Kollased kõrvitsapannkoogid

Tegin eile poolest kilost kõrvitsast püree (keetsin kõrvitsakuubikud ilma maitseaineteta pehmeks, kurnasi ning blenderdasin püreeks), et saaksin täna-homme kõik oma kõrvitsa ideed teostatud... Hetkel kerkib radika serval kõrvitsapüreega pähklileib (ja see kerkib palju paremini kui tavaline köömneleib), hommikusöögilaual olid meil ilusad kollased kõrvitsapannkoogid koos kõrvitsa-valgešokolaadi kakaoga, ning pisut püreed jäi veel järgigi, et ilmselt täna või homme lähevad ka kõrvitsa-rosinamuffinid ahju. ...ja siis peaks selleks sügiseks kõrvitsaga ühel pool ka olema vast ning isud rahuldatud... või siis peaks hoopiski turult veel kõrvitsat tooma, ning purkidesse valmis püreed tegema, et saaks hiljemgi ilusaid kuldkollaseid küpsetisi vaaritada. Hmm, päris hea idee vist isegi!

Vaja läks:
2,5 dl nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillsuhkrut

2 dl kõrvitsapüreed

2 spl sulatatud võid

2 dl maitsestamata jogurtit (hapukoort)
2 spl suhkrut

1 tl riivitud ingverist pressitud mahl

1 tl kaneeli

natuke riivitud muskaati

0,5 tl meresoola

1 muna, eraldatud

õli praadimiseks

Segasin omavahel sõelutud jahu, küpsetuspulbri ning vanillsuhkru. Eraldi suuremas kausis segasin kõrvitsapüree, sulatatud või, jogurti, suhkru, maitseained, ingverimahla ning munakollase. Segasin sinna juurde jahusegu. Munavalge vahustasin soolaga eraldi kausis aga mitte väga tugevaks vahuks, et pärast tainasse munavalgevahu tükid ei jääks. Segasin munavahu õrnalt tainasse ning küpsetasin supilusikasuurused pannkoogid vähese õliga kuumal pannil mõlemalt poolt pruuniks. Serveerisin pannkooke mee, murakamoosi ja mustsõstra toormoosiga. 

Peedisupp veiselihaga

See supilugu sai alguse teisipäevaselt turult, kui sõbrantsiga sai kilo peeti ostetud ja see pärast sõbranna juures sõbralikult pooleks jagatud. Tema sai oma supi juba ammu valmis tehtud ja kiitis väga, et see oli nagu tal kodus isa keedetud supp. Kertu ei olnud miskipärast seda suppi kordagi siin Türgis teinud, seostas seda ainult Eestiga millegipärast, nüüd siis killuke Eestit tema Türgi kodus. :)

Boršisupp on küll mu üks lemmiksuppe aga mulle ei meeldi millegipärast see sõna "borš", kuidagi nii võõras on see mulle nüüd, eriti just kirjapildis, imelik... Peedisupp ilusas eesti keeles kõlab kuidagi palju paremini. Võibolla selle pärast, et nüüd kui ma ise Eestis ei ela, tundub see nimi sellele supile võõras nagu polekski kodumaalt pärit...

...pidin siis ka järgi proovima selle supi nii nagu sõbrants seda tegi... ja oli tõesti hea ja kodune!

Vaja läks:
pisut õli praadimiseks
~400 g veise guljašiliha
2 porgandit, viilutatud
1 sibul, hakitud
3 küüslauguküünt, hakitud
2 peeti, riivitud (toorest)
soola, pipart
keevat vett nii palju, et saaks paraja paksusega supp

Lõikasin veiseliha pisemateks suupärasteks kuubikuteks. Ajasin õli pannil kuumaks ning pruunistasin veiselihatükid. (Mina teen oma supid kogu aeg suure vokk-panni sees, aga hea paksupõhjaline supipott sobib ka väga hästi.) Samal ajal hakkisin porgandid, sibula ja küüslaugu. Lisasin needki üksteise järel liha juurde praadima. Maitsestasin segu soola ja pipraga. Lõpuks sain ka peedi riivitud ning lisasin pannile. Kuna minu liha väga rasvane ei olnud, siis pidin õige pisut õli vahepeal juurviljade kuumutamiseks lisama. Vett ei lisanud ma enne kui kõik sai rasva sees pisut läbi kuumutatud. Lõpuks siis lisasin sortsu keevat vett ning lasin kaane all tasasemal tulel juurikatel ja lihal pehmeks haududa. Vahepeal käisin suppi segamas ning lisasin vähehaaval veel vett kui see oli ära auranud, kokku kuumutasin suppi umbes tunni jagu, et liha mõnusalt pehmeks saaks. Lõpuks lisasin keedetud vett veel nii palju, et sai paraja paksusega supp ja lasin veel korra keema tõusta (nagu pildilt paistab, siis mulle meeldivad paksemad supid). Vajadusel maitsesta lõpus ka soola ja pipraga.

Mulle meeldib peedisuppi süüa hapukoorega, minu puhul siin siis jogurtiga.

Suhkrused pohlamoosipontsikud

Kas teile tuleb pontsikutega lapsepõlv meelde? Mulle küll! Nämmaa!!!

Oktoobri Daring Kitchen ülesanne oli teha pontsikuid, esimene katse mul ebaõnnestus täielikult. Ma muidugi lootsin, et saan õlis praadimisest kõrvale hiilida ja pontsikud hoopis ahjus valmis küpsetada, ega ikka saa küll nii... Proovisin tookord šokolaaditäidisega neid teha, polnud kohe üldse pontsikute moodigi, tavaline kukkel, andsin alla ja tegin ülejäänud tainast sama täidisega nn kaneelirulle hoopis. Ma ei tea, tainas ei kerkinud ka nii nagu vaja, võibolla olin ise pisut kannatamatu ja ei oodanud piisavalt...

...Läksin siis poodi ja ostsin päevalille õli, sest kodus mul peale oliivõli muud polnud aga fritüürida selles õlis ei ole hea. Esmaspäeval hingasin sügavalt sisse ja proovisin uuesti.. Ja teine katse õnnestus suurepäraselt! Tainas kerkis metsikult ning pallid tulid õhulised ja pehmed, kuigi võtsin aluseks sellesama Alton Brown'i pärmitaina pontsikute retsepti. (Võtsin muidugi ka tarka nõu kuulda, et ma selle challenge'ga järgiks rohkem retsepti ning ei prooviks sellest kõrvale kalduda ja "parandusi" teha. Natuke siiski tegin, panin osa piima asemel Ayran't (petti))

Hea, et ma pontsikute tegemisele niisama lihtsalt alla ei andnud!

Retsept siis järgmine (väikeste mugandustega):
360 ml piima, toasooja (ma panin 100 ml piima ja ülenäänud osa hapupiima)
70 g võid, sulatatud, jahutatud
14 g kuivpärmi
70 ml sooja vett (35°- 41°C)
2 muna (L), kergelt klopitud
1 dl suhkrut (+ pontsikute kaunistuseks)
1,5 tl meresoola
1 tl riivitud muksaatpähklit
650 g sõelutud nisujahu (~11,2 dl aga parem on kui on võimalus kaaluda)
~0,5 L rapsiõli (mina kasutasin päevalille, aga igasugune maitsevaba õli sobib)

Soojendasin piima koos hapupiimaga pisut. (Näpusoojaks, piim tõmbab küll koos hapupiimaga veidi klimpi, aga sellest pole midagi). Sulatasin või, ning jätsin sellegi jahtuma. Kuivpärmi segasin käesooja veega pisemaks kausis kokku ja jätsin ta seisma umbes viieks minutiks (selle ajaga pärm lahustus ja segu pisut vahutas).

Valmistasin ette ühe suure kausi taina kergitamise jaoks, kuna tainas kerkib vähemalt kahekordseks, siis valisin kausi ikka piisavalt suure ning õlitasin selle.

Peale viie minuti möödumist segasin ühes teises suuremas kausis spaatli abil (võib kasutada ka puulusikat) kokku piimasegu munadega, siis lisasin sinna või, segasin kõik läbi ja veendusin, et segu oleks näpusoe, et ta pärmibakteritele liiga ei teeks. Lisasin pärmivahu, segasin kergelt ning lisasin suhkru, soola, muskaadi ja nisujahu ja segasin kuni kuiva jahu enam polnud. (Tainas peaks tulema selline pehme, et käsitsi sõtkumine tähendaks mõttetut möksimist... enne kerkimist jääb tainas küll selline ebaühtlane ja mitte nii elastne, sile ning siidine nagu tavaline saiatainas, aga ole mureta, kerkimine teeb kogu oma töö.) (Kui sul on KitchenAid, või midagi sellelaadset, siis vaata taina tegemist ingliskeelsest retseptist.) Kallutasin saadud taina õlitatud kaussi, katsin toidukilega ning tõstsin sooja kohta kerkima. Siinkohal peab olema kannatlik, tainas peab kerkima esialgsega võrreldes 2x suuremaks. Mul kulus seekord tund aega, aga võib kuluda ka oluliselt rohkem, oleneb ruumi soojusest, niiskusest jne.

(Ingliskeelne retsept läheb nüüd siin minu omast lahku, sest koolis õppisime, et pontsikuid tehes peaks laua ja töövahendid jahu kasutamise asemel hoopis õliseks tegema, et tainast töödelda kuna jahu tekitab fritüüri õli sisse eralduvaid söestuvaid jahuosakesi, aga neid me ju ei taha eks, sest see annaks meie pontsikutele ka halva meki. Ja niimoodi õliga toimetades ei tekkinud mul ka mingit probleemi.) Niisiis kallutasin kerkinud taina õlitatud tööpinnale. Mina rulli ei kasutanudki, sest tainas on nii hästi alluv ja pehme, et suurema vaevata sain ta umbes 1,2 cm paksuseks. Surusin 5 cm läbimõõduga rõnga abil ringid välja ning tõstsin nad suuremate vahedega õlitatud küpsetuspaberile (kekrimisruumi peab jätma). Katsin pontsikud toidukilega ning lasin neil kerkida umbes 30 minutit.

Katsin pliidi kõrval oleva tööpinna paberist köögirätikuga ja valasin ühte kaussi umbes dl jagu tavalist suhkrut pontsikute veeretamiseks.

Kuumutasin õli potis (185°C) (mul kraadiklaasi pole, testisin õli kuumust leivatükiga, kui see hakkas särisema, tähendab, on piisavalt kuum. Kui õli on jahedam, siis pontsikud imavad õli endasse, kui õli on liiga kuum siis pontsik küpseb pealt liiga kiiresti ning seest jääb tainas tooreks.)

Ettevaatlikult tõstsin ühe kaupa pontsikud õli sisse üksteise kõrvale umbes 6 tk (vali küpsetamiseks õige kogus vastavalt poti suurusele ja oma osavusele). Keerasin pontsiku vahukulbi abil ümber umbes 30 sekundi möödumisel ja küpsetasin ka teiselt poolt pruuniks (algretseptis oli küpsetusajaks 1 + 1 min). Valmis pontsikud tõstsin köögipaberile nõrguma. Kui kõik 6 potist väljas olid, veeterasin neid suhkru sees (jahtunult suhkur enam ei haaku nii hästi). Küpsetasin niimoodi kõik pontsikud valmis.

Moositäidis:
~400 g pohlamoosi

Püreestasin pohlamoosi enne pritskotti panemist, et marjatükid pritsimist ei segaks. Surusin tülli pontsikusse ning tõmbasin kergelt välja tagasi samal ajal pontsikut moosiga täites. Osa moosi tuli muidugi välja tagasi, aga sellest pole ka midagi, sest kui kõik pontsikud pritsitud said,  kastsin moositäpi koha veelkord suhkru sisse ja nii ei pane see moos sealt kuhugi enam plehku.

..Samal päeval soojalt neid süües oli raske end taltsutada, isegi ilma moosita olid nad nii maitsvad..

Soojendav kanahautis rukola salatiga

Eile oli jälle toimetamist, et blogi jäi unarusse aga retsepte mul muudkui kuhjub ja kuhjub... Ma tõesti loodan, et varsti saan uuesti järjele oma blogimisega, sest ilmateade lubab vihmaseid ilmu siia Istanbuli kanti. Aaa, tegelt ei tea midagi, kuidas mul selle ajaga on edaspidi.. sest, meil on siin ka selline sooduspakkumiste portaal nagu Eestis, et iga päev on igasuguseid erinevaid sooduspakkumisi.. ja oleme sealt juba soetanud kaks erinevat voucherit ja mõlemad kokkamise teemalised.. sushi meisterdamine ja küpsiste kaunistamine. Väga vahva, saab jälle osavamaks ja targemaks! Ootan juba põnevusega!

Teisipäev tähendab viimasel ajal minu jaoks sõbrannaga turule minemist (tore traditsioon). Sain tublisti oma külmkapi varusid täiendada... juustud, oliivid, viigimarjad, kõrvits jne jne... Ma peaks ka popi ratastega turukoti soetama, et kaamelistaatusest väljuda :). Seekord oli turul uus üllataja hurmaa. Hetkel ~20 kr/kg, huvitav, mis selle hinnaga siis saab kui tipphooaeg päris käes? Vähem kui 10 kr/kg? Mulle sobib igatahes! Ja viimaks ostsin ka kilo kastaneid, eks näis, kuidas mul need õnnestuvad...

Nüüd siis meie nädalavahetuse "kanasalati võistluse" I koht!

Kanahautise jaoks:
pisut õli liha pruunistamiseks
4-5 kana kintsuliha tükki
natuke soola liha maitsestamiseks
1 porgand, ribadeks lõigatuna
1 sibul, ribadeks lõigatuna
3 küüslauguküünt, viilutatud
1 tl kuivatatud tüümiani (türgi keeles: kekik :))
0,5 tl türgi punast vürtsist kebabimaitseainesegu
2 spl Worcestershire kastet
1 punane paprika, ribadeks lõigatuna

Praadisin kanaliha tükid mõlemalt poolt kuumas õlis pruuniks, siis alles maitsestasin liha soolaga. Lisasin kanale porgandid ning kaane all tasasemal tulel lastin neil seal haududa umbes 5 minutit.  Lisasin sibula, küüslaugu, maitseained ja Worcestershire kastme ning lasin kaane all veel umbes 20 minutit haududa, vahepeal käisin segamas ning kanatükke ümber pööramas kuni lõpuks juurviljad olid pehmed ning kaste mõnusalt kana ümber (vedelik peaks olema lõpuks ära auranud). Lõpuks lisasin paprika ning kuumutasin veel õige pisut (2-3 min), et paprika jääks pisut krõmpsuv. (Võibolla Eesti kanaliha ei tahagi nii pikka haudumist, siinne oli pisut vintskemat sorti.)

Samal ajal valmistasin ka salati.

Salati jaoks:

~75 g puhastatud rukola lehti

1 tl kvaliteetset oliivõli

1 tomat, hakitud

soola, pipart, suhkrut õige pisut

1 tl balsamico't

1 tl ananassimahla

riivitud parmesani või cheddar juustu

Segasin kausis kõik salatikomponendid kokku (v.a juust), maitsestasin soola, pipra ja õige pisut ka suhkruga.
Tõstsin salatikuhjad kahele taldrikule, sättisin kõrvale kanahautise ning raputasin riivjuustu peale.

See oli meie pere lemmik! Aplaus! :)

Soe kookose-ingverikana rukola salatiga

Mul tuli nädalavahetusel hirmus kanaliha isu ja poes oli müüa vaid suured pakendid kana kintsuliha (rinnafileed pidasin ma pisut liiga kuivaks), et söödetud saanuks korraga isegi kaks peret. Et siis kaks päeva järjest on meil kodus olnud kanapäev! Väga tore, mulle meeldis :)

Ja nendest kahest päevast tulenevalt, et oleme õhtusöögiks salatit manustanud, olen täna hommikul paarisaja grammi võrra kergem. Hurraa!! Okei, võibolla tuli see hoopis eilsest metsajalutuskäigust... Eh, tegelikult ju väga vahet polegi... kui lisaks maitsvale õhtusöögile selline boonus hommikul kaalule astudes avaldub... :)

...Ma nimetasin need kaks õhtusööki naljaga pooleks "Sooja kanasalati võistluseks". Ja kõigepealt siis auväärt II koha omanik! :)

Kanasalat kahele..

Kana jaoks:
õli praadimiseks
4-5 kana kintsuliha tükki
soola liha maitsestamiseks
2 dl kookospiima
~1 kuhjaga teelusikatäis riivitud ingverit
0,25 tl tšillihelbeid (või maitse järgi, mulle meeldib vürtsine)
Santa Maria laimipipart
soola ja musta pipart maitse järgi

Kuumutasin õli pannil ning pruunistasin kanatükid mõlemalt poolt. Seejärel maitsestasin liha soolaga ning valasin üle kookospiimaga ning jätsin kaane alla keskmisele tulele hauduma. Vahepeal käisin kastet segamas ning kanatükke ümber pööramas ning umbes poole hautamise ajal lisasin juurde ingveri, tšilli ja laimipipra. Enne serveerimist maitsestasin veel soola ja pipraga.

Seni kuni kana pannil kaane all küpses, valmistasin salati...

Salati jaoks:
~75 g puhastatud rukola lehti
1 tl kvaliteetset oliivõli
1 tl ananassimahla
soola, pipart
1 küps tomat

Pesin rukola ning segasin kausis kokku oliivõli, mahla, soola ja pipraga. Jagasin kahele taldrikule ilusaks kuhjaks ning sobitasin sinna tomatisektorid. Tomatile raputasin pisut pipart lisaks peale.
..Kui kana oli ka pehmeks küpsenud, sättisin selle kõige otsa, tõstsin natuke kastet ka peale. Ja head isu!


...pean ütlema, et kana ja kaste olid väga maitsvad, aga oleks veel palju paremini kokku sobinud hoopis soojade nuudlite või riisiga... et siis minupoolne soovitus. :)

Kirju omlett

Seda omletti sai päris ammu tehtud, aga kuna see nii vahva välja tuli, siis kahju oleks seda mitte jagada. Keerulist ju pole siin mitte midagi kuid tegemist väga maitsva ja värvilise hommikusöögiga. :)

Vaja läks:

2 muna (L)

1 spl basiiliku pestot

2 spl hapukoort

1 küüslauguküüs, peeneks hakitud

1 paprika, ratasteks lõigatud

2 väikest värsket hapukurki, viilutatud

pisut õli praadimiseks

soola ja pipart maitse järgi

Kloppisin muna soolaga lahti ning lisasin pesto ja hapukoore ning vispeldasin kuni kõik oli kenasti omavahel segunenud. Segasin juurde ka peeneks hakitud küüslaugu. Ajasin panni õliga kuumaks, lisasin munasegu, jaotasin paprika ja kurgi muna peale ning lasin kaane all keskmisel kuumusel haududa kuni omlett oli ka pealt valmis küpsenud. Lõpuks võib maitse järgi soola ning veskist värskelt jahvatatud pipart peale raputada.

Kõrvitsaga (jogurti) kohupiimakook

Tänase päikselise päeva puhul üks sügise-kullane kook. Pikemat juttu ei hakkagi hetkel kirjutama, sest tahan koeraga õue lipata veel neid viimaseid soojasid päiksekiiri püüda...

Vaja läks:

5 dl kõrvitsapüreed (~0,5 kg toorest kõrvitsat)

250 g maitsestamata kohupiimapastat (Türgis, süzme yogurt 5%)

50 g sulatatud võid

2 spl viskit

1,5 dl nisujahu
1 spl maisitärklist
0,25 tl meresoola
1 tl vanillsuhkrut
1 tl kaneeli
1,5 dl suhkrut + 1,5 dl suhkrut
6 muna (L), eraldatud
0,5 tl sidruni mahla

Soojendasin ahju 165 kraadile ja valmistasin ette suure lahtikäiva koogivormi.

Panin ühte kaussi kokku kõrvitsa püree, kohupiima ning miksri abil segasin ühtlaseks. Lisasin juurde sulatatud või, viski ja vanilli. Ükshaaval segamist jätkates lisasin munakollased. Lõpuks lisasin sõelutud jahu, soola ning tärklise ja lõpuks ka kaneeli, vanillsuhkru ning ühe koguse suhkrut.

Puhtas kausis vahustasin munavalged ja sidrunimahla keskmise kiirusega ning lisasin suhkru jao kaupa (teise 1,5 dl) vahustasin kuni pehmete tippude tekkimiseni. Ära üle vahusta, muidu jäävad kõvad munavalge tükid tainasse.

Võtsin umbes kolmandiku munavalgevahust ja segasin selle tainale, et tainas viia munavahuga tekstuurilt ühele tasemele, et neid oleks lihtsam omavahel ühendada. Seejärel segasin kaks segu kokku, õrnalt, kuid hoolikalt ja veendudes, et munavalgevahu tükke sisse ei jääks.Valasin taina ettevalmistatud vormi ja küpsetasin ahju keskosas umbes 60 minutit. Valmidust saab testida kui kook on pealt ilus kuldpruun ning sõrmega kergelt peale vajutades taastab pealispind oma kuju. Võtsin koogi ahjust ning lasin tal enne serveerimist ja vormist eemaldamist täielikult maha jahtuda.

Hapukoore meekook

Retsept on "Hr perekonnapärand" :) sain selle kui ta vanemad meil Istanbulis külas olid, ning nüüd lõpuks tuli siis ka tellimus... millegipärast ma arvasin, et pean sünnipäevaks just seda kooki tegema... :) See on muidugi ka traditsioon, ema valmistas alati sünnipäevaks just seda kooki. Ja isegi see aasta, üks Eesti töökaaslane küsis sünnipäeva päeval emalt seda kooki, 8 (vms) aastat on sellel kuupäeval seda kooki söödud... ja nüüd siis ei olegi!? :))

...Ma peaks Eestist tooma hapukoort, et teha Türgi meeskonnale seda õiget Meekooki, sest jogurtiga pole tulemus ikka see mis ta olema peaks, aga siin siis ikkagi ka retsept ja hapukoorega. Ning jätsin meelega kogused klaasidega, sest nii ma selle sain. :) (1 klaas = peaagu 2,5 dl)

Taina jaoks:
3 muna
1 klaas suhkrut
3 spl mett
3 klaasi jahu
2 tl soodat (ma panin küpsetuspulbrit)

Vahusta vesihaudes munad suhkruga kuni maht on kahekordistunud. Sulata mesi kui vajalik ning lisa vahustamist jätkates munavahule, lisa ka küpsetuspulber. Võta kauss vesihaudest välja ning lisa sõelutud jahu kuni tainas saab paks ja üsna kleepuv. Kata kauss kilega, ning lase tal jahtuda. Seistes muutub tainas kõvemaks ning rullitavaks.

Soojenda ahi 200 kraadile.

Jahuste kätega võta tainast tükke ning rulli jahusel laual (küpsetuspaberil) soovitud suurusega tükid (7-8 kihti) ning küpseta igat kihti umbes 5 minutit kuni need on ilusad kuldpruunid.

Kihid võid vormi abil välja lõigata kas enne küpsetamist või kohe ahjust väljavõttes, kui põhjad on veel pehmed. (mina lõikasin enne ahju panemis vormiga parajad suurused välja) Ülejäägid võib puruks teha ja hea on purustada kui tainakiht on veel soe (sellega saab hiljem koogi servad ja soovi korral ka koogi pealt katta).

Kreemi jaoks:
1 kg hapukoor võib ka rohkem (Sõelale, et vesi välja valguks)
1 klaas suhkrut
soovi korral kreekapähkleid (hakkida peeneks)

Hapukoor segada vispli abil suhkruga kokku. Ära üle vahusta, siis võib hapukoor supiks muutuda. (Lase kreemil külmikus seista kuniks seda kasutama hakkad.)

Kihitamiseks: esiteks taina kihit, kreem, purustatud pähklid ja jälle algusest peale kuni kõik tainakihid saavad otsa. Lõpuks kata servad hapukoorekreemiga ja viimistle tainapuruga servad (soovi korral võid tainapuru ka peale raputada) Kaunistada pähklitega ning lase külmkapis ööpäev enne serveerimist seista. (Mina kaunistasin koogi järgmine hommik sulatatud piimašokolaadi ja sarapuupähklitega, siis aga peab kooki lõikama kuuma ja kuiva noaga!)

Rummikook

Tegelesin eile üleeile õhtu otsa Hapukoore-meekoogi taina rullimise, küpsetamise ja lõpuks koogi kokkupanemisega, hommikul veel šokolaad ja pähklid peale ning teele ta läks. Loodan, et maitses hästi, kuigi siin meil ju hapukoort pole, et päris sama see kook ilmselt ei tulnud... :)

Kuna minu kasutatud kilost jogurtist tuli nii palju vett sõelal seistes välja, et mul jäi kreemi pisut puudu, et oleks koju ka ühe tegemisega proovikoogi saand, siis tuli see proovikook selline "vaeslaps", kreemi peaaegu sellele ei jagunudki, panin ühe kihi siis moosi... hommikul sain proovitüki enda rahustuseks ära maitsta aga ütleme ausalt, ilma rohke hapukoorekreemita ei ole "see" ikka "see"! :) Otsustasin sellest proovikoogist hoopis rummikoogid ehk -pallid veeretada. :) Need said küll väga maitsvad :)

Vaja läheb:
koogipõhi, keeks, vms (mul oli 3 meekoogi kihti ja pisut seda täidist)
50 g võid
hapukoort
3 spl kakaod (+1 spl veeretamiseks)
4 spl rummi (võib kasutada selle asemel ka paar tilka essentsi, siis saab tainas paksem ning maitse tugevam)

Sulatasin või, pudistasin koogi kaussi väikesteks tükkideks ning lisasin kõik järgnevad komponendid. Segada on lihtsam käega. Kuna minu kook juba sisaldas pisut "hapukoort", moosi, hakitud kreekapähkleid ja ka pisut šokolaadi, siis võib neid asju oma maitse järgi ise lisada. Lisasin algul 2 lusikat rummi, aga rummi maitse kadus täitsa ära, et pidin ikka veel ja veel lisama, et võibolla sai lõpuks isegi rohkem kui 4 spl. Siinkohal on vist parem kasutada essentsi, et siis ei ole muret, et rummikoogile rummimaitset ei tule enne kui tainas rummist liiga vedel ja siis juba koogikesi veeretada raske. Mul õnneks sai maitsebalanss enne paika. :) Veeretasin pallid lõpuks kakao sees. Säilitan rummikooke külmkapis, hea oleks veel ka kaanega suletavas karbis.

19.10.2010

Palju õnne kallis!!!

xoxoxo

Dolma - Täidetud viinamarjalehed

Seekod oli Daring Kitchen'l selline väljakutse, mis sobis mulle siia Türki suurepäraselt, avastamaks siinset kööki, mille üle türklased ise nii uhked on. Siinkohal pean tänama oma sõbrannat ja tema lahket ämma, kes meile selle vahva kokakooli korraldas.

Ma olen neid viinamarjalehe rulle tegelt restoranis praktikal olles juba veeretanud, aga siis ei teinud ma neid dolmasid  ise päris algusest alates vaid aitasin igavusest köögipersonali. Ning, nagu selgub, on täidiseid väga erinevaid, millest olenevalt peaks valima ka viinamarjalehe suuruse. Meie tegime seekord ilma lihata ning oliivipõhiseid dolmasid, mida süüakse külmalt ja mille jaoks on vaja suuremaid viinamarjalehti. Aa ja siis oleme varemalt poest dolmade konservi ka ostnud. Härra arvas, et isetehtud on ikka hulga paremad! Ise arvan ka nii aga arenguruumi on veel ka. Pealegi, neid polnud üldse keeruline veeretada ning kui seda teha veel heade sõprade ringis, on see vaid rõõm ning rullid saavad märkamatult jutuvadina saatel veeretatud. :)

Ja mis ma veel huvitavat teada sain, et "dolma" tähendab türgi keeles "täitma", ning dolmad ei ole ainult täidetud viinamarjalehed, nagu ma esialgu arvasin, aga ka kõik erinevad köögiviljad (paprikad, piprad, tomatid, suvikõrvitsad jne jne) või hoopiski merekarbid, kalmaarid või makrellid.... Ja retseptis kasutatud linnurosinad* "Kuş üzümü", mis on välimuselt ja ka maitselt nagu pisike rosin, on tegelikult kuivatatud mustsõstar?, huvitav, maitselt mulle mustsõstart küll ei meenutanud.

Täidetud viinamarjalehed oliivõli baasil (Zeytinyağlı Yaprak Sarması):
~500 g viinamarjalehti (soolatud)
3 klaasi riisi (keetmata)
5 sibulat
~1,5 dl oliivõli (+ natuke keeduveele)
1,5 tl soola
3 spl seedrimänni seemneid
3 spl linnurosinaid*
9 tl suhkrut
3 tl dolma maitseainesegu (all-spice)

Viinamarjalehed tuleb keeta rohke veega umbes 5 minutit, et sool välja saada ning lehed rullimiseks pisut pehmemaks läheks. Nõrutada ning jätta jahtuma.

Riis pesta rohke külma veega ning jätta hetkeks kõrvale. Sibul hakkida peeneks ning kuumutada koos rohke oliivõliga pannil kuni muutub klaasjaks (5 min), lisada pestud riis ja sool ning praadida vahetevahel segades umbes 10 minutit. Lõpuks lisada seedrimänniseemned, linnurosinad, suhkur ja dolma maitseaine. Kuumutada veel pisut ning jätta jahtuma.

Viinamarjalehtedelt eemaldada varred ning panna need suure paksupõhjalise keedupoti põhjale, et dolmad hiljem keetes põhja kinni ei jääks (ma arvan, et selle pärast, türgi keelest ma veel kõike täpselt aru ei saanud).

Rullimiseks on hea võtta üks lehesuurune taldrik. Leht asetada taldrikule sooneline (st lehe alumine pool)  ülespoole ning sile pool vastu taldrikut. Lehe suured sakid katta, tõstes leheserva üle teise (raske seletada, võibolla pildilt on paremini aru saada). Tõsta 1-2 tl jagu riisisegu lehe serva, voltida kõigepealt alumised leheservad riisi peale, siis voltida küljed, ning siis keerata riis lehe sisse rulli. Kõi rullid laduda keerupotti varte peale, kui esimene kiht saab täis, laduda teine peale ristipidi.

Kui kõik saab rullitud, katta rullid üleni viinamarjalehtedega ning valada peale kuuma keeduvett niipalju, et kõik rullid oleks kaetud. Nüüd valada kõige peale veel sorts oliivõli. Kata pott kaanega, lase keema tõusta, siis alanda kumust miinimumini ning lase vaikselt kaane all haududa senikaua kuni riis on pehme, meil keesid nad 45 minutit (vaata pakendilt riisi keedu aega ja veendu ka, et vesi ära ei keeks vahepeal). Enne kui otsustad kuumutamise lõpetada oleks tark ühte dolmat proovida. Lasta jahtuda ning serveerida toatemperatuuril.

Siia kirja pannes tundub asi nii keeruline, tegelt pole üldse. Head katsetamist!

Viigimarjapitsa kahe juustu ja meega

Turul on küll ilmatuma vahva käia, kaubelda, kõike head-paremat maitsa ja muidugi ka osta ja kohe kõike ja hästi palju!!! Seal on see kraam ju nii värske ja isuäratav ning nende üüratute toidukuhjade vahel käies on mõtteid söögitegemiseks tohutult... paraku ei jagu aga aega ja sööjaid nii palju, et kõik ka realiseeritud saaks enne kui pean jälle avastama, et see värske enam nii värske polegi mul külmkapis... Viigimarjad hakkasid mul juba pisut käest minema, et osad olin sunnitud ära viskama, aga ülejäänutest sündis huvitava maitsekooslusega ahjusoe pitsa või pirukas? või hoopis plaadikook? ...pikantselt juustune kuid samas pisut magus... Mmm!

Pitsa põhi:
4 dl nisujahu (+ natuke vormimiseks)
1 tl tuhksuhkrut
7 g kuivpärmi
0,5 tl soola
1 spl oliivõli
2 dl toasooja mineraalvett

Kate:
50 g riivitud parmesani
1 sibul, ratasteks lõigatuna
~5 küpset viigimarja
25 g sinihallitusjuustu
natuke meresoola
~1 tl mett

Kõigepealt segasin kokku taina kuivained, ning lisasin juurde vee ja õli ning sõtkusin korralikult oma 5-6 minutit. Tainas tuli selline vedelapoolne, et näppude küljest päris lahti ei löönud. Jätsin tainakausi umbes 15 minutiks puhkama ning kerkima köögirätiku alla. Aja möödudes, vormisin jahuste kätega veidi jahusele küpsetuspaberile paraja suurusega tainatükiks ning tõstsin 50 kraadisesse ahju rätiku alla kerkima umbes pooleks tunniks. Seni valmistasin ette kattematerjalid: riivisin parmesani, viilutasin sibula ning tükeldasin viigimarjad ja sinihallitusjuustu.

Keerasin ahju 250 C soojenema kui kerkinud taina ahjust välja võtsin.

Kerkinud tainale jaotasin peale riivitud parmesani, sibularattad, mille peale sättisin viigimarjad ning sinihallitusjuustu tükid. Riputasin pisut meresoola peale ja tõstsin pitsa ahju umbes 10-15 minutiks kuni ääred said isuäratavalt pruunid ning tuba täitis jällegi imehea pitsalõhn. Kohe peale ahjust väljavõtmist niristasin peale umbes teelusika jagu vedelat mett.

Head isu!

Kõrvitsapüreesupp

Täna on teisipäev - see tähendab Aasia poolel on "Turupäev"!!! :) Kuigi, mul pole veel sugugi kõik eelmisest turukorrast ära tarvitatud, aga uutele juustudele ja maitserohelisele veidi ruumi ikka külmikus jagus... üks mesimagus melon rändas minuga sealt kaasa ja jälle suur kotitäis rohelisi mandariine, mis on nii uskumatult mahlased ja head, et neile peale vaadates seda küll ei arvaks.

Kuidagi palju aega on jälle möödunud mu viimasest sissekandest... Ja asi pole üldse mitte selles, et ma ei oleks vahepeal midagi huvitavat või maitsvat teinud, pigem võiks öelda, et isegi vastupidi, et kuhjunud on juba nii palju maitsvaid retsepte ja isuäratavaid pilte... (Peaks omale isikliku blogija palkama?, kes jaksaks minuga sammu pidada, et kõik mu toimetused kenasti blogitud ka saaks! :D)

Supp siis kõigepealt! Eelroaks ;)

See kogus on 2-3 lahke portsu jaoks:

0,5 spl võid
1 spl õli
1 porgand, viiludeks lõigatuna
3 küüslaugu küünt, hakitud
väiksem sibul, ribadeks lõigatud
1 punane paprika, ribadeks lõigatud
~500 g kõrvitsat, kuubikuteks lõigatud
~1 tl riivitud muskaati (võib panna ka ingverit)
1 dl vett
3 spl piima
~0,5 tl meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart veskist

Sulatasin võitüki koos õliga vokkpannil, lisasin sinna porgandiviilud, praadisin pisut. Lisasin sinna küüslaugu ja sibula ning praadisin edasi. (Väga peeneks pole mõtet supi komponente hakkida, niikuinii läheb kõik blendrisse pärast.) Edasi rändasid pannile punase paprika ribad, õige pisut kuumutasin veel seda kõike. Lõpuks panin juurde kõrvitsakuubikud ja 1 dl vett, muskaati riivisin ka ja panin kaane vokkpannile peale ja lasin tasasemal tulel umbes 10 minutit haududa, kuni kõrvits oli pehme. Kallutasin kõik vokkpannilt otse blenderkannu, lisasin 3 spl piima ka, et see seal kannus paremini ringi käiks. Püreestasin tükk aega, et supp kreemjaks saaks. Siis valasin kõik vokkpannile tagasi, lisasin soola ja pipart ning lasin supil uuesti keema tõusta. (Vajadusel võib lisada ka veel piima, vett või aedviljapuljongit, kui supp sinu jaoks liiga paks on.)

Serveerisin suppi pisut pannil röstitud kõrvitsaseemnetega, oliivõli ka niristasin peale ja riivitud parmesan sobib ka siia väga hästi. 

Vürtsidega ploomikook

Kui ma nägin seda retsepti, siis ma hoobilt armusin ja tundsin vajadust seda kooki kohe teha...

Nii, et siis ploomid olemas? Jah! Aga mida mul kodus polnud, isegi mitte kübetki - jahu!!! Leivajahuga ei taht ma ka seda kooki teha, ning läksin hoopis kaerahelveste peale välja, ning mõned asjad said veel muudetud, et lõpuks sai muidugi hoopis midagi muud kui algne retsept. Aga!, ma endiselt ei ole loobunud originaalretsepti uuesti proovimast kuigi see nn "minu leiutis" on ka superhea, eks ploomid ja vürtsid tee siin oma töö ära, et järeleproovimist väärt on nad mõlemad!

Kuna õues sajab vihma ja puhub tuul, siis ahjust levivad vürtsised koogilõhnad muudavad enesetunde paremaks, soojemaks, ehee, jõulusemaks ...kaugel need jõuludki enam eks?! :)

Tegin pisikese koogi, panen ka vastavad kogused.

Koogitükk neljale:
6 ploomi, poolitatud, kivid eemaldatud
1 dl suhkrut
2 dl kaerahelbeid
2 tl maisitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
1 tl vanillsuhkrut
2 tl kaneeli
1 tl riivitud muskaati
0,25 tl kardemoni
1 dl oliivõli
1 muna (L)
1 spl maitsestamata jogurtit

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema, katsin väikse lahtikäiva koogivormi (läbimõõt 16 cm) põhja küpsetuspaberiga ja määrisin servad võiga kokku. Ploomid asetasin vormi üksteisekõrvale nii, et lõikepool jäi ülespoole ning terve põhi oli ploomidega kaetud.

Segasin kausis kokku kõik kuivained. Lisasin hulka õli, segasin, lisasin muna, segasin nüüd juba miksriga, et muna igale poole ühtlaselt jaotuks. Lisasin lõpuks ka jogurti, tundus, et nii saab parem. :)

Valasin taina ploomide peale ning tõstsin ahju 40 minutiks, kuni kook oli pealt ahvatlevalt pruun. Valmidust proovida puutikuga. Lasin koogil jahtuda enne kui ta vormist eemaldasin ja koogitaldrikule pahupidi keerasin. Jahtunud koogile võib peale raputada tuhksuhkrut.

Suhkruküpsised mooniseemnetega

Täna tõotab tulla jälle üks blogimise päev... õues on selline ilm, et isegi Sulli (minu koer) ei taha õue minna, et pidin teda jalutusrihma otsas murulapile maja nurga taha vedama, et ta oma toimetused seal tehtud saaks. Eks ta muidugi meil väike printsess kaa, lompi ei astu ja poris ei käi.:) Aga jah, ausalt, ega ma isegi taha nina õue pista, aknastki on üsna hea ülevaade, või siis ka mitte, sest eriti kaugele läbi selle veehulga ei pasta, paks paduvihm ja rahe vaheldumisi, vahepeal veel äiksemürin kaa, brrrrr... Parem poen sooja pleedi alla ja võtan kuuma hommikukohvi ligi. Uudistes isegi hoiatas üleujutuste suhtes. ...pühapäeval maavärin, nüüd üleujutus!? Mis toimub?!

Ega midagi, võtan siis septembrikuu Daring Kitchen challenge sissekande tegemise käsile. Juba on 8. oktoober, mul ikka veel see postitus tegemata, kuigi selle oleks võinud ettekirjutuste järgi juba 27. kuupäeval avaldada. Ei raatsi seda siia kirja panemata ka jätta, sest küpsised olid tegelikult ju väga head ja mulle meeldisid just need tumeda šokolaadi kattega.

Daring Bakers’ septembrikuu challenge kaunistatud suhkruküpsised oli püstitatud Mandy poolt (Blog: “What the Fruitcake?!”).

Suhkruküpsiste põhiretsept pärineb Peggy Porschen’lt, kuid seda võis ise vastavalt maitsele muuta, mina lisasin mooniseemneid ja koorelikööri näiteks. Kui tavaliselt on küpsiste retseptides ka erinevad kergitusained, siis seekord on tegu veidi teistsuguse retseptiga, et küpsised säilitaksid küpsedes oma kuju ja neid oleks pärast parem kaunistada.

Royal Icing ehk suhkruglasuuri retsept pärineb The Joy of Baking'st. Aga kuna mina ei olnud väga vaimustuses suhkrukaunistusetest suhkruküpsistel (tundus minu jaoks pisut liig), siis kasutasin poest ostetud Dr.Oetker'i värvilist suhkrumassi värviliste küpsiste dekoreerimiseks (teema oli September ja Sügis) ja suurem osa oma küpsiseid katsin hoopis tumeda šokolaadiga. Pean veel mainima, et poest ostetud valmis kaunistusmass oli pisut liiga paks, isegi kui tuube soojas vees eelnevalt soojendasin, oli raske glasuuri ühtlaselt küpsisele kanda ning värvidega mustreid moodustada, need ei segunenud omavahel.

Roheline vahtraleht algajale juhile :)

Suhkruküpsised:

200g võid, toa temperatuuril
400g nisujahu
200g suhkrut
1 muna (L), kergelt lahtilöödud
1 tl vanillsuhkrut
(1 dl mooniseemneid + 3 tl koorelikööri Vana Tallinn)

Kuna mul KitchenAid'i pole, siis tegin taina käsitsi ning otsustasin, et tegemist on muretainaga suure rasvasisalduse tõttu. Sõelusin jahukuhja tööpinnale, tekitasin keskele lohu, et laua pind paistis. Sinna sisse panin omavahel kokkusegatud taina märjad komponendid (või, muna, suhkur, vanillsuhkur, mooniseemned ja liköör, segasin nad eelnevalt kokku miksri abil). Suure kööginoa abil hakkasin jahu külgedelt kokku tõstma ning nn hakkima, kuni kuiva jahu enam laual polnud, ning kätega tainapuru kokku surudes, moodustus ühtlane tainapall. Oluline on tainast mitte sõtkuda, siis muutuvad küpsised peale küpsemist nii kõvaks, et hammas ei hakka peale. :) Üldiselt peaks nüüd selle taina kilesse mässima ning 30 minutiks külma tõstma, kuid retsept soovitas tainas ennem lahtirullida, sest külmumata on ta pehmem ning rullida ka lihtsam. Ma polnud kindel, kas see on hea mõte, aga proovisin ka seda nippi.

Kahe küpsetuspaberi vahel rullisin taina lahti umbes poole sentimeetri paksuseks. Nüüd tõstsin taina koos küpsetuspaberitega küpsetusplaadi peal külmkappi ja lasin tal seal 30 minutit seista.

Peale nõutud aja möödumist, võtsin lahtirullitud taina külmikust välja ning mõõtsin 4x4 cm ruudud välja ning lõikasin terava noaga küpsised välja. Loomulikult võib kasutada ka küpsisevorme erikujuliste küpsiste jaoks. Katsin küpsetusplaadi paberiga, tõstsin sinna peale üsna väikeste vahedega oma küpsiste tainaruudud ning tõstsin plaadi külma tagasi veel umbes pooleks tunniks, et juba toas olnud tainas kuumas ahjus oma kuju ei kaotaks, seetöttu on oluline, et küpsis ahju külmkapitemperatuuril läheks. (mul tuli 2 plaati küpsiseid)

Ruudulisest paberist joonlaud pole ka paha :)

Lõpuks siis keerasin ahju 180 kraadile soojenema ning kui ahi piisavalt soe, küpsetasin oma küpsiseid 8-15 minutit kuni servad muutusid õrnalt pruunikamaks. (Vajadusel keera poole küpsetusaja peal plaat ringi. Ja mina küpsetasin mõlemad plaadid eraldi, sest mu ahi ei taha üthlaselt kahte plaati korraga küpsetada kuigi kasutan ventilaatoriga programmi.) Lasin küpsised enne kaunistamist restil täiesti maha jahtuda.

Suhkruglasuur:
315g – 375g puudersuhkrut
2 munavalget (L)
 2 tl sidruni mahla
1 tl soovitud maitsega essentsi (võib ka ilma)

Sega omavahel kokku munavalged ja sidrunimahl, kuni nad on ilusti segunenud. (Oluline on kasutada puhtaid tööriistu, kausse jne, näiteks kui kausi pind on pisutki rasvane, ei lähe muna vahtu!)
Lisa munadele sõelutud puudersuhkur. (Kui soovid vedelamat suhkruglasuuri, lisa retseptis toodud väiksem kogus suhkrut, seda galsuuri on kerge küpsisele kanda, ta vajub siledaks ning ka erinevaid värve segades, saab ilusaid mustreid joonistada. Suurema suhkrukoguse puhul saad paksema glasuuri, et joonistada kindlapiirilisi kujundeid, kirjasid.) Kui glasuur saab aga liiga paks, võid tilga haaval vett lisada, et seda pisut vedelamaks muuta.
Vahusta kuni kõik on kenasti segunenud ja ühtlane.

Suhkruglasuur tuleks kohe pritskotti panna (õhukindlalt), sest õhuga kokku puutudes hakkab ta kohe kuivama, tahenema.

....Nii, aga kuna mina seda glasuuri osa retseptist ei kasutanus siis lõpuks ka minu meelepärane variant - tumedast šokolaadist kaunistused:
Sulatasin 80g tumedat šokolaadi vesivannil, lisasin 1 spl vahukoort, et glasuur vedelam tuleks ja hiljem tahenedes ka hammustatav oleks.

Peale seda kui mu isetehtud pritskott öökulli pea kohal lõhkes (ja see oli muideks esimene küpsis, mida ma šokolaadiga kaunistasin), katsin küpsised üleni šokolaadiga teelusika abil ja proovisin tikuga mustri reljeefi peale teha.

Mandlitega ahjuvirsikud

Olen hetkel lihtsuse lainel... :)

Sõbrannad omavahel:

"Kas sul on aega veel ka kiireks magustoiduks?"

"Muidugi!" :)

...mul on varuks veel üks kiirelt ja lihtsalt valmiv hõrk magustoit... Koos ettevalmistusega võtab aega vaid 30 minutit või veel vähem kui oled nobenäpp. :)

Kahele:

2 küpset virsikut

1 spl vahukoort

1 spl mett

1 dl mandlilaaste

4 tl likööri (kasutasin Amarula koorelikööri, aga väga hästi sobiks ka Amaretto) (võib ka ilma)

Keerasin ahju 190 kraadile soojenema ning panin küpsetusvormi põhja küpsetuspaberi. Vorm võiks olla  piisavalt suur või õigemini väike, et virsikud küpsemise ajal ümber ei kukuks (kasutasin ovaalset lasanjevormi).

Poolitasin virsikud ja eemaldasin kivi ning asetasin nad lahtilõigatud pool ülespoole küpsetusvormi.

Segasin kausis kokku vahukoore, mee ja mandlilaastud ning jagasin virsikutele täiteks. Tõstsin vormi 10-15 minutiks ahju, seniks kuni mandlid hakkasid servast isuäratavat pruuni jume saavutama. 

Tõstsin virsikud ettevaatlikult taldrikule ning niristasin ühe teelusika jagu likööri igale ahjuvirsikule. (Sellistele magustoitudele sobib muidugi ka jäätis väga kenasti lisandiks.) Serveerida soojalt.

Lihtne "feta"juustusalat

...või siis salat juustuga kui kala ei armasta... (või siis mis iganes meelepärase lisandiga, eks) ;)

...ja "feta" sellepärast jutumärkides, et tegelikult mina ei kasuta fetat vaid kohalikku Türgi juustu, Beyas Peynir'i

Ühe portsu jaoks:
paras kuhi rukola lehti
2-3 spl Purgisalatit
u 9 fetajuustu kuubikut (mina kasutasin loomulikult kuulsat Türgi Beyaz Peyniri, mis sai turult koju toodud)

Puhastasin rukola, sättisin need taldrikule salatipadjaks, tõstsin sinna peale kihi tomatisalatit ja kõige selle otsa tükeldatud juust. (Kui meeldib, võid lisada veel ka oliivõli.) Voila! Valmis jällegi!

Lihtne eks, kui tomatisalat purgis valmis ja külmikus juba ootamas...

Lihtne tuunikalasalat

...järg eilsele. Kiireks ja tervislikuks õhtusöögiks...

Ühe portsu jaoks:
paras kuhi rukola lehti
2-3 spl Purgisalatit
u 80 g tuunikala konservi (õlis)

Puhastasin rukkola, sättisin salatipadjaks serveerimistaldrikule. Tõstsin sinna peale paraja kihi maitsestunud tomatisalatit ja kõige selle otsa õlist pisut nõrutatud tuunikalakonserv. Voila! Valmis!

Purgisalat tomatist ja petersellist

Käisin eile turul, seekord Aasia pool ja mulle tundus, et see on veel suurem turg kui meil siin laupäeviti kodu lähedal. Hinnad ma ütleks on enamvähem samad. Aga no koos sõbrannaga turul käia, kes ka kohalikku keelt julgelt praktiseerib ning kellele osad müüjad on juba vanad semud, siis kõike pakutakse proovida ja jutt muudkui jookseb... nii huvitav ja vahva elamus, et teinegi kord võiks turutretti korrata. Me ostsime nii palju kraami kokku, et raha sai peaaegu otsa lõpuks ja ma vajusin oma toidukraami all juba kössi. :) Nii, mis siis uut - mandariinid, granaatõunad ja kõrvits, ilus tumeoranz. Mis veelgi vaimustavam, et kõrvitsat saab osta kaaluga ja see on kenasti juba koorest ja seemnetest puhastatud :) Lähipäevil panen kõrvitsaga supipoti podisema, et Istanbuli vihmased ilmad päikselisemaks muuta - rõõmus ja soe päike supitaldrikuski vähemalt :)

Tänane salat aga ülimalt lihtne ning ainult neljast komponendist koosnev. See pärineb Eestimaalt Peipsi veerelt, kus minu üllatuseks ei olnudki mul midagi peterselli maitse vastu. Petersell, see on pea ainuke roheline maitsetaim, mis mulle siiani ei ole meeldinud ega kuidagimoodi istunud, aga niimoodi salatina - väga hea!

Vaja läheb:
2 suuremat küpset tomatit
suurem peaotäis petersellilehti
1 tl meresoola
musta pipart maitse järgi

Tükeldasin tomatid peenemaks ja tõstsin purki koos kõige tomativedelikuga, mis hakkimisest tekkis. Hakkisin ka peterselli veidi väiksemaks ning sättisin selle tomati peale. Minu liitrine purk sai isegi kenasti täis :) Lisasin soola ja pipart, keerasin purgil kaane kinni ja raputasin veidi, et kõik ilusti seguneks. Päris pudruks ei tasu kaa raputada.

Enne serveerimist on hea, kui see salat vähemalt paar tundi seisab ja nn tõmbab. Siis tomati mahesus ühtlustab peterselli tugeva maitse ning peterselli maitse imendub tomatisse. Salati võib isegi päev enne valmis teha.

Paras kiht värskele röstsaia viilule hommikusöögiks või lisandina erinevate salatite, roogade juurde, kuhu tomat hästi sobib - super!

Eestimaa õuna-jogurtikook

Kõigepealt tahaksin kirjutada oma eilsetest elamustest, mõtetest, mis mind tabasid kui olin tagasi Istanbuli jõudnud, kohvrid lahti pakkinud ning nautimas just parasjagu kojutellitud sushit (jah, alati ei tee ma kodus ise süüa vaid kasutame seda luksust, et pea kõigist Istanbuli restoranidest saab ka värskelt valmistatud kvaliteetset toitu interneti kaudu koju tellida) kui korraga tundsin, et sohva, mille vastu end toetasin, kõikus, vaatasin ümberringi, kedagi polnud seda liigutamas... kõik tegelased toas olid hetke sellise näoga nagu midagi poleks juhtunud, jõudsin veel mõelda, et kas meie maja ehitustööde (soojustamise ja muu sellise) käigus tekkis selline vibratsioon, hilisem õhtutund veel ka, kes ikka nii hilja tööd teeb?! Ei. Maavärin. Mõte sellest tekitab alles nüüd (tegelikult ka eile õhtul juba kui jõudsime asja pisut seedida) veidi kõhedaid tundeid. See maavärina kogemine oli minu elus esimene. ...ja seni kuni see jõudis teadvusesse, et miski väriseb ja see miski ei olnud inimkäsi, ruttasime rõdule välja vaatama. Imelik, alguses mulle tundus isegi fun, et kas tõesti-tõesti, maavärin??? Esimene omal nahal üle elatud ikkagi juu, aga tegelikult on muidugi asi naljast väga kaugel. Vastasmaja naabrid meil igatahes oskasid antud olukorras kohe tegutseda, nad väljusid majast samal ajal kui meie alles rõdule uudistama tormasime. Jah, tegelikult tuleks sellistesse asjadesse ju täie tõsidusega suhtuda, meie aga ei osanud üldse sellisel puhul tegutseda ega kardetavaid tagajärgi oodata. Uudistes kirjutas, et maavärin võib mõne päeva järel veel korduda ning õnneks oli tegemist nõrga, vaid 4,4 magnituudilise maavärinaga. ...Sattusin pisut segadusse, et kui selline asi korduma peaks, mis ma siis tegema peaks - laua alla varju pugema, kolmas korrus ja ülevalt poolt on vaid katus peale varisemas? rõdule minema, et midagi mulle peale ei variseks? proovima kolmandalt korruselt trepist alla õue pääseda, lootes, et maja senikaua trepikojas peale ei varise? Ükski variant ei tundu nagu hea. Ei tahagi mõelda sellele praegu enam, võib-olla olekski targem mitte üle muretseda ja suunata mõtted hoopis rõõmsamatele toonidele...

...tagasi ilusamatele meenutustele sügisvärvilisest Eestist ja maitsva õunakoogi juurde....
Kook, mis sai Eestis olles sõpradele külakostiks küpsetatud, valmis vaid headest kodumaistest asjadest... Kerge ja õunterohke, täiuslik kosutava õhtusöögi lõpetuseks tassi sooja tee kõrvale.

Vaja läks:
5 mahlast suveõuna
50 g apelsinisukaadi (võib ka ilma või kasutada ingverit)
jahvatatud kardemoni
kaneeli
2 muna
3 spl suhkrut (+ pisut õuntele puistamiseks)
400 g Hellus rabarberi-kaerajogurtit
3 spl toiduõli (kasutasin taluvõi maitselist)
2 dl nisujahu
1 tl vanillsuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Timmisin ahju 190 kraadile soojenema, katsin lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaberiga, servad võitasin ning jaotasin apelsinisukaadi põhjale.

Puhastasin ja tükeldasin õunad väikesteks tükkideks. (Jätsin nad koorimata, sest kahju on maa-aiaõunte vitamiinirikkad koored prügisse visata.) Peaaegu pool õuntest panin vooderdatud koogivormi põhja parajalt paksu kihina. Raputasin peale paar peotäit pruuni suhkrut ning veel ka kaneeli ning kardemoni maitse järgi.

Vahustasin munad suhkruga kohevaks. Eraldi kausis segasin omavahel jogurti, õli, vaniljesuhkru ja jahu-küpsetuspulbri segu miksri abil. Segasin sisse munavahu ja ülejäänud õunatükid nüüd juba lusika abil ja ettevaatlikumalt, et munavaht püsiks. Valasin taina koogivormi õunakihi peale, silusin pealt siledaks ning tõstsin ahju. Küpsetasin umbes tunni jagu, kuni kook oli pealt kuldpruun. Lasin koogil pisut jahtuda. Sõitsin noaotsaga koogi servad vormist lahti, eemaldasin koogivormi võru ning kummutasin koogi pahupidi serveerimisalusele ja eemaldasin küpsetuspaberi. (Kui kasutada hapusid õunu, võib küpsenud koogile veel suhkrut peale puistada.)

Serveerimisel lisasime koogitükile ka pisut vaniljejäätist täiustavaks kaaslaseks.