Aastavahetus Lapimaal - Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi

Põhjus, miks ma tükk aega ei ole oma blogi uuendanud, on aastavahetuse raames toimunud ilmatuma vahva ja ootusi ületav suusamatk Lapimaa kaunis looduses. Kirjutan siia ka toimunust paar märksõna, et teisedki matkahuvilised saaksid julgust juurde, et selline tore retk ette võtta.

Esialgu läks kõik libedalt - laevaga üle lahe Soome ja mikrobussiga matka alguspunkti Hettas. Meil oli kaks tublit autojuhti, kes kordamööda läbi tuisu kihutasid. Kohale jõudsime peale 14 tundi väldanud järjepidevat sõitu, kuhu mahtusid loomulikult ka pisikesed pausid jalgade sirutamiseks. Peale pikka sõitu oli tunne üsna unine ja väsinud ning Lapimaa külm näpistas põski ja varbaid päris teravalt. Ohkasin juba pisut murelikult, et kuidas ma küll selle matka vastu pean - 4 päeva suuskadel, seljas suur seljakott koos kõige tarvilikuga nendeks päevadeks, kokku üle 60 kilomeetri ja eemal kõigist mugavustest (sh elekter).

Enne teele asumist tegime veel õues priimusel kuuma teed termoste täiteks ja hampsasime saiakest, et esimene pikk päev vastu pidada. Teekond algas Hettast kui olime suusaklambrid parajaks timminud ja omale sobilikud suusakepid välja valinud. Ilmaga meil üldiselt vedas kogu matka vältel, külmakraade oli 18-24, Eestis olla isegi külmem olnud samal ajal.

Esimese matkapäeva märksõnad on külm, pimedus, tuisk, mägi, mägi, mägi ja siis veel pisut mäge, lõpuks õnneks ka pikk laskumine esimesse metsamajja Sioskurus. Esimene päev oli kõige raskem, keha ei olnud veel harjunud külmaga, psühholoogiliselt karastav pikk ja väga raske tõus lumetuisus läbi pilka pimeduse. Vahepeal oli tõesti hetk kui enam ei jaksand, nutt tahtis peale tulla sest tagasiteed enam polnud ja mäkke tõus tundus lõputu. Jäime esimestest pikalt maha kuid lõpuks suutsin ikka vapralt lõpuni vastu pidada.

Teise päeva märksõna oli udu ja saun. Peale esimest järsku tõusu jõudsime mäekurusse, kus oli nii paks udu, et maal ja taeval ei olnud vahet, tunne oli nagu piima sees - iseenesest sama mis öösel kui kõik on pime, siin siis vastupidi, kõik on valge, ei ühtegi varju, vaevu oli näha vaid grupi esimeste sisse sõidetud suusajälgi. Raske on seda kirjeldada. Teises ööbimiskohas Hannukurus leidsime suure sauna järve kaldal - otsustasime sellist suurepärast võimalust kasutada - kütsime sauna kuumaks, tõime järve veeaugust kelguga vett ja mis kõige parem, leilide vahepeal karastasime end Lapimaa sügavas lumehanges.

Kolmas päev algas ekslemisega. Kuna õiget matkarada me ei suutnud esialgu leida, siis otsustasime minna gepsu abil, see aga juhatas meid rajale, kus tuli võtta mägi peaaegu püstloodis kaljuseinast üles. Üleval oli vaade aga hingemattev ja seda ekslemist väärt - paksu lume all lookas puud, põõsad mägede külgedel ja orgudes pehme päikesevalguse käes. Päikest ei näinud me kordagi, nägime ainult punakat tõusu- ja loojangukuma. Päevad olid üldse väga lühikesed, mööda oli saanud just polaaröö ning enamus aega matkasimegi pealampide valgusvihus. Kolmanda päeva õhtu oli eriline - vanaasta õhtusöök Nammalakurus - verivorstid peekoniga, pohlamoos, marineeritud silmud, tosca kook, piparkoogid ja tilgake maasikalikööri selle kõige krooniks. See viimane ei ole kunagi nii hästi maitsenud kui siis.

Viimane matkapäev oli kõige lihtsam, nimetasime seda lausa lebopäevaks. Tõus oli lühike, rada ei kaotanud me kordagi ning enamus matka oli tasasel maastikul. Raskemaks tegi see, et olime eelmistest päevadest juba väsinud ning ka külmakraade oli pisut rohkem. Matka lõppsihtkohas Pallase kohvikus võtsime soojendavad joogid, mõned ka igatsetud õlle ning meenutasime matka eredamaid hetki - kõige enam jäi meelde esimese päeva raske pikk tõus läbi lumetuisu ja saun, isegi mõtlesime, et miks mitte järgmine aasta jälle sama korrata. Võimas! Saimegi hakkama!

Kuna tegemist on ikkagi kokkamise blogiga, siis lühidalt ka matkamenüüst. Üllatavalt hea oli tatrahelbepuder lihakonserviga segatuna, teine üllataja oli pasta räimed tomatikastmes konserviga. Lõunapausiks oli meil tavaliselt müslibatoon, küpsis, halvaa või kommid. Üle pika aja sai söödud kukesuppi. Ja loomulikult palju kuuma teed, mis oli tehtud sulatatud lumest.

Peale sellist reisi on hea mõista ikka kui lihtne ja mugav igapäevane elu tegelikult on.

Siin väike kokkuvõte ka korraldajate poolt. Sealt leiab ka põnevaid seiklusi tulevikuks.

Suured tänud korraldajatele ja ka kogu grupile toreda aastavahetuse eest!