Lõhesalat

Olen enda üle nii uhke - kolmas päev möödas ja kolmas koolitöö esitatud. Pealegi, viimane töö oli tervislikust ja tasakaalustatud toitumisest, hoidsin end kirjatööd tehes mitu korda tagasi, et mitte hakata kooki küpsetama kuigi idee oli peas juba täiesti valmis vormunud, jätan selle homseks - nagu preemia hea õpiedukuse eest :)

Täna siis tervislik kalaroog, mis aga ei tähenda, et see maitsev poleks. Vastupidi!

ahjus küpsetatud lõhefileed (~ 200 g)
3 keedetud muna
pool suuremat sibulat
majoneesi
värsket salatit
soola, pipart

Hakkisin jahtunud ahjukala, sibula ning munad, segasin kausis kokku (vajadusel maitsesta soola ja pipraga). Kuna minul oli ahjus varem valmis küpsetatud paras tükk soolakala, siis salatile enam soola ei olnud vaja lisada. See salat on hea võimalus eelmise õhtu ahjukala edukalt uue roana toidulaual serveerida.

Serveerisin värske salati ning majoneesiga, mis sobis kergeks õhtusnäkiks ja mulle meeldib seda süüa nn näppude vahelt, suupärane ports salatilehele ja suhu. :)
Hommikul võib sama salatit ka röstsaia peale kuhjata, pisut sidrunimahla ja tegus päev võib alata...

Chai Latte jäätis

Alates Istanbuli kolimisest olen iga kord linnapeal Starbucks kohvikusse sattudes tellinud endale kosutavalt piimavahuse kuuma Chai Latte Grande - mulle lihtsalt nii meeletult maitseb see jook. Starbucksi piimatee pisik puges minusse juba eelmise aasta kevadel, kui sai New York's käidud.
See pisik ei ole ainult mind nakatanud, see on nüüd ka mu õel ning tema tütrel, viisid nad veel pisikukandja Eestissegi, varsti on epideemia lahti! :) Nimelt tahtsime tüdrukutega õhtul peale pikka Istanbuliga tutvumise päeva kosutavat sooja-piima-teed kodulaua taga nautida. Meie õnneks isegi leidsime poeriiulilt sellise tee, kus olid sees just need õiged koostisosad, et rõõmsalt sai see pakike koju toodud ning järele proovitud. Maitses tõesti sama hästi kui Starbucks's. No ja kuna nüüd mu kallid sugulased olid selle pisikuga nakatatud, ostsid nad viimasel päeval koju kaasaviimisekski poest viimased kaks pakki ära. Õde oli veel õnnelik, et neid seal ainult 2 oli, muidu ta oleks ostmisega äkki hoogu sattunud. :)
Sellest vaimustusest ka minu suurepärane jäätise idee - "i"-le täpp tänasel päikeselisel päeval maiustamiseks.

1 liiter piima
100 g suhkrut
200 g mett
u 3 cm jupp ingverit
kaneelikang
7 g vanillsuhkrut
3 kotikest head musta teed
u 7 musta pipratera
200 ml keefiri
300 g kohupiimapastat

Keetsin kõigepealt valmis piimatee, selleks valasin piimapaki keedupotti tühjaks, lisasin sinna suhkru, mee, tükeldatud ingveri, kaneelikangi, vanillsuhkru ning pipraterad. Tõstsin tulele ning segasin hoolikalt, et suhkrud kõik piima sees ära sulaks. Kui piim keema tõusis panin piima sisse ka teepakikesed likku ning kuumutasin edasi tasasemal tulel umbes tunni jagu. Lõpuks hakkas segu veidi paksenema ning muutus karamelliselt pruuniks. Nokkisin piimasegust välja pipraterad, ingveritükid ja ka teepakid ning vispeldasin segu hoolega läbi. Nüüd polnud muud, kui lasin tal täiesti maha jahtuda. Tõstsin ta ööseks veel külmkappi, et jäätiseteoks koostisosad külmemad oleksid.

Järgmine päev võtsin käsile teise etapi. Mikserdasin kokku karamellise piimatee, keefiri ja kohupiima. Panin sügavkülma ning käisin teda iga poole tunni tagant mikserdamas. Päeva lõpuks peale ma ei tea mitme korra mikserdamist oligi minu jäätis valmis, et võisin ta rahuliku südamega külmkapis külmuma jätta. Hommikul olin nii elevil oma jäätise pärast, et pea esimese asjana läksin külmiku juurde piiluma ning lusikaga mekkima, kas maitseb ikka hea ning tekstuur oli ka täitsa jäätisele omaselt pehme.

Tomatispagetid

Täna on jälle Istanbulis väga ilus ja suvine ilm, tegime väikse Sulliga kohe pika tiiru meie naabertänavatel, et tutvuda siinse tärkava loodusega. Millegipärast päikeselised ilmad viivad mu mõtted uitama lapsepõlve mälestustele kui tundsin kevadel saabuvat kärsitust kõige tärkava suhtes ning ootusärevust eesolevast koolivaheajast - eks see aasta on tunne pea sama, ootan õhinaga suve, et kool edukalt lõpetada, mis nõuab aga usinat õppimist ning lõputööks esitatava tordi väljanuputamist. ...Jalutades ja seda suviselt värsket õhku ahmides läks korraga kõht kole tühjaks, tuli idee proovida lapsepõlve lemmikrooga, mida tihtilugu just peale koolitunde sai endale valmistatud.

Kahele:
paras ports spagette
õli ja soola keeduveele
võid
1 suurem tomat
3 küüslauguküünt
soola, pipart

Keetsin spagetid vastavalt juhisele parajalt pehmeks, kurnasin ning lisasin neile tüki võid - just nagu lapsepõlves :) Või mitte ainult ei lase spagettidel kokku kleepuda vaid annab pastaroale suurepärase maitse. Vahepeal hakkisin tomati ja küüslaugu peeneks ning segasin soola ja pipraga kokku. Tõstsin juba ootusärevalt spagetikuhja taldrikule, mille peale teise väiksema kuhja tomatisalatit.
Tunnistan, et see on siiani üks mu lemmikroogadest, mulle meeldib selle pasta lihtsus ja maitsepuhtus.

Aedviljapüreesupp lõhe ja soolapähklitega

Peale sellist kogust trühvleid, mis me nädalavahetusel oleme ära söönud, nõuab hing miskit soolast ja mitte nii rammusat - supp peaks ju selle tühimiku ilusti täitma :) Täna on Istanbulis vihmane ilm, sooja vaevalt 9 kraadi, et koeragagi ei taha õue pikemale jalutusringile minna, poeskäigust siis rääkimatagi... tuleb vaadata, mida külmkapil mulle pakkuda on.

Kahele:
pool lillkapsaõisikust
1 suurem porgand
u 20 cm porru heledat varreosa
tükike parmesani
1 spl oliivõli
soola, pipart, sidrunipipart
soolalõhet
soolapähkleid

Tükeldasin potti lillkapsa, porgandi ja porru, lisasin veidi vett ning tõstsin poti tulele. Kuumutasin mõned minutid, et aedviljad pehmeks keeksid. Võtsin poti tulelt, siristasin veidi oliivõli hulka, saumikserdasin supi kreemjaks ning viilutasin parmesani kuuma segu sisse (et supp liialt lahja kaa ei saaks ;)), mikserdasin veel veidi. Maitsestasin soola, pipraga ja tundus, et hapususest on veidi puudu, nii saigi supi sisse ka pisut sidrunipipart. Värskest sidrunist pressitud mahl oleks muidugi parem, aga seda mul polnud.
Lõikasin soolalõhest mõned õhukesed viilud ning praadisin oliivõliga kergelt mõlemalt poolt läbi. Tõstsin supitaldrikule püreesuppi, sättisin kala peale ning puistasin veidi ka soolapähkleid põnevama maitse saamiseks.

Sarapuupähkli-apelsini mõrušokolaaditrühvel

Teised trühvlid, mida koolitöö jaoks tegin, nõudsid rohkem mässamist ja nõude määrimist, kuna tahtsin neid teha veidi erilisemaid. Trühvli massi tuli nii meeletult palju, ma vist alustades ei mõelnud väga selge peaga :), et tegin igasuguseid erinevaid variante viimistlustest, kuid kirjutan siin kõige kaunimatest.

300 g tumedat šokolaadi (kasutasin 100 g 70%, ülejäänud 50%)
200 ml vahukoort
10 g puhastatud, hakitud apelsini koort (umbes poole apelsini koor)
10 g likööri (kasutasin Riga Black Balsam Currant)
umbes 25 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid
100 g tumedat šokolaadi trühvli aluse tegemiseks

Mul oli alustuseks abiks väike õetütar, kes aitas mul pestud apelsinikoored valgest kooreosast puhastada, mulle jäi vaid hakkimise vaev.

Kuumutasin kastrulis vahukoore keemiseni, tõstsin tulelt ning tükeldasin sisse suure hulga šokolaadi (3 tahvlit ja natuke veel pealegi). Segasin vispliga kuni kõik šokolaad oli täiesti sulanud ja moodustunud kreemjalt paks mass. Segasin juurde peeneks hakitud apelsini koore ning jätsin jahtuma, et lisada viimaks ka liköör.

Täitsin lusikaga jäävormi lohukesed ning tipuks panin röstitud sarapuupähkli. Lootuses, et need sealt lohukestest kergesti välja tulevad, panin vormi külmkappi, kuid niisama lihtsalt ma neid sealt kätte ei saanudki. Kuna kell oli palju, jätkasin oma trühvlitegu ka järgmine päev. Alustuseks sulatasin vesivannil veel ühe tumeda šokolaadi, et teha väikestes paberist kommivormides trühvlitele põhi. Tõstsin lusikaga natuke sulašokolaadi vormi põhja ning selle otsa jäävormist mütsikese. Jäävormist sain trühvlid nii kätte, et kastsin vormi korra põhjapidi kuuma vee sisse, ning pähkist kinni hoides sain trühvli kätte. Järgmine kord tean, et minu jäävormid ei sobi trühvlite tegemiseks, sest kui aus olla, siis isegi jääd on sealt raske kätte saada.

Kihiliseks saaks teha ka lihtsamini... kõigepealt peaks sulašokolaadiga trühvli põhjad valmis tegema, laskma külmas veidi taheneda, ning siis trühvlimassi peale tõstma, pähkel kaunistuseks ja külma tahenema. Kirjutasin oma keerulise variandi, et seletada seda trühvli välimust, millised nad minul said. Väga peen mu arust. :)

Jäävormidest ülejäänud segu kallasin suurepõhjalisse säilituskarpi ning panin külmkappi tahenema (2-3 tunniks). Väikese lusikaga võtsin parajad tükikesed tahkunud šokolaadimassist ning veeretasin kakaopulbris ilusateks ümmargusteks pallideks, pähkli peitsin ka sisse ära.

Sellest kogusest sai terve hulk pallikesi, et ma ei jõua neid kokku lugedagi. Õhukindlas säilituskarbis peaksid nad säilima kenasti 10 päeva, pean vist osa minema turupeal maha müüma :) Järgmine kord teeksin vaid kolmandiku kogusest, et oleks parasjagu maiustamist kahele.

Apelsinimaigulised pähklitrühvlid

Viimane hommik enne kui kallid külalised lennukile kiirustavad, et tagasi koju lennata. Lubasin oma väikesele sugulasele, et valmistame veel enne ärasõitu koos trühvleid - kasu ju mõlemal pool - õetütre teeb õnnelikuks nokitsemine ja mulle abiks olemine, mina saan kooli jaoks kodutöö tehtud.

20-25 tükki:
50 g röstitud sarapuupähkleid peeneks hakituna
10 g puhastatud, hakitud apelsini koort (umbes poole apelsini koor)
30 g maitsestamata toorjuustu
80 g valget šokolaadi
15 g puudersuhkrut
10 g likööri
kookoshelbeid või magustamata kakaopulbrit trühvlite veeretamiseks

Apelsinikoore puhastamise jätsin pisikese sugulase hooleks, tal oli sellega jupp aega tegemist, et ma sain seni vesivannil šokolaadi kreemjaks sulatada ning röstitud sarapuupähklid hakkida. Kui apelsini koor oli ilusti valgest kooreosast puhastatud, hakkisin noaga pisikesteks kuubikuteks ning lisasin koos sarapuupähklipuru ja puudersuhkruga maitsestamata toorjuustule. Segasime sinna varsti juurde ka jahtunud šokolaadi ning natuke likööri. Väike sugulane sai ka trühvlisegu segamisel kaasa aidata, ta jälgis kõike väga uudishimulikult ning iga tegevusega seoses oli varuks ka üsna mitu asjalikku küsimust. Nii vahva ja asjalik 7-aastane tütarlaps.

Segu valmis, tõstsime selle külma hanguma, et saaksime sellest pallikesed veeretada ning kookoshelvestega katta. Kuna aeg läks toimetades nii ruttu ja ärasõiduga hakkas juba pisut kiire, siis lasime segul veidi sügavkülmas tahkuda, et saaksime külalistele vähemalt 6 trühvlit kaasavõtmiseks kiirelt valmis teha (igale pereliikmele üks maitsmiseks) ning paar lisaks ka kohe ise mekkimiseks. Me ei jõudnudki segu tahkumist ära oodata, ning veeretasime väikeste teelusikate abil vajalikud pallid valmis, kukutasime kookoshelbekuhja ning jälle ettevaatlikult teelusika abil pisikesse trühvlivormi, et saaks trühvlid kaasa pakitud ja teele asutud. Lubasin ülejäänu pärast ise lõpuni valmis teha ning jätsime segu nüüd rahulikult külmkappi tahenema. Pärast ei olnud trüvlite veeretamine enam probleem - osad veeretasin kookoshelvestes, osad kakaopulbris.

Kihiline pirni-kohupiimakook

Selle koogiga on seotud mitu lugu. Esiteks see, et tellisime õelt Riia lennujaamast Riga Balsamit, seda kõige tavalisemat varianti, õde oli seda ka müüjalt palunud, kuid kotti sattus ikka Black Currant Balsam. No poleks üldse lugu, tegelikult maitseb see ohtra jääga mekkides täitsa hea. Aga miks ma seda oma retseptis kasutan, on põhjuseks hoopis see, et kuna Istanbuli lennujaamas ei antud lennukile maandumiseks luba, ilm oli see päev väga pilvine, nii see lennuk siis tiirutas pilvede sees Istanbuli kohal oma lisa kümme minutit, muidugi oli ka tugev turbulents ning Balsami savist pudel sai nii kõvasti põrutada, et lõi mõra sisse ning nüüd immitseb liköör tasahilju pudelist välja. Njah, õe iiveldus läks juba esimese lõunasöögiga üle, aga mõraga balsamipudel seisab ikka kurvalt köögikapil...

Niinimetatud lennuõnnetusest hoopis mitu päeva edasi sündis järgmine lugu.. Läksime õeraasudega Bosboruse äärde jalutama ning tee peale sattus üks puuvilja pood, kust ostsime erinevaid pirne proovimiseks. Üks pirnisortidest osutus aga nii kõvaks, et isegi nuga ei tahtnud hästi peale hakata - otsustatud saigi, sellest tuleb teha kooki. Nii need kolm lugu siis siia koogi sisse saidki.

Ehhee, tegelikult tuleb mulle meelde hoopis neljas lugugi, mis ulatub aega, mil mu õde polnud veel külla saabunudki. Olime poes hapukoore jahil, restoranis ju pakutakse hapukoort, et järelikult peab seda siis ka poes müügil olema. Uurisin ühes hüpermarketis erinevaid jogurteid ning nende rasvasisaldusi, leidsin ühe rammusama variandi. Aga oh üllatust, selle totsiku sees peitis end hoopis toorjuustu või kohupiimamassi laadne toode, kuigi nimetus oli Süzme Yogurt (4,5% rasvasisaldusega). Tegelikult on veel viies lugugi, et mulle meeldis vanast ajast üks retsept Vilma tordipulbriga, aga seda meil siin Türgis ei müüda, siit siis hoopiski minu variant Vilma tordipulbrist. Kooki maitstes nimetas mu õde seda koduigatsuskoogiks, sest maitses täpselt nii nagu Vilma juubelitordipulbriga tehes.

Pulber:
   2,5 dl suhkrut
   2 dl nisujahu
   5 g vanillsuhkrut
   1 tl küpsetuspulbrit
Kohupiimamass:
   4 muna
   0,5 dl suhkrut
   400 g kohupiimapastat
Kihitamiseks:
   2 suuremat pirni
   likööri pirnide leotamiseks
   1 dl sulavõid
   paar peotäit rosinaid

Koorisin, puhastasin ja viilutasin pirnid ning panin juba eelmine õhtu likööriga likku.
Järgmine päev segasin ühes kausis kokku pulbri koostisosad. Teises kausis vahustasin muna suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Mikserdasin juurde ka kohupiima.
Lahtikäiva koogivormi põhja panin küpsetuspaberi, selle peale valasin kolmandiku sulavõist ning pintseldasin selle ühtlaselt koogivormi põhjale laiali, määrisin kokku ka vormi servad. Raputasin lusikaga kolmandiku pulbrikogusest sulavõi peale, pulbri peale tõstsin lusikaga poole kohupiimamassist. Järgmisena ladusin umbes pooled pirniviilud, nende otsa puistasin jälle teise kolmandiku pulbri kogusest ning tilgutasin teise kolmandiku sulavõid ühtlaselt laiali jaotades. Kuna meie peres armastatakse rosinaid, siis panin paar peotäit rosinaid ka veel üheks kihiks keskele, sinna otsa läks teine pool kohupiimamassist. Kõige viimaks ladusin järelejäänud pirnid, raputasin viimase pulbri ühtlaselt koogile ning tilgutasin peale viimase sulavõi.
Küpsetasin 200 kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni kook oli kaunilt kuldpruun.

Aa ja pirnide leotamise liköör, selle trimpasin koos jääga koogi küpsemist oodates ning blogides.

Spinati pitsa

Oleme koos õeraasudega varsti juba terve nädal vapralt Istanbuli vaatamisväärsustega tutvunud. Katsetasime koos ka metroosõitu, väikesele sugulasele oli see esmakordne vahva tutvus suurlinna transpordivahenditega. Iga päev oleme nii palju seigelnud, õhtu hilja koju jõudnud, väsinutena, et pole aega saanud ise süüa valmistada.

Täna plaanisime natuke lühema päeva, et saaksime kodus seda pitsat teha, mis mind juba ammu on kummitanud, idee sain Martha Stewart'i saatest.

Pitsa põhi:

2,5 dl nisujahu

1 tl kuivpärmi

0.25 tl soola

0.5 tl tuhksuhkrut

1 dl toasooja mineraalvett

Kate:

1 küüslauk

50 g juustu

25 g parmesanijuustu

meresoola, pipart

100 g värsket spinatit

oliivõli

Kõigepealt segasin kokku kuivained, ning lisasin juurde vee ning sõtkusin korralikult läbi. Tainas tuli selline vedelapoolne, et näppude küljest lahti ei löönud. Jätsin taina umbes 15 minutiks puhkama ning kerkima. Aja möödudes vormisin jahuste kätega küpsetusplaadile -paberi peale paraja suurusega tainatükiks ning tõstsin 50 kraadisesse ahju rätiku alla kerkima. Vahepeal puhastasime ja hakkisime õega koos terve küüslaugu. Pesime spinatilehed ning riivisime juustud. Umbes 10 minuti möödudes võtsin ahjust kerkinud pitsapõhja (ahju keerasin 250 kraadile soojenema), puistasin üle küüslaugu ja juustudega ning jahvatasin veskist pisut soola ja pipart maitseks peale. Kõige peale kuhjasime spinatilehed, nii vahva kuhi sai.
Kui ahi oli kuumaks köetud, sai pitsa ahju tõsta ning seal oli ta umbes 15 minutit, ääred said isuäratavalt pruunid ning tuba täitis imehea pitsa lõhn. Kohe peale ahjust väljavõtmist niristasin peale veidi oliivõli.
Pitsa tuli üle ootuste superhea - spinati ja parmesani maitsekooslus ning põhi mõnusalt õhuke ja krõbe.

Loomaliha-seene hautis

Valmistasin kiirelt enne lennujaama minekut ette kallitele külalistele lõunasöögi, et pärast ei peaks kannatamatult tühjade kõhtudega ootama. Kuna väikese õetütre esimene lend ei läinud just kõige libedamalt, oli kosutav soe söök väga hea lohutus kurvale tujule ning nututuju lukkus kõrvadest oligi juba minevik.

4 portsjonit:

500 g loomaliha

400 g šampinjone

1 dl granaatõuna mahla

Worcestershire kastet

soola, pipart, Santa Maria Forest Blend maitseainesegu

Tükeldasin loomaliha parajateks kuubikuteks (võib osta juba ka tükeldatud liha), praadisin kuumal pannil vähese oliivõliga igast küljest pruuniks, lisasin lihale kõik muud komponendid, maitsestasin ning kuumutasin seni, kui mahlavedelik oli auranud ja tekkinud karamelline kaste. Serveerisin koos värske salatiga.

Apelsini-kaerahelbe plaadikook

Täna tulevad kauaoodatud esimesed külalised - õeraas koos oma tütrega. Nii vahva! Ma juba ootasin kevadet, et ilmad soojemaks läheks, lastel vaheaeg hakkaks ja meile külalised tuleks.

Tegin selleks puhuks apelsini koogi, mis kindlasti just mu väikest sugulast rõõmustab. Loodan, et rõõmustab suuremat sugulast ikka kaa, proovisin teha mitte nii rammusat kooki, et vast tükikese võib endale lubada.

Põhi suure küpsetusplaadi jagu (41x34cm):
3 dl nisujahu
4,5 dl kaerahelbeid
1,5 dl puudersuhkrut
0,25 tl soola
2 apelsini riivitud koor
250 g võid (külmkapi temperatuuril)
Kate:
4 muna (L)
1,5 dl mett
2 apelsini riivitud koor
3 dl värskelt pressitud apelsini mahla
0,75 dl nisujahu
puudersuhkur valmis koogile katteks

Keerasin ahju 175 kraadile soojenema.
Segasin kausis omavahel taina kuivained ning lõpuks näppisin juurde külma või. Tainas sai selline kleepuv, et raske oli teda näppude küljest lahti saada ja pannile vormida. Kallutasin taina küpsetusplaadile -paberi peale, surusin ta peopesaga ühtlaselt laiali kogu plaadi ulatuses. Põhja küpsetasin umbes 20 minutit.
Katte jaoks vispeldasin kausis kokku kõik katte koostisosad retseptis toodud järjestuses ning valasin eelküpsetatud põhjale ja pistsin selle uuesti ahju veel umbes pooleks tunniks.
Lasin koogil enne puudersuhkruga ülepuistamist ja tükeldamist täielikult jahtuda.

Caesar salat praemunaga

Tagasi Türgi kodus ja seekord koos meie koerakesega! Preili Sulli talus väga hästi lennusõitu, ei teinud ühtegi pahandust. Riia lennujaamas käisime koeraga rihma otsas lennujaama uudistamas, jalgu sirutamas. Korra saime lennukionu käest noomida kaa, et koer ei tohi lennu ajal süles olla ja peab olema ilusti koti sees esiistme all. Õnneks hakkasimegi juba varsti maanduma, et natuke siis saime kotis ringi müdistada ja paar korda kurvalt niutsuda. Nii kui Türgi piiril oli ette näidatud Sulli Europass (heas tujus piirionule, keda suure vaevaga hangitud riikliku veterinaari tunnistus looma vaktsineerimise kohta üldse ei huvitanud), saime kotist välja Türgi lennujaama nuuskima. Üllatavalt sallivad on kõik inimesed koeraga reisimise suhtes, kõik on rõõmsad, naeratavad ja tahavad koera silitada, me muidugi nii häbelikud, et poeme peremehe jalgade taha peitu.. aga lennukis seevastu kõrvalistmel võõra onu võileivast võtsime agaralt osa ja ei kartnud üldse. :)

Tänane hommik on olnud ilus päikeseline, sutsu on veel kraade vähevõitu, aga küll need kraadid ka soojemaks lähevad. Ärkasime Sulliga juba vara, enne seitset olime juba õues esimesel uudistusringil, asjata küll aga eks me harju veel selle eluga siin.

Hommik on olnud nii pikk, et hommikusöök oli juba vaata et lõunasöögi eest, selline toekam, hirmus praemuna ja värske salati isu oli.

Salat kahele:
4 tk Mini Romaine salatit
pool väiksemast sibulast
   kaste:
   4 spl oliivõli

   1 spl viinamarja äädikat
   1 tl Worcestershire kastet

   1 tl rohelist pestot

   1 peeneks hakitud küüslauguküüs

   1 tl sinepit

   1 tl mett

   1 munakollane
2 viilu röstsaia kuubikuid
2 praemuna
soola, pipart munale

Tükeldasin salati ja sibula taldrikule kohevaks salatikuhjaks. Röstisin pannil saiakuubikud parajalt krõbedaks ning kuhjasin ka need salati otsa kokku. Segasin väikses kausis vispli abil kokku kõik kastme materjalid ning niristasin salatile. Riivisin maitseks veidi parmesani juustu ka veel peale. Viimaks praadisin muna, et süües see veel mõnusalt soe oleks. Head isu ja ilus päikeseline päev võib alata!

Kõht korralikult salatit täis on paras aeg koeraga pikemale tutvumisringile minna.

Jõhvikaleivad muffinivormis

Järgnevalt üks hea idee mu sõbrantsilt, et kui suure leivapätsi küpsetamiseks aega ja kannatust ei jagu, võib leivad küpsetada ka muffini vormides. Kuklid küpsevad kiirelt ning kraadidega ei ole ka vaja niimoodi jännata nagu tavalise leivapätsi puhul.

12 leivapätsikest:
1/3 leivatainast
paar peotäit külmutatud jõhvikaid

Lisasin tainale mõned peotäied külmutatud marju, segasin nad taina sisse ning jagasin võiga määritud muffinivormidesse. Vormi panin sooja kohta seisma umbes kuueks tunniks, et leib parajalt käärida saaks ning vormid täis kerkiks. Pisikesi kukleid küpsetasin 200 kraadises ahjus 20-30 minutit. Valmis oli leib siis kui talle tekis leivale omane koorik (igaks juhuks võib ka puutikuga torkida, veendumaks kas tainas on seest läbi küpsenud).

Ahjusoojad leivad määrin alati pealt kergelt veega üle, et koorik pärast väga kõva ei jääks ning jätan rätiku alla jahtuma.

Metsaseene metsik riis

Oeh, kõht kisub kuidagi heledaks, tuleb vaadata, mis Tallinna kodu külmkapi varudes järel on, et poest mitte juurde osta ja varuda toiduained, mis jäävad siia seisma ning mida ei saa Türki kaasa võtta.

Mul oli veel sügavkülmas üks paras ports võiga praetud kukeseeni, ning metsaseene tipikaste, mis tipikastmena mulle väga ei meeldinud, kuid riisiga koos kuumalt annab just paraja seenemaitselise koorekastme.
...sellest tuleb üks vägev metsik riis.

Kahele:
2 keedukotti metsikut riisi (2x62,5g)
u 150 g võiga praetud kukeseeni
200 g metsaseene tipikastet
natuke kõrvitsaseemneid
riivitud parmesani juustu

Keetsin vastavalt pakendi juhistele riisi pehmeks, lisasin riisile hulka kukeseened ning tipikastme ja kuumutasin pisut kõik läbi, et kaste ja seened ühtlaselt jaotuks. Lõpuks puistasin juurde kõrvitsaseemneid ning serveerides raputasin peale parmesani juustu.

Puuviljaküllane õnakook

Imeline talv ikka küll Eestis... üle hulga aja jälle selline talv nagu ma talvesid lapsepõlvest mäletan, et kunagi aasta lõpus tuleb lumi maha ja enne ära ei lähe kui alles kevadel... Super ilusad ilmad on olnud sel nädalal, vaid paar külmakraadi, päevad täis päikest ja veel veidi lumesadu, et katta neid poriseid ja aukartustäratavalt hiigelsuuri lumehangesid. Mul on muidugi hea rääkida, olen siin ju vaid nädala, tunnen veel lumesajust heameelt, esmaspäeval jälle tagasi Istanbuli, kus kirsipuud ja võililled õitsevad ning sooja juba üle kümne plusskraadi.

Mõtlesin, et sellisesse talve sobiks väga hästi külakostiks viia üks puuviljadest pakatav koogike.

Vaja läks:

2 muna (L)

6 spl oliivõli

3 spl suhkrut

1,5 dl nisujahu

1 dl mitmevilja jahu

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillsuhkrut

1 tl kaneeli

0,25 tl soola

3 keskmist õuna

umbes 3 dl kuivatatud puuvilju (heledad ja tumedad rosinad, aprikoosi tükid, kirsid)

1 dl päevalilleseemneid

Ühes kausis kloppisin kergelt munad koos oliivõli ja suhkruga lahti, teises kasusis segasin omavahel jahud, küpsetuspulbri, vanilli, soola ja kaneeli. Ühendasin omavahel jahu- ning munasegu, tuli selline üsna tihke tainas. Segasin hulka kapis leidunud kuivatatud puuviljad, päevalilleseemned ning puhastatud ja hakitud õunatükid. Osa puuvilju ning õunatükke jätsin tainasse sisse segamata. Tõstsin taina küpsetuspaberiga ettevalmistatud lahtikäivasse koogivormi, silusin pealt siledaks ning puistasin üle paari peotäie päevalilleseemnete, puuviljade ja õunatükkidega. Küpsetasin 175 kraadises ahjus umbes 45 minutit. 

Enne vormist eemaldamist võiks kook umbes 15 minutit jahtuda ning pärast võib koogi puudersuhkruga viimistleda. 

Pähklileib

Üks minu koduleibade lemmikuid on pähklileib. Teen alati leivaküpsetamise käigus ka ühe sellise ja see on juustu-kurgivõileivana süües kõige parim kooslus üldse mu meelest!

1/3 leivatainast

peotäis röstitud sarapuupähkleid
peotäis kooritud pistaatsiapähkleid
peotäis rukkihelbeid

Lisasin kolmandikule leivatainale ülaltoodud koostisosad, sõtkusin ühtlaselt tainasse ning vormisin leivaks, silusin märja käega pealt siledaks. Raputasin peale veel kaunistuseks ka natuke rukkihelbeid.

Pätsi panin küpsetusplaadiga sooja kohta rätiku alla kerkima (4-6 h).

Kerkinud leiva küpsetasin kõigepealt 240 kraadises ahjus 10 minutit, et tekiks leivale krõbe koorik, ning alandasin kuumust järkjärgult iga 10 minuti möödudes (230, 220, 200, 180 kraadi).

Valmis leiva silusin märja käega üle, et koorik liiga kõva ei jääks ning jätsin rätiku alla jahtuma.

Mojitolik pasta

Midagi värvikat ja täiesti teismoodi, mis ma senini olen katsetanud - pasta spinati, mündi, küüslaugu ja soolapähklitega. Panin sellele pastale nimeks Mojito pasta, sest see kõlab just sobivalt reedeselt. Pasta sai spinatist, mündist ja küüslaugust nii parajalt vürtsine, et muid maitseaineid ei vajanudki kui pisut soola.

pasta kahele
120 g Pappardelle pastat
kaste:
kimp värsket spinatit (50 g)
5 oksa värsket münti
1 väiksem küüslauk
1 dl vett
3 spl oliivõli
soolapähkleid (50 g)
soola
riivitud parmesani juustu

Keetsin pasta vastavalt pakendil olnud juhistele. Samal ajal valmistasin kastet, pesin spinatilehed ja mündi ning püreestasin saumiksriga peeneks koos vähese vee ja oliivõliga. Puhastasin ühe terve küüslaugu (u 5 küünt) ning lisasin ka selle püreesegule ning saumikserdasin hoolikalt. Saadud kastme valasin kurnatud pastale, lisasin soolapähklid, segasin kõik segamini, maitsestasin soolaga ning kuumutasin pastat veel õige pisut. Serveerisin ülepuistatuna parmesani juustuga.

Küüslauguküllane lambakarree

Peale Tai reisi tekkis mul tõsine liha üleküllastus - ma vist ei söö tavaliselt kuu ajaga ka nii suures koguses liha, kala ja mereande kui ma selle lühikese nädala jooksul Tais olles tarbisin. Kõik (enamasti) maitses muidugi suurepäraselt ning kindlasti proovin ma midagi seal proovitut ka kodus ise valmistada, kuid mu kõht ei ole veel senini päris korda saanud ja taastunud...

Kuid oma paremale poolele olen ikka hea meelega nõus liha valmistama.. seekord tahtsime lahtilõikamata lambakarreed ahjus küpsetada, et tulemus oleks veelgi mahlasem. Ma ei tea, kas Türgis kasvatatakse teist sorti lambaid või tarbitakse rohkem talle liha, et siinne liha saab alati väga maitsev, pehme ja mahlane, ükskõik kuidas ma ka seda valmistan, kas pannil praadides või ahjus küpsetades.

1 pikk lambakarree tükk
Marinaad:
1 väiksem küüslauk
3 spl oliivõli
3 spl viinamarja äädikat
SantaMaria Forest Blend maitseainesegu
purustatud musta pipart
soola

Tükeldasin ühe terve (väiksemat sorti) küüslagu peeneks, segasin selle väikses kausis kokku oliivõli, viinamarjaäädika ja maitseainetega. Määrisin liha selle seguga kokku, hõõrusin liha sisse võiks isegi öelda. Panin liha suletavasse kilekotti ning tõstsin külmkappi umbes neljaks tunniks, niimoodi marinaadis võib see liha seista isegi 8 tundi. Enne ahju panemist võiks liha tunniks ajaks külmkapist välja lauale soojenema võtta. Küpsetasin 250 kraadises ahjus grillresti peal 20 minutit. Sellest täiesti piisas, et liha saavutaks pealt kuldpruuni jume ning seest jäi veel roosakalt mahlane. Enne lahtilõikamist peaks liha ahjust välja võttes seisma 5 minutit, et mahlad lõigates välja ei jookseks.

Peapeal pirnikook

Nagu eilses kommentaaris lubatud, täna siis sünnipäeva puhul pirnikook, mis on tegelikult nõutud banaanikoogi kordus. Ma kohe ju ei saa ühte ja sedasama täpselt samamoodi korrata, alati on ikka vaja katsetada midagi uut!

...Tänane päev on möödunud köögis toimetades ja rõdu peal põske päikese käes soojendades, et pikendada päikeselist Tai puhkust ja kinnitada saadud pruuni jume. Hommikul alustasin leivataina segamisega ning nüüd õhtul ühe ahjusoojaga valmib enne leibade küpsetamist ka pidupäeva kook.

Kõik retseptis ning juhendis toodu jääb samaks banaanikoogiga, kuid banaanid on seekord asendatud pirnidega.
Küpsetamisel ka väike erinevus, mis võibolla tuleneb kasutatud pirnide mahlasusest ning veidi väiksema läbimõõduga vormi valikust, sest kook ei taha keskelt valmis saada (liigutades loksub küpse kooriku all). Küpsetasin algul 180 kraadises ahjus 45 minutit koogi kenasti pealt kuldpruuniks, ning siis keerasin ahju vaid 150 kraadile, et kook ka keskelt jõuaks läbi küpseda, veel umbes 20 minutit.

Ning enne ümber pööramist on väga oluline lasta koogil taheneda ja jahtuda, sest ta on tõeliselt pehme tekstuuriga.

Super pidukook!