Kartuli-juustukotletid

Blogimisel jälle pisike puhkus... Eestimaa seenemetsad ootavad mind! Olen nüüd kui väle orav, kes omale kõik talvevarud kokku tassib (eheee, seeni vaevalt, et oravad söövad, meie aga küll). :)

Enne veel üks retsept, mis sai tehtud ühest meile siiani tundmatust juustust Raclette, mis rändas meiega Küproselt kaasa. (Pärast tuli välja, et algupäraselt on see hoopiski Šveitsi juust.) Maitse oli meile võõras ja lõhn ei kutsunud kohe üldse sööma. Muidu meenutas pisut valget hallitusjuustu maitselt ja tekstuurilt.

Vaja läks:

u 8 keskmise suurusega kartulit

3 küüslauguküünt

pisut õli praadimiseks

u 250 g tugevamaitselist juustu

soola ja pipart

seesamiseemneid kotlettide veeretamiseks

Koorisin ja riivisin kartulid ning panin nad vähese oliivõliga pannile praadima. Samal ajal hakkisin küüslaugu ning lisasin kartulitele. Praadisin kartuleid seni kui nad hakkasid pisut krõbedalt pruuni servasid ilmutama (ehk peaaegu valmis). Võtsin panni tulelt ja lasin neil jahtuda. Niikaua riivisin juustu jämeda riiviga peeneks. Segasin peaaegu jahtunud kartulitega kokku, maitsestasin soola ja pipraga ning vormisin peopesa suurused kotletid, lõpuks veeretasin neid seesamiseemnetes. Kui kõik kotletid vormitud ja veeretatud, praadisin neid mõlemalt poolt kuldpruuniks. (Viimasel praadimisel pannile enam õli ei lisanud, sest kasutatud juust tundus juba ise piisavalt rasvane.) Valmis kotletid tõstsin köögipaberile, et üleliigne rasv välja valguks.

Serveerida soojalt hapukoore või mõne muu armastatud külma kastmega või lisandina liharoogade kõrvale. Kotlette on hea ahjus üles soojendada.

Juuretisega pannkoogid

See on peaaegu traditsioon, et nädalavahetusel meie köögist pannkoogilõhnad levivad... Eile alles tegin nn tavalisi hapupiima-pannkooke ja täna juba järgmine ports hommikusöögilaual aga seekord hoopis teistsugused - paksud (jäävad õhuliseks ja paksuks ka jahtudes), pealt nagu pisut krõbedad, seest pehmed ja õhulised... midagi sellist, mida mäletan lapsepõlvest kui ema meile pannkooke küpsetas kuigi tema ei teinud kunagi juuretisega pannkooke...

Eelmine õhtu:
1-1,5 dl saia juuretist
2 dl mineraalvett
~1,5 dl nisujahu

Segasin vispli abil kõik kokku, jahu lisasin jaokaupa, tulemuseks oli hapukoorepaksune tainas. Katsin kausi toidukilega ning jätsin sooja kohta üleöö seisma (8-12 tundi).

Hommikul:
öö otsa seisnud tainas
~1 dl jahu

2 spl oliivõli + pisut praadimiseks

2 muna

0,5 tl meresoola
2 spl suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
1 tl külma vett

Segasin öö otsa seisnud tainale jaokaupa jahu juurde, et sai paksem tainas, kuid seda oli võimalik ikka lusikaga segada. Võtsin umbes 1,5 dl tainast järgmise juuretise tarvis ja panin säilituskarpi ja külmkappi järgmise saia/pannkoogiteo jaoks.


Lisasin tainale õli ja munad, segasin taina ühtlaseks. Eraldi väikses kausis segasin omavahel soola, suhkru ja küpsetuspulbri. Lisasin ka need tainasse ja segasin jälle ühtlaseks. Samas väikses kausis lahustasin söögisooda külmas vees, lisasin tainasse, segasin kergelt läbi ja tainas hakkas pisut pealt mullitama. Edasi küpsetasin pannkoogid vähese õliga piserdatud pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks nagu pannkoogid ikka. Serveerisin kuumalt värske meega, klaas külma piima kõrvale ei tee ka paha ;)

Maitserohelisega ahjumunad

Kes on mu tegemisi jälginud ja mind juba tunneb, see teab, et mulle ei meeldi niisama praemuna valge osa, lemmik on just see vedelaks jäetud munakollane! Mmmm, krõbeda saiaga parim... Niisiis katsetasin ühte retsepti, et muuta praemunavalge mulle meeldivamaks... ja mulle niimoodi täitsa meeldis isegi :) Ühe portsjoni tegin originaalretsepti järgi (aga küpsetasin tavalises praeahjus u 210 kraadiga), teise portsjoni jaoks veidi muutsin nn kokkusegamise järjestust (segasin munavalge, koore ja maitserohelise eelnevalt kokku, valasin võiga määritud vormi, munakollased kõige peale ja siis küpsetasin u 7 minutit), et näha kas on üldse vahet ja mis vahe on. Peab ütlema, et eriti vahet polnud ja originaalretsept paistis isegi huvitavam ja isuäratavam ahjust välja võttes. :) Sellest katsetamisest tekkis mul veel kolmas ideegi, see võibolla oleks veel kõige parem aga seda ei ole ma jõudnud veel proovida (teha nii, nagu ma eelnevalt kirjeldasin, aga munakollased panna peale 3 minutit küpsenud munavalgesegu peale ja lasta siis veel 3 minutit küpseda).

Kahe portsjoni jaoks:
2 tl võid
2 spl vahukoort
2 küüslauguküünt
värskeid basiilikulehti
värskeid mündilehti
värsket tilli
4 muna
soola, pipart

Keerasin ahju u 210 kraadile soojenema ning määrisin 2 pisikest pirukavormi paksult võiga kokku. Valasin mõlemasse lusika jagu vahukoort ning tõstsin kõrvale, kuniks ahi soojenes ja muud ettevalmistustööd tehtud said.

Hakkisin küüslaugu ja maitserohelise peeneks (võib asendada ja kasutada ka muid saadaolevadi maitsetaimi). Lõin eraldi kahte teetassi munad ettevaatlikult lahti, et ma munakollast katki ei teeks (kummassegi tassi 2 tk).

Tõstsin vormid kuuma ahju, lasin koorel keema tõusta. Valasin kummassegi vormi tassidest lahtilöödud munad, puistasin maitserohelisega üle, natuke ka soola ja pipart peale ning tõstsin ruttu ahju tagasi. Lasin neil seal u 5 minutit küpseda, kuni munavalge oli valmis kuid kollane veel keskelt vedel. (Kui meeldib läbiküpsenud munakollane, lasta vormidel veel lisaks paar minutit ahjus olla.) Muna küpseb ka ahjust väljavõttes kuumas vormis edasi. Serveerisin koos värske röstsaiaga.

5in1 hommikupuder

...seda võiks nimetada juba kiirsöögiks või supertoiduks - kõik hommikuks ja ärkamiseks vajalik ühes pudrukausis... Kaerahelbed (kiudained, toitained, vitamiinid jne), piim (kaltsiumi allikas), mesi (mitmeti kasulik), kohv (ergutav toime), kakao (südamele, vereringele hea). Igatahes mina tundsin end küll juba üsna erksa ja elurõõmsana peale selle hommikusöögi söömist! :)

...kohandasin vaid õige pisut oma eelmise hommikupudru retsepti...

Ergutav hommikupuder kahele:
3 dl kaerahelbeid (tavalised)
4 spl magustamata kakaod
5 dl piima
0,25 tl soola
3 tl lahustuvat kohvipulbrit
3 spl mett (või maitse järgi)

Segasin potis kõigepealt kaerahelbed kakaoga, et kakaotükke sisse ei jääks, lisasin külma piima, segasin läbi ja tõstsin poti tulele. Lisasin pisut soola. Segasin ja keetsin putru kuni see muutus paksemaks ja kaerahelves pehmenes (u 5 minutit). Võtsin pudru tulelt, segasin sisse kohvipulbri ja viimaks ka mee. Serveerisin.

Mulle meeldib putrusid süüa jogurtiga ning maasikajogurt siia kõrvale täiendas veel seda supertoidu efekti! ;) Head isu ja kena hommikut!!!

Röövlisupp

Miks on nii, et peale puhkusereisi ollakse veel väsinumad kui enne ja läheb veel terve nädal, et jälle vana elurütm taastada? Puhkusereis peaks olema ikka ju puhkuse eesmärgil, et pärast olla värske ja puhanu?! Ehhee, vist mitte...Või siis nagu mu üks endine kolleeg ütles: "Nii hea on tagasi tööl olla, saab puhata lõpuks!" :) oleneb muidugi tööst ja oleneb, kas on vaja puhkust "puhkusest" või puhkust töörutiinist, kuid terake tõtt selles ütluses siiski on... ;)

Ja tegelikult pole mul ju kurta midagi, puhkuse ajal tahangi alati kõike uut näha, kogeda, proovida. Eks meilgi oli just seepärast need neli päeva Küprosel väga tiheda graafikuga. Väljasõit mägedesse, külaeluga tutvumine, mitmed veinikojad, muuseumid, rannad ja muud vaatamisväärsused koos Küprose ajalooga tutvumisega. Kõik võtab päris palju aega ja energiat. Õnneks oli kohalik toit super, et energiavarusid sai taastatud ja pisut võibolla ülearugi. Õhtustasime enamasti suurtest linnadest eemal, väikestes külades pere-tavernates, kus sai ka kohalikku veini pisut napsutatud, et ikka lõbusam kaa oleks :) Kokkuvõtteks - väga tore "puhkuse"reis oli, sai palju nähtud, tehtud, proovitud...

Võtsime viimasel päeval ette ka laevasõidu Piraadilaevaga Black Pearl. Sellest inspireerituna ka tänane röövlisupp. ...või siis kui nüüd päris ausalt rääkida, siis tegelikult tegin ma seda suppi sel põhjusel, et Pere Röövliribi oli lihtsalt nii soolane, et seda oli võimatu niisama süüa, ainus võimalus oligi teha röövlisuppi. Ma ei lisanud supi sisse terakestki soola ega muid maitseained, aga see sai ikka pisut liiga soolane minu jaoks. (Natuke antireklaami, vabandust, aga see partii oli tõesti pisut liiga palju ülesoolatud. :S )

Röövlisupp neljale:
2 spl õli
2 porgandit, tükeldatud
3 küüslauguküünt, peeneks hakitud
4 porrut (heledamat varreosa), hakitud
~450 g suitsuribi, lahtilõugatud
2 punast paprikat, ribastatud
1 tomat, kuubikuteks hakitud
vajadusel soola, pipart (mina ei lisanud)

Kuumutasin õli paksupõhjalise supipoti põhjas, lisasin porganditükid ja kuumutasin neid pisut. Lisasin küüslaugu ja praadisin edasi, kokku umbes 5 minutit. Lisasin tilga vett, et porgandid ja küüslauk poti põhja kinni ei jääks ning lisasin terve suure kuhja hakitud porrut. Pott sai peaaegu täis aga porrut kuumutades muutus see pehmemaks ja vajus kokku. (Porrut ei tohi pruunistada! alanda vajadusel kuumust) Kui porru oli veidi läbipaistvamaks muutunud lisasin ribitükid ja valasin vett ainult niipalju, et see kataks köögiviljad ja ribi. Lasin kaane all tasasel tulel haududa umbes 10 minutit. Lõpuks lisasin hakitud paprika ja tomati. Lasin supil uuesti keema tõusta ja serveerisin (vajadusel maitsesta lõpus).

Lihaleib e turske pikkpoiss

Vahepeal on nii palju juhtunud, et ei oskagi kuskilt alata. ...Kaks viimast ööd praktiliselt magamata... ma olen väsinud ja samas õnnelik! :) Aga õnneks täna algab meil siin puhkus! (see tähendab ka lõpmatuna tundunud varahommikuse trummipõrina kadumist, juhuuu!)

Peamine sündmus loomulikult oli esmaspäevane U2 kontsert, mis oli väga võimas, lahe, äge jne!!! Kontserdi staadionile ligipääs, parkimine, sissepääs oli neil siin väga kenasti korraldatud, sellega polnud meil üldse probleeme. Meile isegi meeldis see, et igal sektoril oli oma sissepääs, mis säästis suurest tunglevast rahvamassist (50 000 inimest), kes kõik tahavad väravate avades end esimesena sisse pressida. Selle sektordusega oli muidugi väike probleem ka, nimelt läksime sõpradega koos, aga minu pilet oli hoopis staadioni teises otsas, täpselt vastas, kuid nihverdasime kuidagi väga osavalt ja sujuvalt mind ka ikka koos nendega sisse, et ma ei pidanud seda kontserti üksi nautima - see on ikka midagi sellist, mida tahaks sõpradega jagada... Tormituultest ja vihmasajust hoolimata, mis lükkas kontserdi alguse üle tunni aja edasi, läks kõik väga sujuvalt, rõõmsalt, isegi ülevas meeleolus kuni sinnamaani kui oli vaja autonina kodupoole seada. Liikluses on türklased kuidagi väga saamatud, meil õnnestus muidu 30 minutiline teekond läbida kolme ja poole tunniga!!! millest 3 tundi, me seisime enamvähem paigal, meeter-meetri haaval liikusime edasi, vahepeal isegi seiskasime mootori... Õnneks oli ikkagi nii suurepärane kontserdielamus käes (hääl sai kähedaks lauldud/kisatud), et me ei lasnud end sellest "pikast" koduteest häirida.

Eile oli viimane ramadani öö, see tähendab, et alates tänasest õhtust on neil jälle kõik lubatud (söögid, joogid, alkohol, sigaretid). Ühesõnaga meile selgus, et eile oli aastas kõige halvem päev üldse Istanbulis ööelu nautida. Otsustasime peale õhtusööki kalarestoranis võtta paar napsu kuskil linna populaarsemas klubibaaris. Esiteks läksime Nişantaşı ühte baari, mis oli hilisest kellaajast hoolimata peaaegu inimtühi, istusime ikka korra maha ja tegime ühed dringid ja otsustasime edasi Taksimi minna, kus on peamine Istanbuli ööelu. Ma olin peaaegu šokeeritud... kuhu on kadunud kõik inimesed??? Šoti klubi oli üldse kinni, proovisime veel õnne ühes katusebaaris, olime sealgi ainukesed kliendid. Täiesti uskumatu! Ei mingit tantsu ega tralli sellises suurlinnas nagu Istabul, kus peaks rahvast ja turiste ju igale poole jaguma?!

Olgu, nüüd siis lihaleivast, mis ongi põhimõtteliselt et puhas liha, natuke porrut ja paprikat ka värviks juures. Leib kahel põhjusel: leivavormis küpsetatud; sobib hästi leiva peale lõigata nii soojalt kui ka külmalt.

Vaja läks:
1 kg hakkliha (mina kasutasin veise-lambahakkliha)
1 porru (heledam varreosa)
1 punane paprika
2 spl maitsestamata jogurtit või hapukoort
1 spl kuivatatud oreganot (värske oleks muidugi parem)
1 spl liha maitseainet (kasutasin türgi kebabimaitseainet)
soola ja pipart

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema ning valmistasin ette leivavormi.

Hakkisin porru ja paprika peeneks ning segasin ülejäänud komponentidega kokku. Maitsestasin soola ja pipraga. Surusin lihataina leivavormi ning küpsetasin ahjus umbes 1 tund. Peale ahjust väljavõtmist lasin lihaleival pisut puhata enne vormist väljavõtmist ja lahtilõikamist, valasin ka üleliigse vedeliku ära.

Jahuta valge šokolaadi-ploomikook

Soojakraadid on veidikegi siin järgi andnud, mõned hoovihmad sekka ja õhus on jälle pisut värskust tunda. Hommikutel olen isegi jääkohvi asemel sooja kohvi joonud ning õhtuti sooja teed. Ahjus on valminud isegi mõned koogid ning hõrgud road... Elu hakkaks nigu tagasi oma kohale loksuma. Mõnus!

Olin varem valmis mõelnud, et turult välja valitud ja koju veetud ploomidest saab jahuta tumedast šokolaadist kook, aga kui ma kapis oma varusid üle kontrollisin, vaatas mulle tumeda šokolaadi asemel hoopis virn valget šokolaadi vastu. Mõtlesingi siis, et miks ei võiks ma teha hoopis jahuta valget šokolaadi kooki?!? Mõeldud - tehtud ja sõltuvus selle koogi järele tekkinud :)

Võtsin:

300 g valget šokolaadi (ma kasutasin Lindt'i, 3 tahvlit, tükeldatud)
60 g võid (+ vormi määrimiseks)
60 g vahukoort
4 muna (L), eraldatud (toa temperatuuril)
2 tilka sidrunimahla
2 spl suhkrut (+ vormi ettevalmistus)
u 8 ploomi, poolitatud, kivid eemaldatud

Valmistasin ette toorained. Katsin ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaberiga, servad määrisin kokku võiga ning puistasin üle suhkruga. Keerasin ahju 160 kraadile soojenema. 

Sulatasin või koos vahukoorega keedunõus ning lasin sel keema tõusta. Lisasin tükkideks murtud valge šokolaadi, võtsin kastruli tulelt ning segasin seni kui kõik šokolaad oli sulanud. Vispeldasin sisse munakollased ükshaaval aga kiirelt tegutsedes.

Munavalged vahustasin sidrunitilkadega heledaks vahuks, seejärel lisasin suhkru ning vahustasin visplijäljendite tekkimiseni aga siis ka kohe lõpetasin vahustamise, et ma muna üle ei vahustaks.

Vispli abil lisasin umbes neljandiku munavalgevahust šokolaadisegusse, segasin läbi ning siis kallutasin šokolaadi munavalgevahule ja segasin väga ettevaatilult ja võimalikult vähe, et vahtu mitte alla kloppida. Valasin taina ettevalmistatud koogivormi, jaotasin ühtlaselt puhastatud ploomid koogile, need uppusid tainasse :) Küpsetasin 160 kraadises ahjus 40-50 minutit.

Kook ahjus kerkis nii kõrgele, aga maha jahtudes vajus kokku tagasi :) Ilmselt ploomidest tekkiv niiskus paisutas tainakihi sisse suure õhumulli, mis pärast uuesti koogist väljus, aga maitse ja tekstuur oli koogil siiski suurepärane, pisut meenutas juustukooki.

Café Frappé - jahutav vahukohvijook

Vahva on see lõputu toidumaailm ja köögis toimetamise teema - ilma tuhandetes toidublogides kolamata ei kujuta ma oma elu enam ettegi. Ja kui mõni päev "toidublogituur" tegemata jääb, proovin kohe järgmine hommik tasa teha ja kui kohe pikemat aega pole saanud inernetti näppima siis tunnen end kuidagi majajäänuna :) Imelik... Samas vahva, et olen midagi sellist leidnud, mis mind niimoodi köidab...

...leidsin sellise huvitava asja nagu Café Frappé retsepti, kreeklaste armastatud kohvijook. Mõte, et kohvi võiks niimoodi tugevalt ja kohevalt vee ja suhkruga vahtu minna, tundus nii uskumatu ja samas põnev, et pidin kohe ise järgi proovima. Ma pean kohe ütlema, ma muidu ei ole lahustuva kohvi austaja, üldse mitte!, aga sellisel vahusel kujul koos ohtra külma piimaga oli see isegi üllatavalt hea ning leiab veel teinegi kord koha minu hommikukohvilauda.

Ühe suure klaasi kohvijoogi jaoks:
2 tl lahustavat kohvipulbrit
2 tl suhkrut
4 spl külma vett
u 3 dl külma piima (nii palju, et klaas täis tuleks või siis maitse järgi)

Segasin suletava kaanega klaaspurgis (~250 ml purk) kohvi, suhkru ja vee. Kohvi ei tahtnud küll kohe esialgu külmas vees lahustuda, sellest hoolimata keerasin purgil kaane kinni ja hakkasin purki šeikima. Šeikisin oma 5 minutit vist kuni vedelast kohvinatukesest purgi põhjas oli saanud paks vaht, kohvi ja suhkur oli lahustunud ja enam ei loksunud midagi purgis - ainult vaht. Valasin vahu suurde klaasi, peale valasin piima ja segasin pisut.

Suurepärane külm kohvijook oligi valmis. Head nautimist!