Pahupidi banaanikook

Istanbulis on endiselt vaevu 10 plusskraadi, taevas on enamasti paksude pilvedega kaetud, kust aegajalt võib hoovihma kaela sadada. Mõni päev tagasi veel ilmataat keerutas tuult, välkus ja paukus maru vihaselt. Brrrr.... sooja ja päikest tahaks juba! Egas midagi, kui päike ei tule minu juurde, lähen ise tema juurde. Pakin kohvri ja lendan Taisse päikest otsima, kui ma temaga ilusti räägin, võib-olla siis tuleb ta ka Türki rutem, kui teab, et teda siin ka niiväga oodatakse. :) Loota ju võib eks...
Enne sellist ootamatut reisi tuleb teha kodus kiire inventuur toiduainetele, mis on kappi seisma jäänud. Külmkapist vaatab mulle ikka veel see piima pähe ostetud poolik pett vastu, jupike on veel võid järel ning puuviljavaagnal seisavad kolm juba liigagi küpset banaani - nendest asjadest peaks saama ju küll üks maitsev kook.

Vaja läks:
3 banaani
1 sidrun
3 peotäit rosinaid
50 g võid
50 g oliivõli
1 dl suhkrut (+ natuke puistamiseks)
1 muna
1,5 dl petti või hapupiima
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
1 tl vanillsuhkrut

Vooderdasin küpsetuspaberiga ümmarguse lahtikäiva koogivormi. Määrisin põhjale õige pisut võid ning raputasin õhukese kihi suhkrut peale.
Koorisin ja viilutasin banaanid kaussi, ning valasin peale sidrunist pressitud mahla. Kuna täna hommikusöögilauas oli just juttu, et apelsini kook on küll väga maitsev, kuid rosinad võiks ka veel sees olla (mõni meist paneks iga koogi sisse rosinaid :)), siis panin banaanidele hulka veel lahkelt rosinaid. Segasin kõik läbi ning sättisin koogivormi põhjale laiali.
Teises kausis vahustasin omavahel või ja õli koos suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisasin muna mikserdamist lõpetamata, järgmisena vahustasin hulka ka peti. Teises kausis segasin omavahel jahu, küpsetuspulbri, soola ja vanillsuhkru ning segasin võivahu hulka. Kallasin taina banaanide peale, silusin siledaks ning pistsin 180 kraadisesse ahju 40-45 minutiks.
Lasin koogil vormis vähemalt 15 minutit jahtuda enne kui ümber keerasin ja paberi eemaldasin, sest kook on väga pehme ja kohev, et võib kergelt laguneda kui veel liiga kuum on.

Serveerida võiks seda kooki peaaegu mahajahtununa või toatemperatuuril, pall vaniljejäätist sobib imehästi kõrvale kui pisut luksust endale lubada.

Troopiline petijäätis

See on see, kui võõramaa keelt ei oska, siis võib poes ostukorvi sattuda nii mõnigi "huvitav" toode. Olin meeldivalt üllatunud, et siinne piim maitseb täitsa naturaalse piima moodi ning tahtsin poes uue pudeli järele haarata, kuid seda sama marki päris ei olnud, mis ühes teises kaupluses, sattus minu külmkappi hoopis pett. Kuna ma ei armasta petti niisama juua ning kohe ei tahtnud alla anda ja seda prügikasti lennutada, proovisin leida võimalust peti kasutamiseks. Sellest siis ka selline huvitav mõte - petist jäätis.

Üllatav kui hea koosluse saab peti hapuka maitse, banaani magususe ja apelsini värskusega.

1 dl vett

2 dl suhkrut

1 banaan

5 dl petti

2 dl värskelt pressitud apelsinimahla (2 apelsini)

Mõõtsin keedukastrulisse suhkru ja vee, ning kuumutasin siirupiks - segasin kuni suhkru sulamiseni ning lasin keema tõusta. Tõstsin poti tulelt ning jätsin jahtuma kuni võisin selle külmkappi tõsta.

Purustasin kahvliga banaani ning panin selle koos peti ja suhkrusiirupiga külmutusnõusse, valasin peale ka värskelt pressitud apelsinimahla (koos viljaliha tükkidega). Vahustasin miksriga kõik kergelt läbi, et paks suhkrusiirup igale poole ühtlaselt jaotuks ning asetasin anuma sügavkülma. Selliseid jäätiseid valmistades tunnen suurt puudust jäätisemasinast, sest ilma selleta ei saa tulemus nii pehme kui peaks, kuigi seekord käisin jäätist iga poole tunni tagant uuesti mikserdamas, aga lõpuks oli ikka üks suurem ja kõvemat sorti tükk, mida enne serveerimist oleks hea saumiksriga läbi töödelda.

Suurepärane kokteil saab kui lisada jäätisele hulka vahuveini ning saumikserdada ühtlaseks.

Kuna ma ei ole veel koju kõrsi varunud, tuli seda mekkida lusikatega :)

Juustu ja päikesekuivatatud tomatitega leib

Jätkan nüüd siit, kust eelmine sissekanne niiöelda pooleli jäin. Kui põhitainas on valmis ning juuretis järgmise korra jaoks kõrvale tõstetud, otsin kappidest kõik meelepärased lisandid välja, lemmikud on pähklid ja päikesekuivatatud tomatid, mis alati minu leibades esinevad.

1/3 leiva tainast
100 g juustu (kuubikuteks tükeldatuna)
4 päikesekuivatatud tomatit
2 peeneks hakitud küüslaugu küünt
1 tl kuivatatud basiilikut
peotäis kooritud pistaatsiapähkleid

Panin kõik lisandid suuremasse kaussi kokku ning tõstsin peale 1/3 leivatainast, segasin läbi ning kallutasin ettevalmistatud vormi. Seekord kasutasin ümmargust lahtikäivat vormi. Leiva silusin pealt veega märjaks tehtud käega siledaks. Kuna oli sõbrapäev, raputasin rukkihelbeid südamekujuliselt peale. :)

Panin vormi sooja kohta rätiku alla kerkima u 6 tunniks. Tõeliselt hästi kerkis, maht pea kahekordistus. Endiselt arvan, et mineraalvesi on see võti.

Küpsetasin 240 kraadises ahjus 10 minutit, et tekiks leivale krõbe koorik, ning alandasin kuumust järkjärgult iga 10 minuti möödudes (230, 220, 200, 180 kraadi).

Valmis leiva silusin märja käega üle, et koorik liiga kõva ei jääks ning jätsin rätiku alla jahtuma.

Juuretisega leib - retsept päris algusest alates

Nüüdseks olen ise kodus leiba teinud juba pea aasta. Eestis elades püüdsin teha iga nädal või vähemalt kahe nädala tagant värsket leiba erinevate lisanditega. Poest me enamasti leiba ei ostnudki. Kui ma päris esimest korda juuretist tegin, lugesin vist terve interneti läbi selle kohta (eesti keelse vähemasti :) ), esialgu tundus asi väga keeruline ja vaevarikas, et esimesed leivad ei pruugigi õnnestuda ja kannatus võib katkeda peale paari ebaõnnestumist... Minul seda õnneks ei juhtunud, et esimesest juuretisest leib ei oleks välja tulnud, see kerkis hästi ning oli maitsev. Kartsin, et nüüd, teist korda kõike päris algusest alustades, ei saada mind enam algaja õnn, aga uuest juuretisest tehtud leib õnnestus veel kuidagi eriti hästi. Kerkis nii kui ei kunagi varem ning maitse on ka super.

Hea leib algab heast juuretisest.

Juuretise tegemine:
2 leivaviilu
1 dl keefiri
1 dl petti

Alustasin leivategu kolmapäeva õhtul - pudistasin kaanega topsi 2 viilu Eestist kaasaostetud mahedat Vändra seemneleiba, mis on ka valmistatud juuretisega, lootsin, et kõik vajalikud bakterid on leivateoks olemas. Valasin leiva peale natuke kohalikku keefiri ning igaks juhuks ka veel naturaalset petti (kuna ei tea siinsete piimatoodete algupära ja mõju). Panin topsile kaane peale, kuid mitte nii kinni, et õhk juurde ei pääseks ning sättisin radika peale käteräti alla soojenema. Neljapäeval käisin oma juuretist piilumas, segasin lusikaga läbi ning ootasin kannatamatult reedet, et saaksin leivateoga edasi minna.

Kui juuretis on eelnevast leivateost olemas, peaks esimese osa vahele jätma ning alustama siit.

Leivataina "käima panemine"
juuretis (1-2 dl)
7,5 dl mineraalvett
2,5 dl vett
2 spl linnase ekstrakti
u 500 g rukkijahu

(Reede õhtul) Valasin suuremasse kaussi mullitava mineraalvee ning lisasin keedukannust sooja vett juurde, et kokku oleks vedelikku 1 liitri jagu (see peab olema käesoe, et soodustada juuretises olevate kasulike bakterite elutegevust ja paljunemist, mis ühtlasi panebki hiljem taina kerkima ilma, et oleks vaja pärmi lisada). Kallutasin juuretise vette, mõõtsin kahe supilusika jagu linnase ekstrakti sinna hulka ning lisasin jahu niipalju, et tekiks keefiri konsistentsi laadne vedel tainas. Linnase ekstrakti ei pea lisama, aga mulle meeldib sellest tulenev maitsenüanss ja tumedam värvus.

See vedel tainas seisis mul üleöö (u 12 tundi) käterätiku all soojas radika serva peal. Hommikuks oli see nii palju kerkinud, et kui ma rätiku pealt võtsin, vajus see vahutavalt kokku. Ma arvan, et selline suurepärane "käimasaamine" oli tänu kasutatud mineraalveele, sest varemalt ei ole mu tainas kunagi nii hästi vahutanud kui seekord.

Leiva tainas 3 pätsi leiva jaoks:
12 tundi soojas seisnud tainas
2 dl mett (või suhkrut)
5 tl soola
u 1200 g rukkijahu
meelepäraseid lisandeid

(Laupäeva hommikul) Lisan tainale mee, soola ning jao kaupa rukkijahu. Tavaliselt teen ma leiba vormi sees, et ma ei peaks tegema väga paksu tainast, ning tulemus jääb ka selle võrra pehmem ja õhulisem. Tainast segan ma alati käsitsi ning jahu on piisavalt, kui sõtkumisel tekkib niiöelda mulksuv heli. :)

Kindlasti ei tohi ära unustada kõrvale panna järgmise leiva tegemise juuretist!!! Võtan alati suure peotäie tainast ning panen selle säilituskarbiga külmkappi, kus ta säilib umbes 2 nädalat. Kui lähiajal ei ole plaanis uuesti leiba teha, võib juuretist säilitada ka sügavkülmas, kuid sel juhul hukub osa juuretises olevaid kasulikke baktereid, ning üles sulatades ei pruugi leib esimesel korral veel hästi kerkida. Ma ise ei ole kunagi juuretist külmutanud, kuid sõbranna kogemusest võin öelda, et toimib küll, tema külmutaski oma juuretise just selle pärast, et see muutus liiga elavaks. :)

Jaga tainas kolmeks ning lisa meelepäraseid lisandeid - seemneid, pähkleid, helbeid, maitseaineid, juustu....
Vala võiga määritud vormidesse jäta sooja kohta rätiku alla kerkima kuueks tunniks ning küpseta järgmise juhise järgi.

Leiva küpsetamine:
240 kraadises ahjus 10 minutit
230 kraadises ahjus 10 minutit
220 kraadises ahjus 10 minutit
200 kraadises ahjus 10 minutit
180 kraadises ahjus seni kui on valmis (kontrollida saab puutiku abil, kui tainas enam tiku külge ei jää leiva sisse torgates)

Aus olla, siis leiva valmistamist on üsna keeruline kirja panna kuid ise valmistada ei ole sugugi nii keeruline.
Keeruliseks teeb võibolla asjaolu, et etappe on nii palju ning kui päris algusest peale teha, kulub selleks 3 päeva.

Aega ja kannatust!

Sõbrapäeva lambakarree

Sõbrapäev - mõned inimesed armastavad ja ootavad seda päeva ning teevad õhinaga vastavaid ettevalmistusi; mõned vihkavad, seda ilmselt peamiselt südamesõbra puuduse või kaotuse tõttu; mõned arvavad, et mis pühad need sellised üldse on, isegi vaba päeva selle puhul ei anta... Jah, minu puhul siiski argipäev kuidagi taandub ning head soovid ja mõtted kipuvad esile...
Ülevam meeleolu, pidulikum õhtusöök...

kahele:
400 g lambakarreed (lahtilõigatuna)
1 dl punast veini (magusamapoolset)
sorts õli praadimiseks
maitstamiseks soola, pipart, SantaMaria Forest Blend maitseainesegu
1 dl granaatõuna mahla
1 spl mett

salat:
jääsalat
kurk
tomat
sibul
2 spl oliivõli
1 spl mett
1 spl veiniäädikat
soola, pipart, SantaMaria Forest Blend maitseainesegu

Praadisin liha kuumal pannil vähese oliivõliga mõlemalt poolt pruuniks, raputasin peale soola, pipart ja maitseainesegu ning valasin juurde sortsu punast veini, granaatõuna mahla ning natuke mett  ja jätsin selle tulele podisema. Niikaua kui liha pannil valmis, oli parasjagu aega teha salatit. Tükeldasin kõik salatisse minevad köögiviljad, segasin väikses kausis salatikastme õlist, meest, veiniäädikast ja maitseainetest ning valasin salati selle vedelikuga üle.
Liha oli valmis kui veinist ja mahlast oli vedelik enamjaolt ära auranud, lihatükkidele oli mõnus paksem kaste tekkinud.
Serveerisin taldrikule salatikuhja, sättisin lihatükid selle najale ning kõrvale klaas punast veini, selle toreda päeva tähistuseks - jah, Pidulik!

Mahlane apelsinikook

Kirjutasin reedel, et olen apelsini lainel, siin siis see vaimustav kook ning miks mitte serveerida seda sõbrapäeva hommikul voodisse koos tassi kohviga... minu arust hea idee :)

vaja läheb:
4 apelsinist värskelt pressitud mahl (u 4 dl)
2 apelsini koor, riivitult
100 g võid
100 g mett
150 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 tl konjakit
3 muna, eraldatuna (L)

natuke soola

Pesin apelsinid  hoolikalt puhtaks ning kahelt riivisin koore koogi maitse tugevdamiseks enne kui hakkasin neist mahla välja pressima. Pressisin mahla ning seda tuli umbes 4 dl koos viljalihaga. Viljalihata osa valasin eraldi klaasi, mida on vaja alles siis kui kook valmis küpsenud.
Vahustasin toasooja või meega, heledale vahule lisasin ükshaaval munakollased, samal ajal vahustamist jätkates, järgemööda valasin vahu sisse ka pool mahlast (viljalihaga), riivitud apelsinikoore ja konjaki. Teises kausis segasin omavahel jahu ja küpsetuspulbri ning ühendasin selle vahustatud võiga. Munavalged lõin vahtu vähese soolaga eraldi anumas ning lisasin selle õrnalt tainale kõige viimasena. Saadud segu valasin võiga määritud lahtikäivasse küpsetusvormi ning küpsetasin 170 kraadises ahjus 50 minutit. Kook on valmis siis kui ta on saavutanud tumepruuni värvuse.
Teise poole apelsinimahlast tõstsin ühtlaselt jaotades äsja ahjust tulnud kuumale koogile teelusika abil. Kook ei tohi olla jahtunud, muidu on tulemuseks vettinud kook! Serveerida jahtunult.

Kirjud šokolaadikuubikud

Alates Türki kolimisest olen ma enamus aega veetnud erinevates kokandusblogides ringi hulkudes, uskumatult põnev maailm! Vahel ise ka imestan, et kuidas need päevad küll nii kiiresti mööduvad, sest tagantjärele mõeldes, et mis ma siis nüüd täna tegin, ei saagi nagu öelda, et ma midagi olulist oleksin ära teinud, lihtsalt unustan end...
Olen ammutanud värskeid ideid ning mõnda ka proovinud järele teha oma võimaluste piires, sest ikka veel ei ole ma kõiki koostisosi suutnud siit kaubandusest leida, et siis pean olema alati leidlik. Kogu aeg tuleb nii palju põnevaid mõtteid ja pea iga päev olen katsetanud midagi uut teha, siis kuidagi on jäänud siia blogisse lisamata mu viimase kooliskäigu teised trühvlid.

tumedat šokolaadi (u 80g)
valget šokolaadi (u 80g)
röstitud sarapuupähkleid
kuivatatud aprikoose väiksemaks tükeldatuna

Sulatasin vesivannil mõlemad šokolaadid eraldi kaussides. Teelusika abil tõstsin kõige pealt tumedat šokolaadi jääkuubikuvormidesse, siis teine ring kohe ka valget. Lasin sel veidi hanguda, et pähkel või aprikoositükk šokolaadi sisse ei upuks. Kui pähklid ja aprikoosid olid ilusti peale sätitud tõstsin vormi külmkappi. Peale mõne aja möödumist (umbes 30 min) tulid vormi laua vastu koputades šokolaadikuubikud oma pesadest välja ning leidsid tee kommikarpi :)

Apelsini-pähklikaramell

Mul on tõeline apelsini sõbrapäeva nädalavahetus. Valmistasin täna ühteaegu nii neid karamelliga pähkleid kui apelsinikooki.

Esialgu oli plaan teha vanilliglasuuriseid pähkleid, kuid tekkis hea idee anda glasuurile apelsinimaitset - mõeldud tehtud, või siis vastupidi... :) Tulemus ei tulnud just päris see, mis ootasin ja ette kujutasin. Tean, et tegin paar nn viga kuna vedelikku sai võib-olla liiga palju tänu kasutatud riivitud apelsinikoorele ning sutsu kaua lasin ka kuumusel seda segu karamellistada kuid tulemus sai ikkagi suurepärane ning teeksin seda uuesti segades kokku erinevaid pähkleid ja seemneid, kuid kuumutaksin siirupis õige pisut vähem, et tulemus ei saaks nii tume.

2,5 dl kooritud mandleid
2,5 dl kooritud sarapuupähkleid
120 g suhkrut
1 tl vanilli
natuke soola
40 g vett
2 apelsini koor (peene riiviga riivitult)

Röstisin kergelt mandlid ja pähklid kuival ahjuplaadil 180 kraadises ahjus, kuid mitte nn valmis sest kuuma glasuuri sees saavad pähklid veel küllaga kuuma.
Kaalusin paksupõhjalisse potti (üsna suurde, et hiljem sinna ka pähklid mahuks) kõik ülejäänud koostisosad ning lasin pliidil keema tõusta. Lasin sel umbes minuti keeda, lisasin pähklid ning segasin pidevalt. Nüüd tegin oma selle võib-olla kõige suurema vea, sain aru küll, et pähklid on koos suhkruga potis nn kuivaks muutunud, kuid arvasin, et peavad veel kuivemaks muutuma, segasin siis hoolikalt edasi ja ka kuumutasin edasi. Selle asemel, et segu oleks kuivemaks muutunud, hakkas suhkur hoopis karamellistuma ja muutus vedelaks tagasi. Olgu, pole hullu, mõtlesin, kuumutasin segu veel ja sain aru, et ei kuiva ta enam kuhugi :) valasin selle tulikuuma ja ohtlikult keeva suhkru koos pähklitega küpsetuspaberile ning voolisin vorstikeseks (pajakindad olid käes, segu on väga kuum!). Enne kui see jõudis päris maha jahtuda otsustasin noaga viiludeks lõigata, sest hiljem ei ole see enam ilmselt nii hõlbus.
Seekord sai siis hoopis selline maius, aga ma luban, et proovin ikkagi neid vanilliglasuuriseid pähkleid teha, mis peaks olema pähkelhaaval söödavad.

Praemunaleivad

Mulle meeldivad praemunad ja just see kollane osa, mis on veel keskelt vedelaks jäänud - seepärast otsustasin munavalgega hoopis miskit põnevamat täna hommikul ette võtta.

üks portsjon:
2 viilu leiba
2 muna
soola, pipart
praadimiseks õli

Eraldasin munavalged ja -kollased. Munavalged kloppisin kahvliga kergelt lahti ning maitsestasin soolaga. Valmistasin ette leivaviilud, surusin viilu keskele väikese klaasi servaga ümmargused augud, et sinna hiljem munakollane peita. Katsin leivaviilud munavalgesse ja siis tõstsin kuumale pannile praadima. Praadisin ära ka need väljalõigatud leivakettad, ilma munata (midagi ei saa ju raisku lasta :) ). Praadisin leivad ühelt poolt valmis, keerasin ümber ja nüüd kallutasin mõlemasse leivatühimikku munakollase ning lasin kaane all sel pisut hüübida kuid mitte liiast, et muna kollane keskelt ikka vedelaks jääks. Lõpuks raputasin ka pisut pipart peale.

Kevadiselt värviline risoto

Vaatasin hommikul telekast e2-st mingit saadet Martha, kus nad õpetasid erinevaid riisisorte keetma ja seda erinevatel viisidel. Selle peale tuli endal ka hirmus risoto isu selle peale. Tahtsin seekord midagi ilma lihata.

4 portsu jaoks:
sorts oliivõli
25 g võid
1 sibul
2 küüslaugu küünt
1 suuremat sorti porgand
2,5 dl riisi
5 dl vett
1 tl soola
4 spl vahukoort
2 rohelist tsillipipra kauna
basiilik

Koorisin ja hakkisin sibula, küüslaugu ja porgandi. Valasin natuke oliivõli paksupõhjalisse potti ning ajasin kuumaks, et seal juurviljad läbi kuumutada. Lõpuks lisasin ka maitse pärast tüki võid. Lisasin sinna hulka riisi ning segasin hoolikalt, et rasvaine riisi sisse imbuks, siis alles lisasin vee ning soola. Katsin poti kaanega ning lasin tasasemal tulel haududa umbes 16 minutit, vahepeal käisin ka lusikaga segamas/kontrollimas, et ega riis pole põhja keenud, kõik oli korras. Kui etteantud aeg täis tiksus oli vesi kõik riisi sisse imbunud ning ka riis pehmeks keenud. Nüüd lisasin vahukoore ning hakitud tsillipiprad ja maitsestasin lõplikult soola ja kuivatatud basiilikuga. Värske basiilik oleks muidugi siin hulga parem, kuid seda ei olnud mul kahjuks võtta, peaks selle endale siia aknalauale potti istutama, mõnesid teisi maitseaineid veel...

Lasin veel natuke nõrgal kuumusel risotot töödelda ning serveerisin lihtsalt värske tomatiga. Lihasõbrad tahaksid siia kõrvale kindlasti mõnd mahlast steiki vms. Tahaksin ka parmesani siia peale pisut riivida, aga seda mul ka polnud, eks pean sellegi oma ostunimekirja lisama.

Troopiline Metsanotsu

See lugu algas pühapäeval Eestis, kaugel eemal linnamürast - keset metsasid ja lõputuid soid, kus sain oma kallite kodustega meeldivalt aega veeta. Mind kui nn paberitega kokka, kuigi seda ma ju ei ole, veel, pandi proovile, et ma valmistaks midagi hõrku olemasolevatest koostisosadest. Naljatasime, et roa nimi on a la carte Mida Iganes või  Troopiline Metsanotsu Türgi moodi. Türgist muidugi on asi kaugel, kuna siin ei pakuta isegi kodusea liha, metssealihast siis rääkimata. Ilmselt ei ole neil siin ka selliseid asju nagu hapukapsad ning sellist tumedat õlu nagu meil Eestis tehakse, ei ole ma ka veel Türgist suutnud leida.
Kuna ma olin äärmiselt loominguline seda rooga valmistades, siis ärge pange mulle pahaks kui koostisosad ning valmistamisjuhised ei ole just kõige täpsemalt kirja pandud.

Et siis umbes midagi sellist:
tükk metssea liha (u 500 g)
sorts oliivõli praadimiseks
2 väiksemat sibulat
hapukapsa vedelikku
Puls tumedat Märzeni õlu
1 spl mett
peotäis rosinaid
6 kuivatatud ploomi
maitsestamiseks meelepäraseid/olemasolevaid maitseaineid (basiilik, pune, oregano, sool, pipar ...)

Lõikasime kõigepealt lihatüki viiludeks (1-2 cm paksusteks), ajasime puuküttega pliidil kõrgete servadega malmist ahjupoti sortsu õliga kuumaks. Praadisin liha mõlemalt poolt pruuniks ning alles siis asusin seda kõike sinna potti lisama, mida eelpool loetlesin. Loodan, et kõik sai ikka kirja, sest kohe ma märkmeid ei teinud. Koorisin sibulad ning lõikasin need neljaks, sättisin nad lihatükkide alla, et ka need saaks pruunistuda ning oma karamellist maitset pajale lisada. Seejärel valasin kõrvalpotist, kus podisesid hapukapsad, sortsu hapukapsa vedelikku lihale (kui seda pole käepärast sobib ka mõni muu hapukam mahl vms). Lisasin ka tumedat õlu, kuid just nii palju, et liha sinna päris ära ei upuks. Maitsestasin liha ja leeme loetletud maitseainetega. Segasin, maitsesin ning tundus, et magusamat mekki oleks juurde tarvis. Lisasin patta supilusikatäie mett, peotäis rosinaid ning umbes 6 kuivatatud ploomi. Jätsin kaane alla nõrgemale kuumusele vaikselt hauduma. Lõpliku valmimiseni peaks kuluma umbes tund kuni poolteist, kuid meie pugesime tuttu, et varastel hommikutundidel oleks valmis liha veel soojalt pliidiselrvalt võtta, et see koos leemega purki pista ja reisikohvritesse pakkida.

Jõudsimegi õnnelikult oma pagasiga Istanbuli ning eile oli see ootusärev õhtu, kui Metsanotsu praad sai gaasipliidil üles soojendatud. Enam ma lihale midagi ei lisanud, tegin vaid kiirelt juurde kurgi-tomati-sibula-hapukooresalati.

Kui minu Parem Pool lauast tõusis ning tänas õhtusöögi eest, tuli ka kõrvust tõstev kiitus - Parim! :)

Mahlased porgandi-lihapallid

Ühel nädalavahetusel käisime Istanbuli IKEAs sisseoste tegemas ning ostsime lisaks kõigele muule ka lihapalle, sest minu mäletamist mööda olid need väga maitsvad just ahjus ülessoendatuna. Kuna peale suurt shoppamist olime nii väsinud ja ei jaksanud ise süüa teha ja selle tegemist oodatada, siis sobisidki väga kenasti need IKEA lihapallid - ahju, veidi kannatust ja valmis nad saidgi. Jah, ma ei olnud neid ammu söönud, küll olin aga korduvalt ise vahepeal lihapalle teinud ning need on ikka palju rohkem mulle mokkamööda...

12 suure lihapalli jaoks:
270 g veise hakkliha
1 suur porgand
1 värske tsillikaun
6 spl vahukoort
maitsestamiseks (0,5 tl) soola, lahkelt basiilikut, SantaMaria Forest Blend maitseainesegu
praadimiseks natuke õli

Hakkisin tsillipipra, koorisin ja riivisin porgandi ning segasin kõik koostisosad kokku. Veeretasin peopesasuurused pallid ning vajutasin lapikuks, et paremini pruunistada saaks, panni kuumusega saavutab lihapall jälle ilusa ümmarguse kuju. Praadisin pallid vähese õliga pannil mõlemalt poolt kenasti pruuniks, asetasin küpsetuspaberiga ettevalmistatud plaadile ning pistsin 200 kraadisesse ahju küpsema umbes 20 minutiks.

Serveerisin värske salati ja tomatikastmega - lihtne, naturaalne, mahlane, maitsev!

Peaaegu Raffaello

Viimases trühvlitunnis tegin kahte erinevat trühvlit korraga, et saaksin kaks tundi ühes tehtud ja ma ainuüksi selle tunni pärast enam Eestisse ei peaks lendama.
Minu lemmik siin siis kõigepealt - juba koostisosi lugedes tundus mulle, et tulemuseks on Raffaello sarnased kommid - mandel, valge šokolaad ja kookos - superhea maitsekooslus, mida täiendab veel kommidesse lisatud brändi.

kommimassi jaoks:
50 g röstitud mandlilaastu
20 g maitsestamata toorjuustu
80 g valget šokolaadi
15 g puudersuhkrut
10 g brändit

kommi sisse peitmiseks kooritud mandel (u 25 tk)
katteks  kookoshelbeid (u 40 g)

Kaalusin ühte kaussi toasooja toorjuustu, millele kaalusin hulka puudersuhkru ning segasin siis hoolikalt, lisasin segule juurde veel ka röstitud mandlilaastud ning jätsin kausi seniks kõrvale kuni sulatasin vesivannil šokolaadi. Kui šokolaad oli täielikult sulanud ühendasin segud omavahel ning kõige lõpuks valasin hulka ka kübeke brändit. Koolimaja oli sel päeva külm, sest õues paukus kõva pakane ning kommimass hakkas kiirelt hanguma ning ei pidanudki kaua ootama kui sain kaaluda 10 tükid, mille keskele pistsin kooritud mandli ning veeretasin küpsetuspaberi peal kenasti ümmarguseks palliks. Veeretasin komme ka kookoshelvestes ning sättisin kommipaberisse ning tõstsin külmkappi hanguma.

Kuna mul oli mandlilaast juba eelnevalt röstitud ning klassiruum külma võitu, said mu trühvlid üllatavalt kiiresti valmis. Iseenesest võib mandlit röstida nii kuival praepannil kui -ahjus. Ja kui mandleid on vaja siiski kergelt pruunistada, siis enne kommi sisse panekut peavad nad olema täiesti maha jahutatud.

Koorene seene-ahjupasta

Mulle nii meeletult maitseb pasta, ma võiksin pea iga päev seda süüa kuna lisandite valik ja erinevaid valmistamise võimalusi on lõputult ning maitsev roog valmib imelihtsalt ja kiirelt. 

Pasta neljale:
pool pakki Linguine (250g)
sorts õli keeduvee jaoks
soola
karp sampinjone
sibul
sorts õli praadimiseks
4 spl sulatatud juustu (võileivamääre)
2 spl vahukoort
2 spl rohelist pestot
maitsestamiseks soola, pipart, basiilikut
2 spl magusat Chillikastet
100 g riivitud juustu


Keetsin pastat vastavalt pakendi juhisele, kuid paar minutit vähem kuna ahjus on küllalt aega järelvalmimiseks. Keeduveele lisasin soola ja õli. Tükeldasin sibula ning pradisin pannil vähese õliga, tõstsin sinna juurde viilutatud sampinjonid ning kuumutasin kergelt läbi. 
Kurnasin pasta ning lisasin samasse keedupotti kõik ülejäänud koostisosad peale riivjuustu ja chillikastme. Segasin kõik hoolega segamini. Kummutasin pasta ahjuvormi, silusin lusikaga pealt siledaks ning lisasin veidi vürtsi chillikastmekihiga. Kõige peale riputasin riivjuustu ning tõstsin 180 kraadisesse ahju küpsema. Ahjupasta sai valmis kui juust saavutas kena kuldpruuni tooni.

Türgi kohv - esimene katsetus

Nii, üle nädala aja olen juba Türgis elanud ja polegi veel ise seda "päris" Türgi kohvi teinud, see viga sai nüüd parandatud. Teise vajakajäämise (Grand Bazaari külastus) loodan parandada homme.

80 ml vett (väikese kohvitassi jagu)
1 tl (kuhjaga) kohvipulbrit
1 tl suhkrut

Talitasin kohvipurgil oleva õpetuse järgi - võtsin väikese keedukastruli (kohvikruusi suuruse), valasin sinna ettenähtud vee, segasin hulka kohvipulbri. (Retseptis oli ette nähtud ka 1 tl suhkrut tassi kohta, kuid kuna ma suhkrut ei armasta kohvi sees, siis jätsin selle panemata.) Tõstsin kastruli tasasele tulele ning segasin (segada tuleb ka, et suhkur ilusti ära sulaks kui seda lisada) ning kuumutasin kuni vahu tekkimiseni, võtsin tulelt, valasin pool kogusest pisikesse kohvitassi, kastruli aga tõstsin uuesti tulele ning kuumutasin peaaegu keemiseni ning valasin siis ülejäänud kohvi tassi lisaks. Peaks ütlema, et väga maitsev kohvi sai, ma muidugi ei tea, kas tegin kõike päris õigesti. Võibolla oleksin pidanud rohkem kuumutama esimene kord, aga eks ma õpin.

Kohvi ei tohi peale serveerimist (enne joomist) enam segada kuna siis tõuseb peenike kohvipuru üles, ning kohvi maitseb jahune, selle pärast ilmselt lisatakse suhkur juba kohvikeetmise ajal. Üldiselt aga väga maitsekas ja aromaatne kohvielamus.

Kohvipaksu pealt proovin ennustada kaa nagu mulle kohalikud õpetasid. Küsimus pidi olema konkreetne, millele saab konkreetselt vastata - küsimuse ja saadud vastuse jätan aga praegu enda teada.. :)

Apelsinisorbee

Täna on siis tõeliselt esimest korda tunne, et olen end sisse seadnud soojematele laiuskraadidele kui Eesti :)

..Hommikul äratasid mind eredad päikesekiired magamistoa aknast sisse hiilides. Terve hommikupooliku sain nautida kevadiselt sooja ilma rõdul koos tassi kuuma kohviga. Esimese sooja ilma tähistuseks tundsin lõuna ajal vajadust end kostitada päikeseküllase mahlajäätisega, mis juba mõned päevad on kannatamatult külmikus oma järge oodanud.

1,5 dl vett
1 dl suhkrut
5 dl värskelt pressitud apelsinimahla

Kuumutasin vee keemiseni, lisasin suhkru ning kuumutasin seni kuni suhkur oli ära sulanud ja siirup tõusis uuesti keema. Jätsin jahtuma seni kui apelsinidest mahla pressisin. (Siirup tuleks jahutada toatemperatuurile.) Pressisin umbes 10 apelsinist mahlapressiga mahla välja. Valasin saadud mahla koos sinna sisse sattunud viljalihatükkidega säilituskarpi ning pistsin seni külma kuni siirup veel jahtus.

Jahtunud siirupi valasin mahlale peale, ning segasin hoolikalt läbi. Asetasin veel külma, umbes tunniks, siis käisin seda kahvliga häirimas, et ei tekiks liiga tugevat jäist tükki. Segasin uuesti iga 30 minuti tagant kuni mahl oli täiesti ära külmunud. (Noh, see oli nagu ideaalvariant, mina aga seekord hakkasin mahlajäätist alles vastu ööd valmistama ning hommikuks oli muidugi kõik ära külmunud üheks kõvaks tükiks. Aga sellest ei olnud hullu midagi, pistsin säilituskarbi korra kuuma vee sisse, et ma sealt sorbee kergemini kätte saaks ning kummutasin kogu mahlajäätüki lõikelauale ning nn hakkisin noaga läbi ja panin karpi tagasi. Iseenesest võiks veel ka saumiksriga peenestada, saaks peenema tekstuuriga sorbee kuid kuna ma kohe serveerima ei hakanud, ei tahtnud ma segu liialt üles sulatada.)

Tõeliselt värskendav magustoit, mida võib serveerida kas vahukoore- või kohupiimakreemiga ja ka hoopis ilma lisandita on seda väga mõnus limpsida. Täna serveerisin seda endale hoopis paksemat sorti jogurtiga kuna ainuüksi enda jaoks ei hakanud ma vahukoore-natukest vahustama ning just selline, kerge magustoit, minu päikeselisse päeva ideaalselt sobiski.