oleks mulle ilmselgelt väheseks jäänud, sest jätkasime ka see vastlapäev eelmine aasta alustatud traditsiooni, et Härra tutvustab oma Türgi kolleegidele Eesti kombeid. Minul sai sellest kogusest 30 natuke väiksemat kuklit kui nö keskmine kukkel, need rändasid peaaegu ahjusoojana kodust välja, ning lisaks 11 minikuklit nn Eesti kommuunile Istanbulis. :)

Tainas 10-12 keskpärase kukli tarvis:
2,5dl sooja piima
25g presspärmi või 1 pakk kuivpärmi (7g)
1 munarebu (+1 rebu määrimiseks)
0,5 tl soola
1 dl suhkurt
0,5 tl purustatud kardemoniseemneid (5-7 kupart)
7 dl nisujahu
100 g võid

Täidiseks:
mustsõstramoos

vahukoorekreem:
     200 ml vahukoor
     250 g kohupiimapastat

     2-4 spl suhkrut (oleneb, kas kohupiim on juba eelnevalt magus või mitte)

     1 tl vanillsuhkrut

Hõõru presspärm vähese (36-kraadise) piimaga vedelaks ja lisa ülejäänud piim. Kuivpärm sega esmalt vähese jahuga ning klopi siis (ca 40-42 kraadise) piima hulka. Lisa toasoe muna, sool, suhkur ja kardemon. Sõelu kaussi pool jahukogusest ja sõtku paar minutit. Seejärel lisa edasi sõtkudes ülejäänud jahu, jättes esialgu 1 dl järele. Lisa tükkidena pehme või ja sõtku tainas uuesti ühtlaseks. Sõtkumist jätkates lisa vähehaaval nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja läikiv ning lööks käte ja kausi küljest lahti.

Kata tainakauss rätikuga ja tõsta sooja kohta kerkima. Tainas peaks kerkima 2x, milleks võib kuluda tund või isegi rohkem.

Raputa laud vähese jahuga üle, kaabi tainas kausist välja. Sõtku kergelt läbi, et suured gaasimullid lõhustuksid. Vormi soovitud kuju ja suurusega saiad ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Kata kareda rätikuga ning lase soojas kohas ja tuuletõmbuseta kohas 2-kordseks kerkida. Pintselda toasooja lahtiklopitud munaga, (kuhu on lisatud tilk vett ja õige pisut soola) ja küpseta ahju keskosas 225-kraadi juures 10-12 minutit.

Lõika jahtunud kuklitel ülemine osa õhukeselt ära, määri alumised pooled moosiga ja tõsta peale vahukoorekreem. Aseta kaanekesed uuesti peale ja raputa üle tuhksuhkruga.

Vahukoorekreemi jaoks vahustasin vahukoore poole suhkruga. Segasin eraldi kausis kokku kohupiimapasta (Süzme yogurt), ülejäänud suhkru ja vanilliga, et *kohupiim pehmeneks ja oleks kergem vahukoorele lisada. Ühendasin ettevaatlikult segud ning panin kreemi pritskotti. 

*meil siin tegelikult päriselt pole kohupiima, aga see süzme yogurt on midagi kohupiimapastale väga sarnast. Ta on paks, isegi tihe võiks öelda ning rasvasuselt ka veidi rammusam (~4%) kui siin teised saadaolevad jogurtid.

Vastlapäeval võivad lilled ka tulla, kui juhtub naistepäev samale päevale sattuma... :)

Ilusat ja maitsvat naistepäeva teile kõigile!!!

Sefiirikorvikesed

Tegin täna teist korda sefiiri. Esimene kord tegin seda kunagi paar aastat tagasi endale sünnipäevatordi katteks, siis proovisin siirupiga sefiiri retsepti kuid ei mäletagi enam, kust ma retsepti sain ja mis seal täpselt sisaldus, aga see sefiir ei hoidnud nii hästi vorrmi nagu tänane sefiir, mille valmistasin Birxi köögist leitud juhiste järgi. Hihii, tundub, et on veel teisigi Birxisid, kellele sefiir hullupööra meeldib, et võtaks vaevaks seda ise valmistada... :)

Meil peres sefiirisööjaid vaid 2 (kui taksikoera mitte arvestada, sest talle kindlasti ka oleks sefiir mokkamööda kui vaid kätte saaks), vähendasin munakogust kuuelt neljale. Sefiiri tegemine oli superlihtne kuigi ma algul just seda osa pisut kartsin, siis hoopistükis korvikeste tegemisega ei õnnestunud mul just kõige paremini... Küpsetasin korvikesi pahupidi sufleevormi välisküljel, et korvike seest täis ei kerkiks. Kõik oli väga kena kuni sinnamaani kuni mu korvikeste küljed põhjast eraldusid ja sufleevormipidi alla voolasid, poole küpsemise peal. Noh, mis sellest korvikessest ikka, sefiir on niisamagi hea, eksju! :) Paar pilti sain ikka klõpsitud ka, sest sefiirikuhja taha ju ei näe, et seal ilusat korvi serva tegelt polegi... ;p

Sellest peaks piisama 15 korvikeseks:

Muretainas:
300 gr jahu
200 gr võid või margariini
100 gr suhkrut (järgmine kord paneksin pisut vähem suhkrut)
1 muna
vanillisuhkrut
0,25 tl meresoola

Kuna mul kombaini pole taina segamiseks, siis mina töötlesin muretaia vanal heal viisil -  köögilaual suure kööginao abil hakkides jahu, suhkru, muna ja võid omavahel niikaua kuni kuiva jahu enam laual polnud ning surusin kätega saadud puru tainapalliks, panin kilesse ja tõstsin külma. Tainas peaks külmas vähemalt 30 minutit seisma.

Korvikeste jaoks rullisin taigna õhukeseks (5 mm). Lõikasin paraja suurusega kettad ja asetasin metallvormide välisküljele (määrida vorme pole vaja) (Kuna mul õigeid metallvorme pole, siis kasutasin keraamilisi sufleevorme). Asetasin vormid tagurpidi ahjuplaadile ja küpsetasin 225 kraadises ahjus kuldpruuniks umbes 10-15 min. Lasin korvikestel täiesti maha jahtuda.

Sefiir:
6 munavalget
5 dl peenikest suhkrut või tuhksuhkrut
suts sidrunihapet (0,25-0,5 tl, lisasin igaks juhuks jao kaupa vahustamise algul, maitse järgi)

Sefiiri tegemiseks sobib metallist roostevabast kauss, mis on kuuma veega korralikult puhtaks pestud, et kausi pind mingil juhul rasvane poleks, sama lugu ka miksri vahustajatega. Mikserdasin munavalged suhruga heleda vahu tekkimiseni. Järgmisena asetasin kausi suuremasse potti, kus oli vaikselt keev vesi. Vahustasin umbes 10-15 minutit, kuni pinnale jäid teravad tipud, mis alla ei vajunud. Tõstsin kausi veest välja ja miserdasin edasi, kuni vaht oli jahtunud.

Tõstsin sefiiri pritskotti ja täitsin korvikesed ilusa, koheva sefiirivahuga. Mulle meeldib kui sefiiri alla on veel peidetud banaaniviilud, mille peale on pisut sidruni- või laimimahla tilgutatud. Maasikad või muud värsked marjad poleks ka üldse paha idee.

Värske salat idude ja maasikatega

...eelmise jutu jätkuks retsept ka, et oleks motivatsiooni see idundus käsile võtta...

Kahele:
Salati põhjaks paar lahket peotäit idusid (lutserni ja mungoa)

8-10 väikest kirsstomatit
pool pikka kurki
6-8 maasikat
peotäis rukola lehti

Kastmeks:
1 väiksem sibul
1 tl mett
2 spl kvaliteetset oliivõli
1 tl viinamarjaäädikat
soola, pipart

kõrvale paar viilu krõbedat võiga saia.

Panin suuremasse kaussi kokku pooleks lõigatud tomatid, hakitud kurgi, neljaks lõigatud maasikad ja rukola lehed. Väiksemasse kaussi panin peeneks hakitud sibula ning segasin kokku meega kuni mesi sulas vedelaks, seejärel lisasin kastmele kõik muu. Valasin kastme suuremasse kaussi salati peale ning segasin õrnalt kõik läbi.

Tõstsin serveerimistaldrikule kihi idusid, mille peale sättisin ilusa kuhja värvilist salatit ning serveerisin seda krõmpsuvat salatit krõbetade võisaiadega.