Suvised punasesõstramuffinid

Mõnus suvi Eestis... naudin täiel rinnal! Kuum rannaliiv ja päike, kallid sõbrad ja toetav pere... mida hing veel ihata oskaks? Kahju aind, et mu kallis härra seda koos minuga nautima ei saanud jääda ja pidi tööle tagasi lendama, just kui ilmad siin suviselt soojaks läksid... Noh ja kui veel pisut nokkida ja nuriseda, siis sooviks, et saaks kuidagi randa dushid organiseeritud, et peale merevees jahutamist oleks võimalik end soolasest veest puhtaks loputada, et siis uuesti end sisse kreemitada ja niimoodi mõnusamalt rannapäeva nautida. Kloogale või Väänasse, ma ei teagi, mis rannas me täna käisimegi, sinna ei hakka neid ilmselt keegi kunagi paigaldama... võta või pudeliga oma dushivesi kaasa. :)

Retsept on ka väga suvine, kuigi minu marjad on pärit hoopiski eelmisest suvest... ootasid mind nii kannatlikult külmikus, et siis muffinite sisse viimaks ilutsema pääseda.

16 muffini jaoks:
50 g võid
2 dl hapukoort (20%)
2 muna (L)
1,5 dl suhkrut
2 tl vanillsuhkrut
2,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

0,25 tl meresoola
5 dl punaseid sõstraid

Glasuur:
3 tl hapukoort (20%)
3 tl suhkrut
peotäis punaseid sõstraid

Muffinite valmistamise jaoks võiksid kõik koostisosad olla toatemperatuuril, mitte otse külmikust võetud.

Keerasin kõigepealt ahju 225 C kraadile soojenema ja valmistasin ette muffinivormi.

Sulatasin või ja lasin sel pisut jahtuda enne kui hapukoorega kokku segasin. Munad vahustasin koos suhkru ja vanilliga kohevaks heledaks vahuks. Eraldi kaussi sõelusin jahu ning segasin kokku küpsetuspulbri ja soolaga. Lisasin kahes jaos kordamööda munavahule kuivained ja hapukoore-võisegu. Kõige viimaks läksid tainasse marjad. Jagasin taina muffinivormidesse ja küpsetasin ahju keskosas 15 minutit.

Glasuuri jaoks segasin kokku hapukoore ja suhkru ning igale ahjusoojale muffinile jagus peaaegu teelusika jagu glasuuri, lõpuks kaunistasin marjadega.

Õhukesed ja krõbedad vahvlid

Nooh, kes väiksena kodus vahvleid ei küpsetanud? Mina isiklikult ei tea sellist :)

Meil oli kodus see peenema mustriga vahvlimasin, millel ei olnud rasvakogujat ja kui meie õe ja vennaga vahvleid tegime, siis lainetas terve köögilaud võist (ok, olime ikka nii targad ja tublid, et panime alati ajalehe vahvlimasina alla, et ema ja isa mitte pahandada). Ema pahandasime me aga sellegi poolest - kommi ju poest saada ei olnud ja mis siis ikka maiad lapsed teevad? Õige! Küpsetavad ise magusaid vahvleid! Aga poest ei saanud ju ka suhkrut ja jahu osta nii palju kui kulub vaid kõik käis normi järgi (talongidega), siis meie ema peitis vahvlimasina juhet. Mis sa teed selliste nutikate lastega kui meie, kes asendasid selle juhtme triikraua juhtmega?! Kuulsin nüüd oma sõbrantsilt, et neil oli sama probleem olnud, nemad aga kasutasid siis mulksuva kohvimasina juhet... Hahahaaa, nii lahe kui leidlikud ikka lapsed olla võivad kui miskit nii kindlalt tahavad!

Ma tahtsin proovida päris seda oma lapsepõlveretsepti, aga õiget raamatut ma ei suutnud leida ja tuvastada, kuhu see kolimisega üldse saanud on. Kasutasime sõbrantsi retsepti, mis ka ikka mõnusalt võine, et vahvlid head krõmpsud tuleks. Kusjuures, arutasin seda krõmpsu asja õega, et me olla omal ajal sortsu viina või midagi taina sisse lisanud, et krõmpsum oleks, mina seda aga küll ei mäleta.

Meie kasutasime sõbranna retsepti ja lisasime jahu ja ka 1 muna lõpuks juurde kuna millegipärast ei tahtnud meie tainas koos hoida (mõõtetopsikut meil muidugi ju ka polnud, et oleks saanud algset retsepti jälgidagi, kõik peale või käis tunde järgi :) )

200 g võid
3 muna
2,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2,3 dl jahu
1,5 dl piima

Sulatasime või, lasime sel jahtuda tagasi toa temperatuurile. Seni kloppisime munad suhkruga lahti, lisasime kõik ülejäänud komponendid tainasse ja tegime esimese proovivahvli. Esimene sai nii õhuke, et seda ei saanud ühes tükis masina küljest lahti, lisasime siis veel muna ja jahu. (Kui mul õigesti meeles on, siis meil olid väiksed munad, aga retsept ilmselt kas M või L munadega.) Kui tainas hea sai siis küpsetasime kõik vahvlid valmis, saime kaks suurt kuhja. 

Nostalgia mõttes ostsime Regatti jäätist ka juurde. No oli ikka hea küll - krõbe, magus vahvel ja puhas vaniljejäätis, täpselt nagu vanasti!!! :)

Ahjupraemunad tüümianiga

Nädalavahetusel sai päris palju kokatud ja uusi põnevaid asju proovitud. Lisaks nendele oivalistele pontšikutaolistele asjadele, mida ma hiljem avastasin hoopiski tuuletaskute moodi olevat kui sinna tekkinud tühimikku magusat kohupiimakreemi lisasin, oli meil laupäeva hommikusöögimenüüs soolasena esindatud ka tüümianiga ahjupraemunad, mida ühe versioonina olen eelnevalt juba katsetanud Maitserohelisega ahjumunade näol. 

Kahele sööjale:

2 tl võid

2 tl piima

4 muna

tüümiani

soola ja pipart

Keerasin ahju 210 kraadile soojenema. 

Määrisin 2 pisikest pirukavormi paksult võiga kokku, valasin mõlemasse lusika jagu piima, raputasin tüümiani peale ning lõin kummasegi vormi 2 muna. Raputasin peale soola ja pipart ning tõstsin vormid kuuma ahju umbes 6 minutiks, et munavalge jõuaks hüübida ning kollane jääks veel seest vedelaks. (Kui meeldib läbiküpsenud munakollane, lasta vormidel veel lisaks paar minutit ahjus olla.) Muna küpseb iseenesest ka ahjust väljavõttes kuumas vormis edasi. Serveerisin koos värske röstsaiaga.

Külm keefirisupp

Üks supp sai just eile otsa, täna juba uus laual, seekord külm keefirisupp, mis on minu suvelemmik olenemata lisanditest. Esiteks kuna see valmib nii ruttu ning teiseks tänu kurgile, keefirile ja tillile on selles nii palju värskust, mis teebki sellest supist Suvesupi, kõik muud lisandid on juba maitse küsimus. Suve saabudes kuidagi nigu ei taha toekamat ja korralikku sooja sööki (praadi) kuigi täna õues enam nii palav polegi ja lõõskav päike on ka vahelduseks end pilvede taha peitnud, liiguvad mu mõtted ikkagi kergema kehakinnituse suunas. Turult kojutoodud kirssidest, aprikoosidest, maasikatest on juba süda vesine, et hing ihkab soolast ja liha, seda aga kuidagi kergemal kujul - tühimiku täidab ideaalselt just see Suvesupp.

Kahele sööjale:

1 värske kurk 

jupike head suitsuvorsti

tükike head juustu

3 lumekrabi pulka

peotäis värsket tilli

5 dl keefiri

meresoola ja pipart

Hakkisin kõik tükeldamistvajavad asjad väiksemateks tükkideks, segasin kausis kokku keefiriga ning maitsestasin suppi esialgu ettevaatlikult soola ja pipraga sest kui supil lasta oma 10 minutit seista, annab vorst, juust ja makra supile oma maitseid edasi. Mina lasengi tavaliselt supil pisut enne seista kui seda sööma asun. Serveerides raputasin veel värsket tilli lisaks peale ning iga sööja võib siis oma soovi järgi pisut pipart või soola supile lisada aga tavaliselt polegi enam vaja.

Kaneeli-suhkru paisukesed

Inglise keeles on selle asja nimi popovers, aga mis see eesti keeles võiks tähendada? Hmm, ei tea. ...Härra küsis, et kas need on pontšikud? Nojah, miks ka mitte, ahjupontšikud. Igatahes mitte kaneeliampsud, nagu ma neid algul ekslikult tahtsin nimetada, sest ühe ampsuga sellist hämmastava kujuga kerkinud asja küll kohe kuidagi süüa pole võimalik. Algul kui ma selle retsepti leidsin, kunagi aasta tagasi, siis ei osanud ma ettegi kujutada, et need nii suureks kerkivad ja panin mustandina kirja kaneeliampsud :) Vot sulle ampsu! Sellegi poolest on need hiiglaslikuks kerkivad kakukesed väärt proovimist sest nad on ahjusoojana meeletult maitsvad ning kui neid teha, saab esimesel korral ikka väga üllatuda, kuidas nii vähesest tainast võiks ahjus midagi nii suurt välja vormuda, ma olin sunnitud igatahes Härrat vahepeal kööki kutsuma, et näidata, mis meil seal ahjus toimub. Lahe!

Kui sul pole kõht hommikul korisevalt tühi, siis miks mitte valmistada neid hommikusöögilauale, sest nad on vahva vaheldus pannkookidele. Sobivad süüa niisama kaneeli-suhkruselt kui ka koos moosi või magusa kohupiimaga või miks mitte ka värskete marjadega. Sest sinna kakukese sisse tekib nii vahvaid lohukesi, et neid võib igasuguse hea kraamiga vahetult enne söömist täita. :)

12 kakukese jaoks:
2 spl võid (sulatatud)
3 muna (L)
2,4 dl piima
1 tl meresoola
1,5 tl suhkrut
2,4 dl nisujahu

Kaneeli-suhkru katte jaoks:
~0,6 dl sulatatud võid
1 dl suhkrut
1 tl kaneeli

Keerasin ahju 205 C kraadile soojenema ja määrisin muffinivormid võiga kokku (mul on silikonist kaks 6-muffini küpsetamise vormi).

Mikserdasin kausis esmalt kokku kõik taina komponendid peale jahu. Kui segu oli ühtlane, lisasin jahu ja mikserdasin veel umbes 10 sekundit kuni jahu tainasse segunes. (Tainas tuleb vedel, ära ehmu.) Jagasin taina vormidesse, täitsin vormid vaid poole jagu ning tõstsin ahju 30-35 minutiks, kuni kakukesed kerkisid ilmatuma suureks vormist välja ning värvusid ilusaks kuldpruuniks.

Ahjus, umbes poole küpsetusaja peal.

Võtsin kakukesed ahjust ning pintseldasin kohe kuumana kokku sulavõiga ja veeretasin neid siis kaneeli-suhkrusegus. Ilma võiga pintseldamata ei jää suhkur kakukeste külge.

Kiire ja lihtne läätsesupp

...ma tean, et ma olen juba korra peaaegu sellist suppi postitanud... Aga täna proovisin ma seda uuesti teha, vähemate ja pisut teistsuguste komponentidega (olude sunnil) ja ma pean ütlema, et mulle meeldis selle supi maitse kordi rohkem ning seekord oli ka läätsede ja vee vahekord täpselt õige, et ma kohe pidin seda uuesti postitama, et ka järgmine kord oleks hea retsept kohe võtta... 

4-5 portsjonit:
1 sibul

3 küüslaugu küünt
2 spl oliivõli
~1 liiter keedetud vett (või puljongit)
1,5 dl punaseid läätsesid
1 tl meresoola
2 tl Türgi punast kebabi maitseainesegu
1 dl tomatipüreed

poole sidruni mahl

Hakkisin sibula ja küüslaugu parajateks tükkideks ning lisasin õliga kuumaks köetud vokkpannile. Natukese aja pärast valasin kuuma vett peale ning lisasin läätsed. Lasin supil keema tõusta ning keetsin oma 15-20 minutit kuni läätsed olid pehmed. Valasin kogu supi blenderkannu ning püreestasin. Valasin supi uuesti keedupotti, lisasin tomatipüree, maitseainesegu, pigistasin sidrunist mahla supi sisse ja lasin veelkord keema tõusta. Vajadusel lisa lõpus veel kuuma keedetud vett (mina seekord ei lisanud) ning maitsesta lõplikult soola ja pipraga.

Serveeri kuumalt koos sidrunilõiguga, et soovi korral saaks supile veel sidrunimahla peale pigistada, ning krõbeda saia või leivaviiluga.

Halvaamaitseline hommikupuder

Suvi on siis nüüd lõpuks ka Istanbulis kohal ja seda juba paar nädalat. Oleme sel puhul avanud basseinihooaja sõbranna juures, sest sellise palava ilmaga ongi jahutava vee ääres ajaveetmine üks ainuõigemaid viise. Küll meil on ikka hea elu... Naudime päikest, jahutavat basseinivett, Coffee Frappuchino'sid.. loeme raamatuid ja niisama lobiseme maast ja ilmast.. lihtsalt super relax & fun! Hetkel veel pisut vara rõõmustada aga äkki saan ka enda kodus juba järgmine nädal basseinihooaja avalikuks kuulutada ;)

Ühel hommikul enne bassu juurde minekut keetsin kodus toitvat putru, et jaksaks ikka päev otsa ujuda ja päevitada :) ja seekordne puder tuli halvaa lisandiga, mis sai magus ja maitses seepärast eriti hästi värskete kirssidega. Moos oli minu jaoks selle pudru juurde juba liig, mis aga sugugi ei takistanud mu kallist moosimaiast Härrat. :) ..Hiljem sõbrannaga lobisedes tuli meil putrudest juttu ja ma ise ei olegi sellise lihtsa asja peale tulnud, et kaerahelbe putru võiks süüa võisilma ja soolaga. Täna proovisin selle ka järgi, tõesti oli maitsev! 

Kahele sööjale:
3 dl kaerahelbeid (tavalised)
~5 dl piima
0,25 tl soola
2-4 spl halvaad, olenevalt halvaast ja kui magusat putru soovitakse

Segasin potis kõigepealt kaerahelbed külma piimaga, tõstsin poti tulele. Lisasin pisut soola ja murendatud halvaa. Segasin ja keetsin putru tasasel tulel kuni see muutus paksemaks ja kaerahelves pehmenes (u 3-5 minutit). 

Sellist magusat putru võiks serveerida erinevate värskete marjade ja puuviljadega.

Purukook moosiga

Eelmine nädalavahetus oli Peipsiveerel kalapüük ja suur "pere" koos. Mina sain "merele" tervelt kolm korda, kaks esimest neist tulin tühjade kätega tagasi, okei, kogemusi sain tüürimehena kuhjaga ja kobrast nägime kaa! Kolmas kord aga õnnestus isegi minul kalamehena suurepäraselt, kinni sain nabitud ühe suurema haugipoisi, kelle me siis ka endaga kaasa võtsime.. oeh, mul on alati nii kahju nendest kinnipüütud kaladest, aga kala maitseb mulle ju kaa.. ülejäänud kolm haugi olid aga õnneks veel üsna pisikesed, et lasime need vette tagasi, las kasvavad veel. No ega tegelt ei ole ma üldse õige kalamees kah, mulle meldib merel käia, loodust nautida, kalapüügi protsess, ootusärevus jne... aga kinnipüütud kaladega ei taha ma üldse tegemist teha ennem kui juba söögilauas. Keda kalajutt ja -retseptid huvitavad, siis pererahvas puhastas haugi ära, lõikas viiludeks, maitsestas soolaga ja praadis pannil munasse ja jahusse kastetuna pruuniks, ning lõpus lisas pannile sortsu vett ja lasi kaane all kalal õige hääks ja pehmeks haududa, pikalt pole vaja siis enam kuumutada (selline oli meil, kalameestel, üks hommikusöök. Nämma!) :)

No ja kuna suur pere oli koos ja lauale oli ka kooki vaja, siis see ülesanne oli loomulikult minule jäetud. Mõtlesime, et oleks vaja mingit sellist kooki, mis kõigile maitseb, suurtele ja väikestele, ning ära oleks vaja tarvitada moos, sest uus ports tuleb juba ju õige pea peale. Natuke nuputasin ja välja nuputasin - purukook moosiga, klassika! Ja tõesti, see maitses kõigile, isegi peremehele, kes kooki muidu ei armasta, selle üle oli mul eriti hea meel! :)

36 x 32 cm plaadikoogi jaoks:
200 g võid
8 dl jahu
2 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
3 spl piima

5 dl moosi (soovitavalt hapukam) meil oli tikri- ja mustsõstratoormoos, mõlemaid umbes pooleks

Keerasin ahju 200 C soojenema, ning valmistasin ette küpsetusplaadi -paberiga. (Noh, tegelt on ju maal ikka puupliit, et kraadidest ma seal suurt ei teadnud, usaldasime oma nina ja piilusime aegajalt ahju.)

Hakkisin kõik ühes suures kausis peale piima ja moosi noa abil ühtlaseks peenikeseks puruks, lõpuks lisasin piima ja hakkisin veel veits. Puistasin 2/3 kogusest ettevalmistatud küpsetusplaadile ühtlase kihina, kuhu peale määrisin ettevaatlikult moosi ning puistasin ülejäänud puru kõige peale. Küpsetasime 30-35 min kuni kook oli põhja alt ja ka pealmised purutükid ilusa kuldpruuni värvusega.

Lasime koogil puuplaadil köögirätiku all täielikult maha jahtuda. Serveerisime kohvi kõrvale või klaasi piimaga.

Võilillemesi

"Kuidas sa seda võilille mett tegid? Käskisid mesilastel ainult võilillelt õietolmu korjata ja siis korjasid neilt selle mee kokku?"

"Kas võilillemesi on midagi sellist nagu "Vale murakamoos"?"

...selles laadis küsimusi oli veelgi kui teatasin erinevatele inimestele rõõmsalt oma saavutustest, et ma võilillemett tegin aga kõik ei tule praegu enam meelde. Ja tegelt on iseenesest nendes mõlemas küsimuses pisike tõetera sees - mängisingi ise ju ühte mesilast, kes maja taga õielt õiele keksis ja kogu selle ilusa võilille kollase osa topsikusse kogus ning hiljem sellest "mee" valmis keetis. Ma kogusin õielehed kohe ilma roheliste nupsudeta, nii et need jäid pisut õnnetult minust aasale võilille varre otsa kõlkuma. Ja kuna need võililled olid korjatud kaugel eemal linna- ja maanteetolmust, ei hakanud ma neid ka vee all eraldi loputama, et kõik väärtuslik õietolm ikka "mee" sisse saaks.

Võilillemesi:
~0,7 L võilille kollaseid osi
1 L vett
1 kg suhkrut
0,5 sidrunit (koos koorega)

Korjasin lilli päiksepaistelise ilmaga ja ainult võilille kollast osa, ilma rohelise nupsuta! Panin saagi koos liitri külma veega keedunõusse ning lasin keema tõusta. Jätsin poti kaanega kaetult sooja pliidi servale üleöö tõmbama (6-8 h). Hommikul kurnasin sõela abil tõmmise ja pigistasin peopesas võililledest viimsegi piisa välja. Valasin vedeliku tagasi keedupotti ning kaalusin sinna sisse suhkru ja viilutasin sidruni. Lasin sel keeda kuni vesi piisavalt aurustus ning tekkis siirupitaoline vedelik (~2 h või rohkem). Sidruniviilud õngitsesin potist välja, neid võib kasutada tee magustamiseks või koos võisaiaga nahka pista, viimane oli eriti hää!  Saadud "mee" villisin kaanega suletavatesse purkidesse ning lasin täiesti maha jahtuda enne kui purgid külmikusse tõstsin. Kaua selline mesi säilib, puudub mul kogemus, aga arvestades suhkru kogust ei tohiks kiiret riknemist karta.

Võilillemesi on mesimagus, sobib kasutada seal, kus muidu mett kasutaksid (pannkookide, võisaia peal jne) ning maitseb üldjuhul ka neile, kes muidu mett ei armasta või on tavalise mee vastu allergilised.