Šokolaadi-Mascarpone Pavlova jäätisetort

Vaatasin täna oma blogi sissekannete statistikat - uups! juunis ainult 1 sissekanne?!

Imelikult rahutuks tegi see, et ma ei ole nii kaua aega saanud oma blogi uuendada. Piilusin vahepeal isegi oma blogi veidi ootusärevalt, et äkki on midagi huvitavat keegi siia juurde lisanud aga ei miskit... :) ega seda "tööd" ju saagi keegi minu eest ära teha.

Vähemasti on mul nüüd Eestis käidud, enamus kalleid sõpru ja muidu kallid inimesed üle vaadatud. Mõnega küll õnnestus kuidagi jube üürikeselt ja põgusalt kohtuda aga eks järgmine kord siis. Kool sai kaa lõpetatud, puha viied diplomil, vääga igav :) ...Selle eest aga suured tänud ühele kallile koolikaaslasele, kes mind eksamiks õppimisel viimastel minutitel oluliselt aitas! Maailma parim oled! Näed, said isegi teenete tahvli kooli poolt. Palju õnne veelkord (ja kui kool poleks seda sulle andnud, siis mina oleksin küll)!! :)

Selleks korraks on ka kõik külalised Istanbulis käinud. ...esimesed päevad üksi kodus on möödunud kuidagi väga kiirelt, kuigi esimese päeva hommikul tuli korra mõte, et igav on, siis tegelikult pole veel aega saanud igavust tunda. Mul oli veel juunikuu Daring Baker's Challenge tegemata ning pusisin selle kallal terve päeva.

Väljakutseks olid seekord Šokolaadi Pavlovad Mascarpone kreemiga, aga kuna alles hiljuti olin Maasikatega Pavlovaid teinud, ning valminud kreemide kogused ilmatuma suured tundusid, selle koguse pavlovate jaoks, otsustasin hoopis nendest pooltoodetest jäätisetordi teha.

Šokolaadi Pavlovate jaoks:

3 suure muna munavalget

110 g suhkrut
30 g tuhksuhkrut
30 g magustamata kakaopulbrit

(1 tl maisitärklist

1 tl viinamarjaäädikat)

Keerasin ahju 95 kraadile soojenema ning katsin küpsetusplaadi -paberiga.

Suuremas kausis miksri aeglasel käigul hakkasin munavalgeid vahustama ning kui kerge valge vaht tekkis hakkasin järk-järgult suhkrut lisama kuni tekkis paks ja tippusid hoidev vaht. Tuhksuhkru ning kakao segasin teises kausis ja lisasin ettevaatlikult segades munavalgevahule. Tõstsin lusika abil vahust küpsetuspaberile soovitud kujuga kuhjakesed (2 ringi u 20cm läbimõõduga) ning silusin pealt siledaks ja ühtlaseks. Küpsetasin ahjus 2-3 tundi. (Minul ei õnnestunud Pavlovad selle retsepti järgi, olen muidu eelnevalt kasutanud munavalge tainas lisaks tärklist ning vinegari ja siis pole küpsemisega probleemi olnud. Seekord jäid mu pavlovad seest kleepuvad ja ei tulnud paberi küljest lahti. See oli ka üks põhjustest, miks minu pavlovatest jäätisetort sai. Järgmine kord lisaksin koos tuhksuhkru ja kakaoga ka teelusika maisitärklist ning samapalju viinamarjaäädikat.)

Seni kuni Pavlovad ahjus küpsesid/kuivasid, tegin kreemid.

Mascarpone-šokolaadikreemi jaoks:

120 + 235 ml vahukoort

1 sidruni riivitud koor

255 g tumedat šokolaadi 70%
390 ml Mascarpone juustu

natuke riivitud muskaati

2 tl apelsini või sidruni likööri

Paksupõhjalises potis segasin kokku 120 ml vahukoort ja riivitud sidrunikoore, kuumutasin keemiseni, võtsin tulelt ning segasin juurde tükeldatud šokolaadi. Segasin seni kuni šokolaad oli täielikult sulanud. Jätsin segu jahtuma (toa temperatuurile).

Eraldi kausis segasin kokku ülejäänud vahukoore ning mascarpone juustu kuid jälgisin, et ma seda üle ei vahustaks. Ühendasin omavahel jahtunud šokolaadimassi ja mascarpone vahu ning maitsestasin muskaadi ja sidruni likööriga (Limoncino).

Tegelikult seni kuni šokolaadi mass jahtus, et saaks Mascarpone-šokolaadi kreemi lõpuni valmis segada, valmistasin valge mascarpone kreemi jaoks vajamineva vaniljekreemi Crème Anglaise, mis pidi ka enne mascarpone kreemi sisse segamist jõudma maha jahtuda, veel parem kui selle saaks isegi eelmine päev valmistada, et kreem oleks külmkapi temperatuuriga.

Crème Anglaise jaoks:

235 ml piima

235 ml vahukoort

1 vanillikaun või 1 tl vanilli suhkrut

6 suure muna munakollast

75 g (6 spl) suhkrut

Vahustasin munakollased ja suhkur heledaks vahuks.

Segasin keedunõus kokku piima, vahukoore ja vanilli ning lasin keema tõusta. Võtsin tulelt ning niristasin ettevaatlikult u 1 dl kuuma piimasegu munavahusse samal ajal mikserdades ja vältides munapudru tekkimist. Seejärel valasin ettevaatlikult juba pisut soojenenud munasegu kuuma piima sisse ja ikka samal ajal mikserdades. Tõstsin poti uuesti tulele ja lasin keema tõusta ning keetsin tasasel tulel mõned minutid keeda kuni kreem pisut paksenes. Vältida tuleks ülekeetmist, et segu tükki ei tõmbaks. Lasin ka sellel segul jahtuda ning tõstsin kaetult külmikusse kui kreem oli juba piisavalt maha jahtunud.

Mascarpone kreemi jaoks:

1 retsepti jagu Crème Anglaise  kreemi

120 ml mascarpone juustu

120 ml vahukoort

Vahustasin vahukoore ja mascarpone omavahel ning lisasin Crème Anglaise kreemile ja segasin kokku ühtlaseks kreemiks. Nüüd said kõik kreemid valmis ja pavlovad olid ka jõudnud "valmis" küpseda ja maha jahtuda.

Jäätise tordi kokkupanekuks katsin kaanega suletava koogikarbi põhja küpsetuspaberiga. Lõikasin küpsetuspaberist küpsetusrõnga laiuse riba ning katsin sellega küpsetusrõnga sisemise külje. Alumiseks kihiks valasin Mascarpone-šokolaadi kreemi kuid panin kõrvale (pritskotti) pisut ka tordi kaunistuse jaoks. Teiseks kihiks asetasin oma kleepuvad ja katkised pavlovad, valasin üle valge mascarpone kreemiga ning tõstsin sügavkülma tahkuma. Kui tort oli pealt juba nii pisavalt külmunud, et kaunistused kreemi sisse ei vajuks, pritsisin väikesed mascarpone-šokolaaditäpid kaunistuseks tordi peale ja lasin tordil üleöö külmkapis külmuda.

Enne serveerimist oleks hea tort tavalisse külmkappi tõsta umbes 10 minutiks, et seda oleks veidi lihtsam lõigata kuuma kuiva noa abil. 

Head suvist maiustamist! Värsked marjad sobiksid siia kõrvale suurepäraselt!

Rabarberi-mündi Profiterol

Juba lapsepõlvest saati on mulle kohupiima-tuuletaskud meeldinud. Olen neid ammu tahtnud proovida ise teha, aga pole kuidagi julenud ette võtta. Isegi koolis, peale keedutaina tegemise teoreetilist õppimist, ei suutnud ma nende valmistamiseks veel julgust koguda, sest ebaõnnestuda ju ei soovi ning kahju on raisatud ajast ja toiduainetest...

Liitusin paar nädalat tagasi The Daring Kitchen'ga, et huvitavatest challenge'test osa võtta ja oma vaba aega Istanbulis sisustada. Alates üleeilselt sain täieõiguslikuks liikmeks ning just eelmise kuu väljakutse oli olnud Profiterol'id. Mis siis ikka, proovisin minagi kätt. Järgisin hoolikalt ja grammi pealt seal toodud taina retsepti ja nagu määdzik, tekkisidki muidu väga kleepuvasse tainasse küpsemisel tühimikud - minu jaoks täiesti uskumatu lugu. :)
Üks kartus jälle ületatud - see on hulga lihtsam kui ma esialgu arvasin. Ilmselt on neid maitsvaid pallikesi meil kodus nüüd tulevikus erinevate täitekreemidega sagedalt.

Keedutaina jaoks (u 35 pisemat profiterol'i):
175 ml vett
85 g maitsestamata võid
0,25 tl soola
1 spl suhkrut
125 g nisujahu
4 muna
+ 1 muna ja pisut soola munamäärdeks

Keerasin ahju 220 kraadile soojenema ning katsin küpsetuspaberiga kaks küpsetusplaati.

Kaalusin keedunõusse vee ja või, lisasin soola ning suhkru ja tõstsin tulele. Vahepeal segades kuumutasin segu keemiseni. Võtsin tulelt, lisasin hulka sõelutud nisujahu, segasin hoolikalt ning tõstsin tulele tagasi. Kuumutasin ja segasin kuni tainas pisut kuivas ning tuli poti servade küljest lahti. Võtsin jälle tulelt, ning segasin puulusikaga umbes minuti kuni tainas jahtus. Lisasin esimese muna, tainas muutus läikivaks, segasin kuni läige kadus ning tainas nägi välja kui kartulipuder. Samamoodi toimisin ükshaaval ka ülejäänud munadega kuid viimase muna lisamisel tainas jäigi pisut läikivaks kuid üsna sitkeks ja kleepuvaks. Toimetasain taina pritskotti ning pritsisin küpsetusplaadile peenemast ümmargusest tüllist pisikesed pallid, umbes 2 cm läbimõõduga. Kuna koolist tean, et keedutainas kerkib umbes kahekordseks jätsin tainakuhjade vahele ka piisava vahe. Puhta, vette kastetud näpuga silusin pritsimisest tekkinud terava serva õrnalt maha ning määrisin pallid munamäärdega. Küpsetasin 220 kraadises ahjus 10 minutit ilusaks kuldpruuniks, keerasin ahju 180 kraadile ning küpsetasin veel 20 minutit. (järgmine kord ma küpsetaks nagu koolis õpitud 200 kraadil 15 minutit või kuni kuldpruuniks, sest minu profiterolid lõhenesid pealispinnalt, ma arvan, et see oli liiga suure kuumuse tõttu, võib-olla on see ka minu ahju eripära). Valmis pallikesed tõstsin restile jahtuma. Kärsitult kontrollisin ka tühimiku olemasolu - oli täitsa olemas.

Rabarberi-mündikreemi jaoks:
2 rabarberi vart (u 400-500 g)
u 100 g mündilehti
4 spl suhkrut (või vastavalt maitsele, mina jätsin kreemi pisut hapukaks)
1 spl tärklist
4 spl maitsestamata toorjuustu
1 spl vahukoort

Koorisin ja hakkisin rabarberi ning tõstsin koos mündilehtedega blendrisse, püreestasin. Püree valasin keedupotti, segasin suhkru ning tärklisega läbi ja tõstsin tulele. Kuumutasin keemiseni kogu aeg segades. Kui kreem oli paksenenud võtsin tulelt ning segasin juurde toorjuustu ning vahukoore. Pisut jahtunud segu toimetasin pritskotti ning täitsin sellega profiterolid. Kui pallikesed olid täiesti maha jahtunud tõstsin nad suletava karbiga külma tahenema. Soovi korral võib kaunistada šokolaadiga.

Kodune Adana kebab

Reedel otsustasin oma külalistele türgipärase grillõhtu teha. Kebab, lavash, sibul, jogurt ja raki... mmm.... küll see kõik oli alles hea! Selleks puhuks küpsetasin lavashi kah ise, see küpses krõbedaks, kuigi oleksin tahtnud pehmet varianti, oleksin pidanud vist lihtsalt veidi vähem küpsetama, et sai nätskeks jääks... Mis seal siis ikka, peamine - kõik ise tehtud.

Kebab neljale (8 varrast):
500 g hakkliha (loomaliha, lambaliha segu)
1 muna
2 tšillipipra kauna
2 suuremat küüslaugu küünt
0,5 tl soola

Hakkisin tšilli ja küüslaugu peeneks. Segasin kõik komponendid kokku ning "ajasin" liha vardasse. Kuna mul lapikuid grillimisvardaid ei olnud, võtsin ühe kebabi jaoks 2 puust grillimistikku ning vormisin lihasegu nende peale, et jäid lapikud kebabi vardad, et grillimisel ja liha pööramisel kebab varda peal keerlema ei hakkaks. Grillisin neid mõlemalt poolt pruuniks ja pisut krõbedaks. Serveerisin koos lavashi, sibula, värske salati ja jogurtiga. Tõeliselt türgipärane roog - uskumatult lihtne valmistada ja väga maitsev.

Grillitud sinikala

Teisipäeval, peale türgi keele tundi, läksime randa - Musta mere äärde. Kell oli umbes 2 kui rannaliivale jõudsime, päike paistis lagipähe ja liiv oli nii kuum, et kõrvetas jalataldu kui päevituskohta otsisime. Proovisin algul teki peale pikali visata, et end pruuniks praadida aga üsna varsti hakkas nii palav, et süda läks pahaks - nii siis saigi minu esimene ujumine siin Mustas meres tehtud (Hurraa!) - maa tuul oli ja vesi oli tegelikult veel üsna külm. Pikali ma enam ei julgenudki visata, korjasin terve koti täie ilusaid merekarpe ja olin jalgupidi vees. Rand oli praktiliselt inimtühi, mõned suvitajad olid veel peale meie ning mõned töömehed, kes randa puhastasid ja korrastasid. Huvitav, millal siin siis nö rannahooaeg hakkab?

Esimene ujumine ja esimene kohaliku kala grillimine. Restoranis on meile meeldinud grillitud sinikala (en Bluefish; tr Çinekop), selle järgi sai siis otsustatud kala valik. Kauplesime Bosphoruse ääres kalamüüjalt hinna veidi odavamaks (37 TL -> 33 TL) ning koju sai toodud seda terve kilo (10 tk). Huvitav, et see kala on mitu korda kallim kui teised kalad. Ja seda Çinekop'i võiks nimetada beebikalaks, sest ta on vaid heeringa suurune, muidu kasvab sinikala isegi 350 kiloseks (meie ostetud kalad olid vaid 100 grammised) ...See eest oli kala ka väga pehme ja hõrk.

Kala grillimiseks:

1 kg puhastatud sinikala

1 dl oliivõli

pisut soola ja pipart

Panin kalad suuremasse kaussi, valasin peale oliivõli ning pisut soola ja pipart ja "näppisin" kõik kalad eraldi soola, pipra ja õliga pealt ning kõhuõõnest kokku ja lasin seista u 10 minutit. Soolaga ei tohiks liialdada sest väikesed sinikalad on väga õhukese nahaga ning neid on kerge üle soolata.

Grillisin kalasid mõlemalt poolt umbes 5 minutit ning serveerisin nagu restoraniski: lihtsalt sirduni sektori, maitserohelise ja sibulaga. Nii vähe ongi vaja, et nautida gurmee-toitu oma kodus.

Kreemine rabarberi plaadikook

Meile jõudis eile suvi tagasi, nii tore. Õues on Türgile kohaselt üle 20 kraadi sooja ning päike rõõmustab meie kalleid külalisi Eestist.

Käisime eile Printside saartel, täpsemalt Büyükada'l, mis on nendest saartest kõige suurem, kuid ikkagi väga pisike, et seal peamisteks liikumisvahenditeks on jalgrattad ning hobustega kaarikud. Erinevatest reisikirjeldustest olime lugenud, et seal saartel on kurjad koerad, ma ei näinud päeva esimene pool mitte ainumastki ja needki, keda õhtul nägime, olid väga uimased ning meist ei huvitunud üldse. Ning teine asi, mis ei vastanud päris tõele, et seal autosid ei ole - oli küll, päris mitmed autod kihutasid seal kitsastel teedel kas ehitustöömeeste ja -materjalidega või niisama mingisugused suuremad tööautod, veidi rikkus see minu ettekujutust printside saartest, aga muidu üldiselt jäime oma eilsete seiklustega väga rahule. Üks huvitav asi veel - peale pikka jalutuskäiku mäest üles ja alla, ja siis veel niimoodi paar korda, otsustasime saare teisest otsast hobukaarikul tagasi sadama poole sõita - tee peal oli politsei reid ning kontrolliti kõigi mööduvate hobusõidukite dokumente ja ma ei tea mis dokumente veel. Päris uskumatu, ma poleks arvanud, et selline kontroll võiks hobustele üldse toimuda. Meil läks kõik kenasti, dokumendid olid korras ja sõit jätkus, paar kaarikut aga seisid ja ootasid, ilmselt ei olnud paberitega kõik korras, võibolla oli hobustele ülevaatus tegemata või jäetud nad söötmata... ei me tea :)

Kuna mul on nüüd kodus jälle hulga rabarbereid, siis võib minu rabarberikoogi seeria jätkuda...

Tainas:
200 g maitsestamata võid
2 muna
3 sl mett
1 tl vanillisuhkrut
3 spl vahukoort
6 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpu otsaga soola

Rabarberi kiht:
500 g rabarbereid
2 spl suhkrut
2 spl tärklist
2 tl kaneeli
1 tl vanillisuhkrut

Kreemikate:
200 g vahukoort
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
200 g maitsestamata toorjuustu

Kõigepealt valmistasin taina, segasin miksriga kokku toasooja või, munad, suhkrud ning vahukoore seni kui kõik oli ilusti segunenud. Segasin kokku jahu, küpsetuspulbri ning soola ja valasin ühe kuhjana lauale. Kuhja keskele tegin tühimiku, nii, et laud sealt paistis ning valasin tühimikku või-munasegu. Hakkisin suure kööginoa abil jahu, võisegu ühtlaseks tainaks ning panin küpsetuspaberiga plaadile. Mässisin taina küpsetuspaberi sisse ning tõstis veidi külma tahenema.

Seniks puhastasin ja hakkisin 2 pikka vart rabarberit peenikesteks kuubikuteks, segasin suuremas kausis suhkru, tärklise, kaneeli ja vanillsuhkruga läbi ning panin kausi kõrvale.

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema ning võtsin külmikust taina ja rullisin küpsetuspaberi peale plaadi suuruselt lahti. Küpsetasin põhja 10 minutit.

Katte jaoks vahustasin munad suhkrutega kohevaks, lisasin sinna hulka toorjuustu ning vahustasin veel kergelt läbi. Eraldi kausis vahustasin vahukoore. Ühendasin ettevaatlikult kaks vahtu omavahel.

Eelküpsetatud põhjale laotasin rabarberikihi ning sinna peale valasin kreemise katte. Ajasin selle ühtlaselt koogile laiali ning tõstsin küpsetusplaadi tagasi ahju. Küpsetasin kooki umbes 40 minutit, kuni kook pealt ilusaks kuldpruuniks küpses. Keerasin ahju välja ning jätsin koogi pisut avatud uksega ahju jahtuma.

Lihtne tomati-hakklihasupp

Istanbuli on saabunud külmalaine, meil on "Londoni suvitajad" külas, kaasas vaid õhukesed suvised riided. :) Laename neile nüüd vihma ja tuule kaitseks oma kampsuneid ja jopesid. Aga muidu on vahva. Jälle olen pisut rohkem Istanbuli tundma õppinud ning ikka on veel kohti, kuhu tahan minna ja mida veel kindlasti näha.

Tegin umbes nädal tagasi kodus tomatisuppi ning sain kommentaari, et seda võiks meil tihemini teha... Sai siis eilegi veel seda suppi tehtud ka kallite külaliste kosutuseks. Supp on hea soe ja kiiresti valmiv ja ei ole väga kaloririkas ka hilisõhtuseks söögiks kui õhtu pikale peaks venima.

Supp neljale:
400 g veise hakkliha
3 suuremat küüslaugu küünt
1 roheline paprika
2 tšillipipra kauna
1 liiter tomatimahla

Praadisin wok-pannil hakkliha igast küljes mõnusalt pruuniks ning küpseks. Lisasin praadimise lõpus hakitud küüslaugu. Viimaks lisasin hakitud paprika, tšillipipra ja tohmatimahla ning lasin keema tõusta, keetsin umbes 5 minutit kuni supp pisut paksenes. Maitsestasin veel pisut soola ja musta pipraga. Ja valmis ta oligi.
Serveerides võib veel supile maitserohelist või hakitud  sibulat lisada, parmesani juust sobib supi juurde ideaalselt.