Soojad tuunikalasaiad

See retsept on küll nii lihtne, et polegi õieti nagu retsept :) Aga need saiad on lihtsalt nii maitsvad, et panen selle siia ikkagi kirja kui kellelgi ideedest peaks puudus olema, mida näiteks hommikusöögiks kiirelt valmistada.

Soojad saiad kahele:
1 väike baguette'i sai
2 80 grammist tuunikala õlis konservi
riivjuustu
maitse järgi soola ja pipart

Keerasin ahju 200C kraadile soojenema. Lõikasin väikese baguette'i saia pikkupidi pooleks, mõlemale poolele panin ühe väikse tuunikala konservi jagu kala (õli nõrutasin enne välja, see maitseb meie koerale krõbinate peal hullupööra :)). Riputasin riivjuustu peale ja niimoodi nad ahju läksidki. Umbes 10 minutist peaks piisama, et juust peal sulaks ja saiad soojaks saaksid. Enne serveerimist jahvatasin veel veskist veidi musta pipart peale. Ütlemata maitsev!

Suured, paksud ja siirupised pannkoogid

Nii, ajan siis veits koduseid ka kadedaks... Istanbulis on viimased päevad väga mõnusad ilmad olnud. Tänagi oli 17 kraadi sooja, täitsa tuulevaikne ja päike siras taevas, et parki jalutama minek tundus lausa kohustuslik. Eile jalutasime ka sõbrannaga mere ääres ja kui viimased kuud oleme ikka sooje jooke Starbucksist jalutamiseks kaasa ostnud, siis seekord võtsime frapuccinod (jääkohvid) - MÕNUS! Tegelikult muidugi igatsen ma talve kaa, ja loodan, et järgmine nädal katab juba Eestimaad ilus valge ja pehme lumevaip meie tuleku puhul. Jõulud võiks ju ikka valged olla!? Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see talv ei olegi mul veel õnnestunud lund näha, et lausa uskumatu tundub, et jõulud juba ongi järgmisel nädalal...

Eelmise aasta jõulud olid meil aga hoopis teistsugused - Bali palmide all. Seal sai hommikusöögilauas alati pannkooke tellitud, need olid sellised mõnusalt suured, paksud ja siirupised. Olen juba ammu pidanud plaani ise kah teha selliseid suuri ja pakse, nüüd siis lõpuks said need tehtud - linnuke kirjas :) Ja ma võiks öelda isegi, et need on just täpselt need, mida hotellides hommikusöögiks pakutakse või isegi paremad :P - restoranikvaliteet - minu lemmikpannkoogid hetkel! Palun veel! :)

9 suurt ja paksu pannkooki (3-4 serveeringut)
5 dl nisujahu
1 spl maisitärklist
1 tl söögisoodat
0,75 dl suhkrut
0,25 tl soola
2 muna (L)
5 dl maitsestamata jogurtit
1,25 dl piima
võid praadimiseks (umbes 5 tl)

Sõelusin jahu, tärklise ja sooda ühte suurde kaussi kokku. Lisasin järgemööda kõik ülejäänud komponendid ja vispeldasin taina ühtlaseks. Lasin sellel enne küpsetama asumist umbes pool tundi seista.

Praadimiseks kasutasin võid, ja ma arvan, et see ongi see saladus, mis nendest pannkookidest just need nn õiged teeb... umbes pool teelusikat iga pannkoogi kohta. Tõstsin kahe kulbi jagu tainast pannile, keerutasin panni veidi, et tainas ühtlaselt laiali valguks ja küpsetasin madalal kuumusel pannkoogid mõlemalt poolt ilusaks kuldseks.

Nüüd on õige aeg kook ümber keerata, kui servast pisut pruuni ilmutab ja pealt juba ka tainas pisut hüübinud.

Serveerisin Iisraelist toodud datlisiirupiga, mis on selline mõnusalt karamelline.

Kooreta keedetud munad

Sattusin täna hommikul lugema Elis Köögis blogi, kus ta läbi sohi pošeeritud mune oli teinud. Leidsin, et see on väga kaval nipp ja katsetasimegi kohe ise kaa. Ma olin aga veelgi kavalam ja usaldasin selle peene ülesande hoopiski härrale teha, ise aga samal ajal tegin juustutähekesi (lehttaina sisse volditud valge juustu viil), et seda muna millegagi koos ka süüa oleks. Nüüd on kõht heast kraamist punnis ja hea meelega jagan seda lihtsat retsepti siingi.

Tuleb võtta väike kauss, vooderdada toidukilega, määrida kile kergelt oliivõliga kokku, lüüa sinna peale ettevaatlikult muna lahti, tõsta kileotsad muna peale kokku ja väikse nöörijupiga siduda kilest pambuke. Meie tegime viis muna korraga. Ajasime vee kastrulis keema, ja panime kõik kiletatud munad korraga keeduvette. Keetsime neid umbes 5 minutit, et munavalge hüübiks ja kollane jääks seest vedel.

Lõikasin pambukesed sidumiskohast lahti ja eemaldasin ettevaatlikult supilusika abil muna kile seest ja tõstsin saia peale. Natuke soola ja pipart peale. Valmis!

Rikkalik Inglise jõulukeeks

See rikkalikult marjadeküllane keeks oli siis minu teine jõuluootuse ärevuses tehtud küpsetis. Mari-Liis kirjutas, et see võiks enne sööma asumist õhukindlalt pakituna külmikus paar-kolm nädalat seista ja settida lasta, et selle tõttu ma ka selle keeksitegemise nii varakult ette võtsingi... nojah, tänaseks on muidugi keeks ammu otsas. Peaks vist uue keeksi hakkama panema, et ka settinud keeksi maitsta saaks. See oli tõesti väga mõnus ilma seismatagi! :)

Nii paljudes toidublogides on juba erinevad piparkoogi- ja ingverimaitselised maiustused, et ma vist ei saagi oma jõulutundest üle enne kui jõulud päriselt peetud - verivorstid, seapraad, kapsad ja piparkoogid söödud. Ja kui aus olla siis ega mul selle tunde vastu midagi polegi, täitsa hea tunne, niiet olgu ta pealegi! Siin maal peabki jõulutunnet enda südames kandma, sest õues jõulutunnet küll ei teki - pargid veel ilusates kuldsetes värvides, päike sirab taevas ja soojakraadegi ikka üle kümne.

Paari nädala pärast lendame Eestisse ja siis saame ka teistele meie kätteõpitud keeramist demonstreerida kui just JR üleliia häbelik pole. Esimest korda keeras ta kõhuli salaja, olin ta põrandale mängutekkile pikutama jätnud, ise korraks teise tuppa lipsanud, tagasitulles oli tema võidurõõmsalt juba kõhuli. Varsti roomab salaja kuhugi peitu, et peame teda taga otsima hakkama. Hmmm, peame tal siis nüüd rohkem silma peal hoidma või siis lõnga varba külge siduma ;)

Tarvis läheb:
250 g pehmet toasooja võid
200 g suhkrut (2.5 dl)
4 suurt muna
275 g nisujahu (5 dl)
2 tl küpsetuspulbrit
1.5 dl konjakit või rummi
600 g kuivatatud hakitud puuvilju (umbes 1 liiter) - rosinaid, ploome, kirsse, aprikoose ja ananassitükke, soovi korral ka pähkleid (mina kasutasin rosinaid, viigimarju, aprikoose ja kuivatatud mooruspuu marju).

Tükelda kuivatatud puuviljad ning vala peale konjak või rumm. Lase üleöö kuni 24 tundi maitsestuda.

Vahusta pehme või suhkruga heledaks vahuks. Jätka vahustamist, lisa ükshaaval munad. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, siis sega juurde alkoholis leotatud puuviljad. Tõsta tainas võitatud 2-liitrisesse vormi. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega, kuni koogi keskele torgatud puutikk puhtaks jääb. (Minu keeksivorm nii suur ei olnud ning sain veel ka 4 muffinisuurust keeksikest; need küpsesid kiiremini, umbes poole tunni möödudes võtsin ahjust välja.)

Jahtunud keeks keera tihkelt hõbepaberisse ja pane jahedasse jõule ootama.

Põldmarjadega jõulukook

Eile oli meie väikesel härral taas kord üks pisike tähtpäev. Kolm kuud ja selle puhul ka kolm kooki! Jah, täpselt nii palju me eile maiustasimegi, mina muidugi kõige rohkem :) ...Ma lihtsalt ei suutnud restoranis peale õhtusööki maiustamisest keelduda ja siis lisanduski see plaaniväline kolmas koogike. Hehee, ma loodan, et see asi niimoodi edasi ei lähe, et neli kuud ja 4 kooki, mis siis üheteistkümnendal kuul küll saab, ah??? :)

Põldmarjakook, millest ma täna kirjutan, valmis tegelikult juba reedel. Samal päeval plaanis olnud jõulukeeks pidi aga järgmist päeva ootama jääma kuna suhkur sai majapidamisest otsa ja poodi ka ei hakanud vastu ööd minema. (Meil siin ka umbes viiest juba läheb pimedaks.) Ja võibolla oligi nii parem, kuivatatud puuviljad said ilusti rummis laagerduda enne keeksi sisse minekut. Sellel aastal on jõulud mulle hinge pugenud kuidagi eriti vara?! Ilmselt oma osa Starbucksi kohvikutel, mis on juba pühaderüüs ja kuuma šokolaadi nautides võib jõululaule taustaks kuulata. Selle pärast siis ka mu koogid nii varakult juba jõulude hõngulised.

Koogi idee tuli Piretilt, aga millegi pärast on minuga ikka nii, et ma võtan retsepti ja siis muudan seda olude sunnil või siis vabast tahtest miskit huvitavat lisada tahtes ja tuleb välja miskit sootuks teist :) Noh, nii läks ka seekord. Aga originaali tahan ikka kaa millalgi ära proovida, sest olen pehme piparkoogi austaja. Võtan selle jõulude ajal Eestis olles ette kui mul on saadaval nii muscovado suhkur, pohlamoos kui ka piparkoogimaitseaine. Otsustatud!

100 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna (L)
0,25 tl soola
3 dl jahu
1 tl ingveripulbrit
1 tl kaneeli
1 tl vanilli suhkrut
0,5 tl kardemoni
0,25tl nelgi pulbrit
natuke musta pipart
1 tl küpsetuspulbrit
~5 dl põldmarju
kaunistuseks pisut tuhksukrut

Mikserdasin toasooja või suhkruga kreemjaks. Lisasin ükshaaval munad mikserdamist jätkates. Lõpuks lisasin maitseainete ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Ja kuna kasutasin külmutatud marju, siis marjade sulamisel tekkinud mahla lisasin ka tainale.

Katsin lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaberiga, määrisin servad võiga, valasin taina vormi ja jaotasin marjad ühtlaselt laiali. Küpseasin 170 kraadi juures umbes tund aega.

Jahtunud koogile võib kaunistuseks tuhksuhkrut peale sõeluda.

Minule maitses kook jahtunult ja veel parem oli ta järgmisel päeval.

Astelpajupannkoogid

Meie esimene isadepäev möödus rahulikult ja ilma suuremate pidustusteta, küll aga sepitsesin miskit ikka pliidi taga selleks puhuks valmis - hiliseks hommikusöögiks õhukesed ülepanni koogid astelpajumüsliga ja õhtusöögiks selle hooaja esimesed verivorstid, mis ma üllatusena isadepäevaks Eestist kaasa tirisin.

Kunagi ammu sai Luige laadalt see astelpajumüsli ostetud, aga siiamaani ei olnud me seda pakki lahtigi teinud, nüüd siis tegin otsa lahti ja esimeseks proovisin kasutada seda kasulikku kraami pannkoogitainas. Laadal pakuti seda muidu keefiriga segatuna, mis oli väga maitsev ja veeniski meid ostu sooritama. Peale selle sisaldab see müsli palju vitamiine, mineraalaineid ja oomega rasvhappeid, njah iseenesest palju neist nüüd kuumutades minu pannkookidesse alles jäi, aga maitsesid nad küll hästi.

10 õhukese pannkoogi jaoks:
2 muna (L)
2-3 dl piima (jagatud)
2 spl suhkrut
0.25 tl soola
2 dl nisujahu
2 spl astelpajumüslit
2 spl oliivõli + praadimiseks

Tavaliselt ma kunagi ei mõõda pannkoogitainasse minevaid koostisaineid, kõik käib tunde järgi ja nii juba aastaid. Seekord ma siis mõõtsin, et retsept ühe kalli inimese palvel siia kirja panna. Astelpajumüsli võib välja jätta ja piima lisada juurde kui tainas liiga paks saab, et pannil õhukeselt laiali valguda ei taha.

Esiteks kloppisin munad lahti, lisasin umbes poole piimast, suhkru ja soola, vispeldasin segu ühtlaseks. Lisasin jahu ja astelpajumüsli, vispeldasin edasi, tainas peaks saama selline üsna paks (niimoodi tehes väldin jahutükkide tekkimist), siis alles lisasin õli ja veel piima, et tainas lõpuks ikka suht vedel ja voolav saaks. Nüüd võiks tainas veidi seista, et jahu paisuks ja seoks paremini.

Praadimiseks tõstan väikse kulbi jagu tainast õrnalt õliga kaetud pannile, kallutan ja keerutan panni, et tainas ühtlaselt laiali saada ning praen koogid mõlemalt poolt ilusaks kuldseks. Osavamad võivad pannkooke visates ümber pöörata, õhukese labidaga saab aga ka asja aetud.

Astelpaju pannkooke võiks siis serveerida näiteks astelpajumoosi, astelpajumüsliga segatud hapukoorega või kohupiimaga, et seda maitsenüanssi tugevdada ja toetada.

Ilmselt veel päris mitu aastat pean ma Jan Richardit aitama, et isale selle päeva puhul miskit maitsvat meisterdada aga küll ta kasvab ja lõpuks nakatub minu kokkamispisikutest kui käed sõna kuulama ja jalad kandma hakkavad... :)

Halvaasüdamega ahjuõunad

Juba on kalendris ette keeratud novembri kuu ja aega on läinud viimasest 26. kuupäevast päris palju mööda kui kalleid sünnipäevalisi sai ahjuõuntega kostitatud, tähistamaks siis JR teist elukuud. Vahepeal lihtsalt pole olnud mahti blogisse uusi sissekandeid teha, kas on külalised meile seltsiks või oleme ise kuskil külalistena seltsiks. Siin olles on alati päevakava kuidagi väga tihe, vahvaid tegevusi ja kohtumisi täis.

Saabusime Eestisse ja mulle toodi mitmelt poolt koduaia õunu. No nii kahju, et ma neid värskena krõmpsutada ei saa, puuksutaksime siis väikese härraga üksteisevõidu :) ...pistsin suuremad ubinad ahju, väiksemad jagasin mööda küla laiali ja kõik olid rõõmsad.

7-8 õuna (soovitavalt hapukamad)
150 g meelepärast halvaad
4 tl mandlilikööri

Urgitsesin noaotsaga õunasüdamikud välja ja täitsin tühimiku peeneks hakitud ja likööriga segatud halvaaga. Küpsetasin õunu 160 kraadises ahjus umbes tunni jagu, kuni õunad olid pehmed aga veel mitte laiali lagunenud.

Sünnipäevalistele serveerisin soojasid õunu magusa kohupiima ja jäätisega. Väga maitsev on aga ka lihtsalt hapukoorega, kuhu on magusat mett peale niristatud.

Astelpajumarjadega plaadikook

Mulle toodi hulgim neid astelpajumarju - muist juba puhastatud ja meega purki pistetud, osa veel oksa küljes ja nobedaid näppe ootamas, ning veel lisaks ka astelpaju marjadest mahla. Sellist head kraami ei saa ju raisku lasta, küpsetasin kiirelt koogi veel puhastamata marjadest ja see maitses õige hää! Olen nüüd vist küll vitamiini üledoosi saanud juba... :)

Kui õues enam puud nii värviderohked pole vaid hoopis raagus, siis vähemalt kook pakub seda sügist silmailu.

500 g muretainast (magusat)
2-3 dl astelpajumarju (oleneb kui haput kooki soovitakse)
200 g pekanipähkleid
1 pakend magustatud kondenspiima (300 g vist oli)

Keerasin ahju 175 C kraadile soojenema.

Rullisin küpsetuspaberil taina plaadi suuruselt lahti. Eelküpsetasin koogipõhja umbes 10 minutit. Samal ajal võib hakkida pekanipähklid pisut väiksemaks. Katsin koogipõhja ühtlase kihi astelpajumarjadega, puistasin üle pähklitega ja kõige peale niristasin kondenspiima. Tõstsin koogi ahju ning lasin veel umbes 15 minutit küpseda. Kook on valmis kui kergitada küpsetuspaberi servast ja koogipõhi paistab kuldkollane ning küpsenud kondenspiim hakkab äärest ilusat karamellivärvi ilmutama.

Tiramisu tort

Sünnipäev on päev, mis on täis erilist rõõmu.. 

See on päev, mis kinnitab, et oled alati armastatud..

On meeldiv soovida head inimesele, kes seda ka tegelikult on!

Palju õnne kallis!

Tort valmis sama retsepti järgi, mida ma kunagi juba katsetanud olin. Seekord aga lisasin kreemile lõpus 1dl kuuma kohviga lahustatud 2 tl zelatiini, et kreem külmikus üleöö seistes tarretuks.

Pasta Bolognese

Ma ütleks, et see on see The Pasta Bolognese! Esimest korda elus tegin pastat retseptis näpuga järge ajades. Tahtsin lihtsalt teada, kas ja kui suur vahe on poole tunniga valmistatud pastal ja 4-5 tundi vaaritatud bolognese kastmel. Tuleb tunnistada, et vahe on oluline ja kindlasti väärt seda pliidi ees seismist, ootamist ja end kannatlikuks sundimist! Seda viimast mul just tavaliselt ei jagu.

Retsepti, milles ma siis otsustasin näpuga järge ajada, valisin vahva meisterkoka Anne Burrelli retseptikogust. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib vaadata kui rõõmsalt ta oma kokasaateid (Secrets of a Restaurant Chef) suudab üles ehitada, mänguliselt kõigesse suhtuda ja valmivad road tunduvad kõik muidugi nii imemaitsvad. Vaadates tundub kõik nii lihtne ja lõbus. Noh, tegelikult, ega selle nn õige bolognese kastme valmistamisel ju midagi keerulist polnudki, lihtsalt teised töövõtted ja AEG. Näiteks, ma ise poleks selle peale tulnud, et köögiviljad algul püreestada... ja juba kui olin selle püree valmis saanud, kuumale pannile pannud, paiskus kööki nii isuäratavaid lõhnu, et härra käis kogu aeg köögis piilumas ja kvaliteedikontrolli teostamas. Tegelikult oli ta väga tubli ja ootas kannatlikult maitsemisega kuni pasta pidulikult taldrikul serveerisin. :)

Ise ma kahjuks ei saanudki jääda seda imelist rooga nautima, võtsin vaid paar kiiret ampsu, jätsin oma kallid härrad omapead koju ja lippasin sõbrannaga tantsufestivalile (Istanbul International Dance Festival) ...njah, oleksime me seda teadnud, et show tervelt kaks tundi algusega hilineb, oleksime võinud kodus kõhu ilusti täis süüa, oleks jaksanud veel pärast ka tantsima jääda... aga teadagi kuidas nende "oleksitega" on... Kohale jõudes selgus esiti, et üritus lükkub edasi ühe tunni jagu... me veel isekeskis naljatasime, et lõpuks sellest tunnist saab kaks... mhm, jah, täpselt nii see läkski! Olgu. Kava lähemalt uurides selgus, et esinejate seas on ka eestlane. Sellega aga väike segadus - Frank Santos ja Julie Camous (EST/FRA) - kumbki nimi just eestipäraselt ei kõla, pealegi noormees veel tumedanahaline... uurisin natuke netist, üks allikas annab noormehe päritoluks hoopis Dominikaani Vabariigi. Siis veel esinesid meile seal Ruben ja Annika - no see viimane kõlab juba küll väga lubavalt Eesti nime moodi, aga päritoluks märgitud hoopis Holland. Võta sa nüüd kinni, kas me seal tegelikult siis eestlast tantsimas nägimegi?? Ma väga pikalt internetist otsida ei viitsinud, aga mingeid seoseid ma Eestiga nendel tantsijatel ei leidnud. OK see selleks, vahva oli ikkagi ja tantsisid nad kõik väga hästi! Mulle meeldis aga selle ürituse ülesehitus - festival kestab kolm päeva, hommikust õhtuni on erinevate tantsustiilide workshopid nii algajatele kui edasijõudnutele; iga päeva hilisõhtul on show; ja päeva lõpetab tants ja trall, pidu hommikuni. Kusjuures eri tantsustiilide jaoks on avatud erineva muusikaga peosaalid. Väga põnev igatahes. Peaks järgmine kord sellest üritusest rohkem osa saama nii hommikustest tantsutundidest kui ka öisest peost, kus saaks siis värskelt õpitut kohe tantsupõrandal katsetada.

SUUUR potitäis pastat:
1 suur sibul
2 suuremat porgandit
3 sellerivart
4 küüslaugu küünt
Extra-virgin oliivõli
meresoola
1,5 kg hakkliha (loomalihast)
5 dl tomatipastat
7 dl punast veini
vett
3 loorberi lehte
1 punt värsket tüümiani
500 g spagette
~1 dl Parmigiano-Reggiano riivjuustu
kõrgekvaliteedilist extra-virgin oliivõli, viimistluseks

Lõikasin sibula, porgandi, selleri ja küüslaugu väiksemateks tükkideks, ja püreestasin blenderkannus (köögikombainis saab paremini). Katsin panni oliivõliga, valasin püree pannile, lisasin lahkelt soola ja hakkasin toidu pruunistamisega pihta pliidi keskmisel kuumusel. Püreed peaks pannil 15-20 minutit kuumutama, aegajalt segades. Siinkohal tasub siis olla kannatlik, sest maitsed selle pruunistamise käigus tekivadki.

Lisasin hakkliha, jällegi lahkelt soola ja pruunistasin veel oma 15-20 minutit, aegajalt segades. Ka siin tuleb end kannatlikuks sundida ja mitte kiirustada!

Kui liha oli juba piisavalt pruun, lisasin pannile tomatipasta ja pruunistasin edasi, 4-5 minutit. Lisasin veini ja kuumutasin seni kuni vein poole võrra ära oli aurustunud, see tähendab veel oma 5 minutit.

Lisasin vett, nii palju, et see kataks õige pisut liha. Peitsin kastme sisse loorbeerilehed ja nööriga kokkuseotud tüümianipundi. Lasin segul keema tõusta, alandasin kuumust ja lasin kastmel podiseda 3-4 tundi aegajalt segades. Vahepeal lisasin ka veidi vett (ma lisasin kaks korda mõned detsiliitrid). Vee lisamisega peaks olema helde, et lisad vett ja kuumutad selle siis jälle välja, nagu mäng selline. :) Jällegi, see on koht, kus tekivad kastmele rikkalikud maitsed! Ära proovi kogu vett alguses kastmele lisada, siis saad keedetud liha mitte paksu ja küllusliku pastakastme. Kuumuta, sega ja maitse aegajalt ja vajadusel lisa soola. See etapp peaks siis aega võtma vähemalt 3-4 tundi. Ja ausalt, see on oluline - algul maitses kaste väga veiniselt, aina edasi kuumutades ja veega mängides aga juba aina rikkalikumalt.

Viimase poole tunni jooksul panin soolase veega eraldi potti spagetid keema ja keetsin neid umbes minut vähem kui pakil märgitud oli. Pastat kurnates, jäta umbes detsiliitri jagu vett alles.

Seni kuni spagetid keevad, tõsta kulbiga umbes pool bolognese kastet eraldi kaussi. Kurna spagetid ja vala pannile, kastmele lisaks. Sega, et spagetid ja kaste omavahel ühineksid. Vajadusel lisa lihakastet, et pasta ja kastme kogus oleks enamvähem võrdne. Lisa natuke pasta keeduvett ja kuumuta kuni vesi on ära aurustunud. Võta pott tulelt, lisa lahke peotäis riivjuustu ja kvaliteetset oliivõli, sega.

Serveerides tõsta pasta peale lisaks lihakastet ja riputa üle riivjuustuga. Serveeri kohe!

Mmm, kui maitsev!

Sellest kogusest saab ikka kohe väga palju seda pastakastet! Uuesti tehes teeks ma meie perele umbes kolmandiku sellest kogusest (pastasööjaid meil ju ikka veel ainult kaks).

...Ja siis ma veel natuke uurisin ikkagi interneti avarustes... ja see Dominikaani poiss oli mingi lehe andmetel ka kui Eesti riigi esindaja, nii et ilmselt me siis ikkagi nägime eestlast tantsulaval! :)

Lumised šokolaadiküpsised

Hurraa, täna sai ostetud lennupiletid Eestisse, viimati sai nii ammu seal käidud, et seda rõõmsam on meel ja ootusärevus juba lausa tapab. Järgmine reede pakin kohvrid, võtan oma väikse pambu kaenlasse ja oleme teel.

Eelmine nädal sai igavusest küpsetatud. Ja hea oli, et küpsetasin ennem küpsisepurgi ostmist, sest nüüd ma teadsin juba täpselt, et purgi ava peab ikka piisavalt suur olema, et küpsised sealt sisse-välja käima mahuks. Nüüd on mul suur ja uhke kuldse kaanega küpsisepurk olemas, peab vaid uue portsu küpsiseid küpsetama, et neid siis kapiserval vahvalt eksponeerida. Kunagi ammu leidsin sellise huvitava küpsise retsepti, kus või asemel on kasutatud sutsu õli ja välimuselt on nad lõpuks nii vahvad, nagu lumised oleks. Hihii, lumest rääkides, vast Eestis veel see aasta lumi nii varakult ikka maha ei saja, kuigi päris vahva ju oleks lumi ka ära näha eestis olles. mitte et ma igatseks külma aega, aga lahe oleks küll. Ei tea ju, millal uuesti jälle Eestisse käima saab? :)

Mina tegin poole koguse originaalretseptist ja sain 33 küpsist:
1,2 dl magustamata kakaod
2,4 dl suhkrut
0,6 dl päevalille õli
2 muna
1 tl vanilje suhkrut
2,4 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola

umbes pool dl puudersuhkrut küpsiste veeretamiseks

Segasin miksri abil kokku kakao, suhkru ja õli. Lisasin mikserdamist jätkates ükshaaval munad. Teises kausis segasin kokku ülejäänud kuivained ning ühendasin siis segud omavahel. Katsin kausi toidukilega ning tõstsin külmkappi umbes neljaks tunniks.

Aeg möödas, keerasin ahju 175 C kraadile soojenema ning valmistasin ette 2 küpsetusplaati.

Võtsin kahe teelusika abil tainast, kukutasin selle tuhksuhkrusse, raputasin kaussi, kuni kõik tainapall oli üleni tuhksuhkruga kaetud, vormisin käte abil veel ilusamaks palliks ja ladusin pallid päris suurte vahedega küpsetusplaadile. Hoiatan, need küpsised kerkivad päris palju! :)

Küpsetasin neid 10-12 minutit. Kindlasti jälgida aega ja mitte üle küpsetada, sest siis muutuvad küpsised kuivaks ja pole enam nii maitsvad.

Lasin küpsistel täiesti maha jahtuda enne kui nad õhukindlalt küpsisepurki ladusin.

Kana-klimbisupp

Täna sai üle pika aja juurviljaturul käidud, sellel meie lemmikul, Aasia poolel. Me ei olnud lausa pool aastat sinna sattunud, et kõik tundus justkui uus ja vajab nüüd jälle pisut harjumist. Õnneks meie sõbrad juustu ja oliivimüüjad olid alles ning ka paar puuviljamüüjat, et päris tühjade kätega me sealt koju ei tulnud. Noh, tegelikult on lausa võimatu sealt tühjade kätega koju tulla, sest see kraam, mis seal müüakse, seda on nii palju ja see on nii kenasti korrapäraselt kuhjadesse laotud ja lõhnab juba nii kutsuvalt värskelt, et raske on vastu panna. Hurmaa on näiteks üks selline asi, millele ma ei suuda kunagi "ei" öelda, et ostsin kohe poolteist kilo neid ülipehmeid, väga õrnu puuvilju (3,5 TL/kg (1,50 €)). Koju jõudes valisin kõigepealt ühe pehmeima nende seast välja ja õige pea pidin veel ka teise välja valima sest ainult ühest mulle ei piisanud... ja need kaks päästsid mu võileibadest, et mul jätkus kannatust kanasuppi veel keeta. Ja kui aus olla, siis soe supp tunduski just parim pisut jaheda turupäeva lõpetuseks, sest viimastel päevadel on meil ka ilm külmaks keeranud. Täna vaid 15 kraadi ja hommikul veel ka tibutas veidi vihma, pühapäeval ja esmaspäeval sadas nii tihedalt, et ei saand ninagi õue pista.

Suppi keetes, kasutasin esimest korda sõbrantsiku soovitusel selleri juurt. Olin esialgu skeptiline. Mulle see seller üldiselt ei maitse, aga juur seal supi sees oli isegi üllatavalt hea, et järgmine kord võin juba julgelt seda turult kaasa tarida. Teine uus asi minu jaoks on fennel, tema veel ootab külmikus oma järge, kui kellelgi on mõni hea soovitus selle juurika osas, siis andku teada, hetkel mul endal pole veel ühtegi asjalikku ideed.

Suur potitäis suppi:
2 kanakoiba (850 g)
2 suuremat kartulit
2 porgandit
1 selleri juur
soola ja pipart
maitserohelist

klimbid:
1 muna
3 spl supi leent
~1,5 dl jahu
soola ja pipart
hakitud tilli

Asetasin kanakoivad potti, valasin nii palju külma vett peale, et see kanakoibasid kataks. Lisasin veele soola (tunde järgi). Tõstsin poti tulele, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu. Alandasin kuumust ja keetsin kana umbes pool tundi. Lasin lihal esialgu jahtuda leeme sees umbes 20 minutit. Seni koorisin ja hakkisin juurviljad. Võtsin kana supileeme seest välja, tõstsin poti uuesti tulele ja panin nüüd juurikad leeme sisse keema.

Klimpide jaoks kloppisin kausis muna soola, pipra ja supivedelikuga, lisasin jahu, segasin ühtlaseks. Kuna supileem juba sisaldas soola, siis soola lisasin ainult pisut. Tundus huvitav klimpide sisse tilli hakkida ja nii ma siis tegingi. :)

Jahtunud koibadelt rebisin parajate tükkidena liha lahti. (Nahk ja pehmed kondiotsad läksid neljajalgsele sõbrale.)

Kui juurikad on pehmeks keenud, lisasin supile klimbid. Selleks kastsin teelusika iga klimbi jaoks ennem kuuma suppileeme sisse, võtsin kausist natuke tainast ja kastsin lusika siis uuesti supi sisse nii et tainas leeme sisse kukkus. (Klimbid on valmis kui nad pinnale tõusevad.) Lõpuks lisasin supile kanaliha ja lasin veel kord keema tõusta. Tilli ja peterselli hakkisin ka ja segasin kuuma supi sisse.

Head isu!

Juurvilja-juustuvorm

Kui inimestel parasjagu midagi huvitavat või tarka öelda pole, siis tavaliselt tehakse ilmast juttu... Niisiis, lähenema hakkab juba oktoobri keskpaik ja meil Istanbulis ilmad endiselt mõnusalt suvised. Päeval 24 soojakraadi ringis, päikese käes veelgi soojem. Just paras, ei liiga palav ega külm, pikkadeks jalutusteks parim ilm. Käisime siis eile pargis värskeõhuvanne saamas, neljajalgne sõber ka kaasas... oeh, kuidas talle meeldis seal, nii palju huvitavaid lõhnu ja kõik oravad said kõrgele puu otsa kihutatud. Tubli koer!

Värske õhk väsitab ja teeb hullupööra näljaseks. Peale paaritunnist pargis jalutamist on selline kodune ja kosutav ahjuroog minu arust parim ja eriti hea, kui see juba sind kodus külmikus ootab :) Njah, viimasel ajal ma ei jõua eriti korraliku söögitegemiseni, kõht on selleks hetkeks juba nii tühi, et lähen kergema ja kiirema vastupanu teed - võileivad või piimaga krõbinad. Vormiroogade puhul on aga hea see, et kui suurema vormi jagu süüa varem valmis teha, siis saab sealt viilu kaupa toitu kiirelt üles soojendada  v õ i  siis kohe külmalt süüa, kui nälg juba nii suur, et üldse kannatust pole :)

Kuuele sööjale:
5 keskmist kartulit
1 väiksem suvikõrvits
2 väiksemat peeti (keedetud või grillitud)
4 muna
3 spl jogurtit (hapukoort)
150 g Türgi valget juustu (feta sarnane)
umbes 50 g riivjuustu
soola ja pipart

Keerasin ahju 175 C kraadile soojenema ja valmistasin ette silikonist keeksivormi.

Koorisin ja viilutasin köögiviljad. (Kartulid ja suvikõrvits olid töötlemata, peet aga eelnevalt ahjus fooliumi sees valmis röstitud (200 C umbes tund aega). Mulle meeldib peete ahjus röstida, olenemata, mida ma selle peediga pärast peale hakkan, sest siis ei pea muud tegema kui nad puhtaks pesema, fooliumisse mässima ning ahju pistma. Maitse jääb magusam ja peedi punane värv jääb ka kõik alles mitte ei lähe keeduveega kaotsi.) Munad kloppisin kergelt vähese soolaga lahti, lisasin jogurti ja segasin ühtlaseks. Ladusin õlitatud vormi põhja kartuliviilud, riputasin üle soola ja pipraga, siis läks kiht suvikõrvitsaid, kiht peeti, kiht kartulit, jälle veidi soola ja musta pipart veskist peale. Valasin köögiviljad munaseguga üle ning pudistasin fetajuustu kõige peale. Vorm läks kuuma ahju umbes pooleks tunniks. Vahepeal riivisin juustu, tavalise, midagi Eesti juustu taolist. Poole tunni möödudes, jagasin riivjuustu ühtlaselt vormiroale ja lasin vormil veel umbes 10 minutit ahjus olla kuni juust sulas ja värvus ilusaks kuldpruuniks. Valmidust saab puutikuga testida, et kas läheb kartulitest ilusti pehmelt läbi.

Mina sõin seda vormirooga iseseisvalt, ainult natuke paksu jogurtit (hapukoort) võtsin kõrvale. Härra aga muidugi sõi seda lihaga.

Meenutusi Küproselt ja küüslauguvõi seened

Vahelduseks seikluste nurka jutuke, millest ei puudu muidugi ka Küprose toiduelamused. Kahjuks pilte mul pole lisada, nimelt läks mu arvuti kõvaketas ja koos sellega ka kõik mu pildid. Võinoh hetkel pole veel saanud faile taastada, loodetavasti ikka õnnestub.

...Otsustasin siis, et tagumine aeg on oma reisimälestused kirja panna, olgugi, et see toimus juba tervelt aasta aega tagasi :) Ja põhjus, miks ma selle reisijutu just praegu ette võtsin - küüslaugu ja võiga ahjusoojad seened, mis lihtsalt on nii maitsvad ja meenutavad mulle Küprose maitseelamusi.

Küprose Vabariik on saareriik Vahemere idaosas, ümbritsetud Türgi, Egiptuse ja Kreekaga. Suuruselt kolmas saar Vahemeres ja üks suurimaid turismi sihtpunkte. Loodusgeograafiliselt kuulub saar küll Aasiasse aga riigis kehtib maksevahendina Euro ning kuulub ka Euroopa Liidu koosseisu. Sellest viimasest muidugi kohalikud üleüldse rõõmu ei oska tunda, ütlevad, et enne seda neile ikka meeldis Küpros, nüüd on aga elu nii kallis... Huvitav, kas nad sellele ka mõtlevad, kui palju on tegelikult neil elukvaliteet ja turvalisus tõusnud seoses liitu kuulumisega ja elu on ju niikuinii igal pool kallinenud. Nad tundsid meile, eestlastele, isegi kaasa, et meil ka jaanuarist alates euro käibel. Loomulikult me tutvustasime end kui eestlasi (st Eestist tulnud), sest Türgiga kohalikel kõige paremad suhted just pole. (Kolmandikust saarel kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida ülejäänud maailm muidugi ei tunnusta.) Väga halbu noote tuli saareelanikelt Türgi riigi ja rahvuse pihta, et isegi piinlik hakkas vahepeal, et me hetkel Türgis elame. Hihiihii...

Reis kujunes meil väga vahvaks ja graafik tihedaks, vaatamata sellele, et meil polnud algul mingeid ootusi ega tegevusplaani eelnevalt valmis mõeldud. Meie sealviibimist võiks iseloomustada nii: "Ela kordki meeletult!", läksime sinna, kuhu "jalad" meid viisid ja tegime just seda, mis parasjagu pähe tuli, õige ja lõbus tundus.

Lendasime Küprosele Türgi poolsesse lennujaama (Ercan Airport), sinna tuli meile mingi Türgi taksofirma auto järgi, millega saime kenasti üle piiri ja saare lõunapoolsesse osasse Agia Napa kuurortpiirkonna hotelli, mis meil juba eelnevalt broneeritud oli. Hotell Grecian Sands**** oli otse ranna ääres, eraldi väli- ja sisebasseiniga. Tuba oli suur, suure voodi ja verandaga, kustkaudu saime ka otse basseini minna. Hotelli jõudsime suht hilja, et läksime kohe magama. 

Järgmine päev alustasime väga ettevaatlikult, otsustasime lebopäeva basseini ääres teha, meil ju polnud mingeid plaane veel tehtud. Pisut olin küll eelnevalt internetist uurinud, et mis saarel on ja mida nägema peaks/tahaks, aga mingit kindlat plaani polnud. Basseini ääres päevitustoolil lesides hakkas meil aga üsna pea igav, läksime hoopis randa ja merd uudistama. Endalegi ootamatult jõudsime lõpuks aga mööda rannajoont jalutades meie küla/linna teise serva välja, endal seljas vaid päevitusriided ja kaasas vaid pisut peenraha ja päevituslinad. Ma oleksin muidu hirmsasti tahtnud kaljuservalt alla merre penji hüppet tegema minna, aga raha ei jagunud ja kodutee oli ka hirmus pikk, nii siis jäigi see järgmist korda ootama... :) 

Ilus rannapromenaad oli muidu. Jalgteeke läks läbi kõigi nende randade, mis seal hotellide taga oli, vahepeal jõudsime sadamasse ja lõpuks siis sinna küla teise otsa, kus olid rannabaarid. Seal käis vist tants ja trall hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Võtsime seal jahutavad joogid, nautisime hetke kaasakiskuvat klubimuusikat ja jalutasime tagasi oma hotelli poole. Ühesõnaga see terve päev läks meil rahulikult Küprose rannaelu ja niisama eluolu uurimisele. Kogusime hulgaliselt flaiereid erinevate ürituste, ekskursioonide, paadireiside, veespordi kohta, vestlesime nn kohalikega ja kohtusime mitme lätlase ja leedukaga, kes seal leibateenimas olid. Alles õhtupoolikul jõudsime oma hotelli tagasi ja mõtlesime sööma minna ühte linnalähedal asuvasse külakesse, kus pidi olema 2 kohaliku perekonna kalarestorani kuna ühe kohaliku sõnul Agia Napas sellist päris õige Küprose köögiga ja värske kalaga restorani polegi. Vahepeal lasime ennast ühes autorendifirmas pehmeks rääkida ja rentisime auto (sest jõudsime oma jalutuskäigul juba reisiplaanid suures plaanis valmis vormida, et tahame saare teise otsa sõita Aphrodite kivi ja Phapose vanu mosaiike vaadata, viinamarja istandustesse ja veinikodadesse minna.) 

Auto on seal ju ka omamoodi elamus - rool on teisel pool ja liiklus ju ka vasakpoolne nagu Inglismaalgi. Aga saime selle asja suht kiiresti käppa. Tegime esimese autosõidu restorani asemel hoopis kõrvallinna suurde hüpermarketisse, et kohalikku salaamit, fetajuustu, oliive, veini ja muud näksimist osta. Poed pannakse seal juba 8st kinni, et pidime veits kiirustama. Poes käidud, seadsime auto kalarestoranidega külakese poole. Sõime end kreeka salatist ja grillkalast kurguni täis (muide, kala on istanbulis parem) Külaveini jõime ka, niiet päris lõbusad olime juba. Sõitsime hotelli tagasi ja läksime tuttu, et järgmine hommik vara ärgata ja mägede poole teele asuda.

Järgmine hommik sõime hotellis kõhud täis ja asusimegi teele. Panime kaardile teekonna paika ja otsisime üht vanimat veinitehast Küprosel. Me olime juba lootust kaotamas, sest inimesed, kellelt me teed küsime, ei osand meid aidata ja väga täpset kaarti meil polnud. See kaardil märgitud veinipress osutus hoopiski üheks 500 aastat vanaks st muuseumiks ja veini ei tehtud seal juba ammu enam. See oli ühes pisikeses mägikülas, mis oli ka umbes sama vana, ja mahajäetud. Külas elab praegu veel vaid 1 mees, ma loodan, et ta ka siiani elab, sest käisime seal ju juba aasta tagasi. Meil õnnestus teda ka külarestoranis tervitada, 95 aastane, viimane külaelanik. Käisime siis seal veinimuuseumis ära ikkagi ja hakkasime meie järgmisse valitud sihtkohta sõitma. Teekond külade vahel oli muidugi lummavate vaadetega üle mägede ja orgude. Sõitsime korra asfaltteest kõrvale ühele mägiteele, et veel kõrgemale pääseda. Pilte tegema... tee kõrval laius aga viinamarjaistandus. Me ei suutnud vastu panna ja võtsime endale sealt 3 kobarat magusaid-magusaid punaseid viinamarju. Kõht sai täis isegi :) Nii, aga otsitud oliivipressi me ei leidnud, oli jälle selline pisike mägikülake, võibolla see oliivipress oli jälle selline muuseumitüüpi, mis tänapäeval ei tegutsegi. Aga küla oli ilus, kitsaste tänavate ja ilusa kirikuga. Kuna meil oli Küprosel olla väga vähe aega, 4 päeva aind, siis tegime endale väga tiheda graafiku. Igale poole me ei jõudnudki lõpuks, sest mägiteedel seiklemine võttis oodatust rohkem aega ja päevad ei olnud ka enam nii pikad ja valged nagu suveöödel, 8st läks juba pimedaks.

Nii oliivõli tehast me siis ei leidnud aga läksime soovitatud koskesid vaatama, ikka mägedes ja nüüd juba off-road radadel. Ekslesime metsade ja pisikeste külade vahel aga lõpuks veekohina järgi ikka leidsime üles selle kose. Midagi sellist väga suurt koske see endast praegu igatahes ei kujutanud, ilmselt kevaditi kui mägedest lumi sulab, on kosed vaatamisväärsused. Hetkel olid piknikuplatsid tühjad, mägiteedel autosid vastu ei tulnud ja koske nautisid veel peale meie paar kõrvaloleva kloostri noormeest. (Seal mägedes on talvel lund, et isegi suusatada saab.) Nii, kosk nähtud ja päike loojumas. Saime loojuva taeva taustal kõrguvatest mägedest ka paar ilusat pilti klõpsitud. Sõitsime edasi veini istandust otsima aga kuna läks juba päris pimedaks ja olime kaalunud võimalust hotell hoopis mägikülakeses otsida, et mitte aega raisata oma hotelli tagasisõidule ja siis hommikul jälle uuesti tagasisõidule... sest veiniistandused olid meil ju veel ikka nägemata.... Avastasime ühe armsa mägiküla Platres, kus oli palju erinevaid hotelle igale maitsele ja igas hinnaklassis. Käisime kolmes tubasid uudistamas ja hindu kauplemas ning valisime ühe välja. Vahepeal kuulsime kohalikelt soovitusi, minna ühte Skylihgt restorani õhtust sööma. Söök oli seal tõesti super! Eelroaks võtsime šampinjonid ürdivõis ja loomulikult ka nn Kreeka salati fetajuustuga. Pearoaks steigid - Taavi piprasteigi, mina šampinjonidega steigi. Liha oli nii pehme ja hästi maitsestatud ja tehtud, et see sulas suus. Otsustasime peale õhtusööki sinna restorani pikemalt istuma jääda ja veini nautida, sest mis hotellis ikka parem oma pisikes toas olla. Vein oli superhea! Tahtsime needsamad veinitehased järgmine päev üles otsida. (Küsisime ettekandjalt ka infot. Ühe leidsime, teist mitte) :) Ja veini kõrvale pakuti meile restorani poolt tasuta värskeid puuvilju ja kirsi ning apelsinikoore hoidist. Need on iseloomulikud Küprosele, järgmine päev ostsime külapost neid endalegi kaasa. Kirsid suhkrusiirupis olid eriti head!

Nii järgmise päeva hommikul jälle kiire hommikusöök hotellis, see oli üsna kehva valikuga, et kõhtu me seal täis ei sööndki, alustasime oma teekonda. Külas oli käsitsi valmistatud šokolaadi töötuba-poeke. Ostsime sealt šokolaadi suveniiriks kaasa ja jäätised kohe limpsimiseks, kõhud olid meil ju tühjad... :)

Nii see päev olime plaaninud külastada veinitehaseid, umbes kahte-kolme. Ühe leidsime väga kergesti, tutvusime veinitegemise tehnoloogiaga, omanikuhärra tutvustas meile oma tehast, vahva ja huvitav oli. ...Teise tehase otsimisega meil nii hästi ei läinud... Leidsime külakese kerge vaevaga üles, aga mitte seda veinitootjat. Aga küla ise oli jällegi omaette vaatamisväärsus. Ja kuna seal mägikülades kõik teevad oma koduveini siis neid veinitehaseid või õigemini -kodasid oli seal ümberringi ka väga palju. Astusime veel ühte sisse, mekkisime erinevaid veine ja tutvusime jälle väikse tehasega, veinikeldriga. Arvasime, et meil on nüüd veinist küll ja suundusime Phapose poole, et sealseid iidseid mosaiike vaadata. Võimas on käia ja vaadata küll selliseid nii vanu asju. Kahju, et kõik muidugi maatasa on varisenud. Mosaiigid aga olid kenasti vaatajatele rusude alt välja otsitud.

Peale viimast mägikülas ööbimist ja sealset vaimustavat õhtusööki ei köitnud meid enam suurlinna turistidest pungil restoranid... ja üks tore saksa tüdruk soovitas meil sõita ühte lähedal asuvasse mägikülla, kus on Family Tavernad ja hea kohalik Küprose stiilis söök. Seekord proovisime erinevaid Mezesid (eelroogasid) hummus, küüslauguseened, ahjusoe pita leib, külasalat (feta juustuga jällegi) grillitud Halloumi juust, tzaziki salat, vist kirjutati nimi nii (jogurt hapukurgitükkidega). Seda kõike oli nii piisavalt palju, et ma otsustasin pearoast loobuda. Taavi võttis ikkagi mingi sealihakastme, see praad oli nii üüratult suur!!! Taavi ei jaksand kõike lihagi ära süüa, kartulist ja riisist siis rääkimatagi. Seal restoranis pakuti ka meile maja poolt tasuta magustoitu suurepärase õhtusöögi lõpetuseks - ahjusoe õunasai. Mmmm! Nii, kõhud punnis, sõitsime tagasi hotelli. Tuttu.

Viimane päev kui meil enam autot polnud renditud olime otsustanud paadireisi võtta. Valisime välja 2 reisi, mille vahel valida (neid oli seal niii palju erinevaid muidu). Tahtsime minna kella kahesele kiirpaadi tripile, mis viis rannikutmööda koobastest ja küladest mööda, peatused ujumiseks ja kalade vaatamiseks ja tagasi rannikust kaugemalt, kus oleks võib-olla õnnestunud delfiine näha. Aga kuna ei olnud enam hooaeg, siis nad seda hilisemat trippi ei korraldanudki, et olid ainult hommikused väljasõidud, siis jäi meile see teine variant - suur piraadilaev Black Pearl. See osutus aga väga vahvaks! Neli tundi merel, paar ujumispeatust, lõunasöök ja piraadishow terve reisi vältel, see viimane oli täitsa lahe ja vahva, et algul poleks arvanudki, et nii toredasti võiks mingi üritus olla läbimõeldud. Palju ajalugu ja juttusid rannakülade, vaatamisväärsuste ja ka piraatide kohta, palju nalja ja showd, kuhu ka pealtvaatajaid osalisteks haarati.

Kuna olime hommikul hotellist juba välja registreerinud, siis võtsime peale paadisõitu dushi rannas, et end soolakihist puhktaks pesta ja kreemitada merel praaditud nahka. Tegime lennusõiduks aega parajaks, jalutasime ja jõudsime lõpuks mingi kohaliku köögiga restorani. Kõhud jälle punni heast Küprose toidust ja tagasi hotelli, et kiirelt kohvrid võtta ja lennujaama sõitma asuda.

Piiriületused läksid probleemideta. Probleemid algasid alles lennujaamas kui meie lendu mitu korda edasi lükati. Niiet veel mitu järgmist päeva olime me veel pisut väsinud sellest magamata ööst lennujaamas...

Ahjusoojad küüslauguvõiga seened krõbedal saial:
2-3 küüslaugu küünt
3 spl võid
150 g šampinjone
soola ja pipart

Serveerimiseks:
6 viilu saia
pisut oliivõli
soola, pipart, kuivatatud basiilikut

Keerasin ahju 200 C kraadile soojenema. Hakkisin küüslaugu peeneks, ning panin koos võiga savivormiga ahju, seni viilutasin seened. Segasin seened kuuma küüslauguvõiga, katsin vormi fooliumiga ja tõstsin tagasi ahju umbes 15 minutiks.

Järgmiseks panin saiaviilud ahjuplaadile, niristasin nendele veidi oliivõli ja maitsestasin soola, pipra ja basiilikuga ning tõstsin needki seente juurde ahju ja röstisin kuni servad olid ilusad kuldpruunid.

...süües kastan vahepeal saia otsapidi vormi seente vahele, siis saab kõik selle maitsva küüslauguvõise seenevedeliku ka kätte. Mh, super!

Beseerull vaarikatega

Eile oli siis meil see esimene tähtis päev - väike härra sai kuu vanuseks! Nii hea, et nüüd on iga kuu üks selline päev, mille puhul on põhjust ja lausa peab veidi pidulikumalt käituma, see toob natuke vaheldust ja veidi ootusärevust muidu tavalisele argipäevale :)

Brita koogist olin varem mitmest erinevast blogist lugenud aga ise katsetama need postitused millegipärast ei kutsunud... Aga! Sõbranna Juci beseerull mõjus hüpnotiseerivalt ja tema maitset usaldan ma nii palju küll, et otsustasin siis ikka ise ka selle asja käsile võtta. Tõesti, midagi nii head ja suussulavat ei ole ma ammu saanud ja pealekauba valmis see imelihtsalt, et selle päeva peategelase unepausi ajal sain kõik otsast lõpuni valmis meisterdatud ja veel ka köögi koristatud.

Minu rull tuli 3 munaga, esiteks oli mul just 3 munavalget üle ning teiseks, meie uue köögi pliit on tavapärasest ka pisut väiksem.

Mandline beseekiht:
75 g mandlilaaste
3 munavalget
165 g / 2 dl suhkrut
näpuotsaga soola (minu arust peab ka igas magussöögis pisut soola olema)
0,75 supilusikat maisitärklist
0,75 supilusikat sidruni mahla

Vaarikakreem:
1,5 dl vahukoort
75 g ricotta juustu
0,4 dl suhkrut
150 g vaarikaid (kasutasin külmutatuid)

Tegin kõik peaaegu täpselt nii nagu Juc kirjutas...
Rösti mandlilaastud kuumal kuival pannil kuldseks. Kata ca 30*35 cm suurune ahjuplaat küpsetuspaberiga ja laota pooled mandlilaastud sellele laiali. Vahusta munavalge soolaga pehmeks vahuks. Lisa jupihaaval pidevalt edasi vahustades suhkur, kuni tekib tugev vaht. Sega käsitsi hulka tärklis ja sidrunimahl. Määri vaht ühtlase kihina küpsetuspaberile mandlilaastude peale. Puista ülejäänud mandlilaastud ühtlaselt munavalgele. Küpseta eelkuumutatud ahjus 170 kraadi juures 18 minutit. Tõsta plaat ahjust välja, kata kook teise sama suure küpsetuspaberiga. Keera kook teistpidi lauale. Eemalda ettevaatlikult küpsetamisel kasutatud küpsetuspaber. Lase koogipõhjal jahtuda (lasin köögirätiku all jahtuda).

Seni vahusta vahukoor suhkruga, sega juurde ricotta. Laota saadud kreem koogipõhjale ühtlase kihina jättes ääred katmata. Tõsta kreemikihile vaarikad. Rulli beseerull pikemast servast küpsetuspaberi abil kokku ning lase enne serveerimist mõnda aega külmkapis seista.

Seenesupp

Meil oli täna perekülastus juuksurisse ja sain siis ka lõpuks seda tunnet tunda kui mitu meest parasjagu sulle ühekorraga soengut teevad. Minu puhul oli täna küll ainult 2 kutti asjatamas, kuid olen näinud 4-5 juuksurit korraga ühe tütarlapse juuste kallal toimetamas, kui talle salke värviti, päris huvitav tööjaotuvus oli see. Minu puhul siis üks kuivatas fööniga juukseid kui teine sirgendas juba kuivanud salke :) ...nii koomiline on see kuidagi mu arust aga samas vahva, et oleks nii kangesti tahtnud, et keegi meist pilti oleks teinud. Soengut lõikama hakates seletasin käte-jalgadega, et millist soengut ma tahaksin, kutt siis läks ja otsis ajakirjast pildi, et kas ta ikka õigesti aru sai, sai küll, täpselt nii ma tahtsingi - nii armas! Jah, mulle meeldis seal, et julgen järgminegi kord sinna uuesti tagasi minna. 

2-3 supisõbrale:

2 spl oliivõli
1 spl võid
1 sibul, hakitud
2 küüslaugu küünt, hakitud
200 g shiitake seeni, hakitud
200 g austerservikuid, hakitud
1 tl kukeseenepulbrit (võimalusel)
2 kartulit, kuubikuteks lõigatud
~4 dl vett või puljongit
SantaMaria Forest Blend maitseainesegu
soola ja pipart
1 dl vahukoort

Madalal kuumusel sulatasin poti põhjas või koos oliivõliga ning lisasin sinna sibula ja küüslaugu. Aegajalt segades lasin neil küpseda seni kuni seeni hakkisin (7-8 min). Lisasin seened, seenepulbri, pisut soola ja lasin neil potis sibula ja küüslauguga sõbruneda 6-7 minutit. 

Umbes 1/3 seenesegust võtsin potist välja, et need pärast suppi kaunistaksid. Edasi rändasid potti kartulikuubikud ja vesi ning lasin supil potis edasi podiseda kuniks kartulid olid pehmed (veel umbes 10 minutit). Valasin kogu poti sisu blenderisse ja püreestasin. Püree uuesti keedupotti, lisasin vahukoore, (lisa vajadusel veel vett või puljongit, et supi paksus meelepäraseks timmida), lasin supil uuesti keema tõusta ning maitsestasin lõplikult soola, pipra ja maitseaineseguga.

Serveerides tõstsin supi kaussidesse, ning jagasin kõrvalepandud seened sinna peale. Peeneks hakitud maitseroheline oleks veel ilusat värvi lisanud aga mul kodus lihtsalt polnud miskit.

Banaani pannikad

Mul oli 3 banaani, mille koor laua peal juba pruuniks kippus ja köögis levis magus banaanilõhn, justkui kuivatatud banaanidel. Ei-ei, mitte need kuivatatud banaanikrõpsud vaid need näritavad, kleepuvad, väikesed terved banaanid, mis me kunagi lapsepõlves palju sõime, kommi asemel, nüüd ei ole ma neid enam müügil näinud, pole muidugi spetsiaalselt otsinud ka. Võinoh see polegi oluline, lihtsalt lõhn tundus kuidagi tuttavlik ja mõnus... :)

Valminud mooside kõrvale tuli siis nüüd pannkoogihommik ette võtta ja laupäev sobib selleks ju suurepäraselt. Need magusalõhnalised banaanid saidki seekord mu pannkoogitaina põhjaks.

3 banaani
3 spl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna (M), eraldatud
6 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
3 spl maitsestamata jogurtit

Litsusin banaanid kausi põhjas puruks, lisasin munakollased ja suhkrud, segasin ühtlaseks. Jahu segasin eelnevalt kokku küpsetuspulbri ja soolaga, lisasin tainale. (Mulle meeldib alati teha pannkookide puhul valmis enne vedelike lisamist paks taigen, siis ei jää jahutükke sisse, alles siis lisan ülepannkookide puhul piima või praeguste pisikeste pannakate puhul jogurti või hapupiima.) Munavalge kloppisin eraldi kausis vahule ja segasin õrnalt tainasse kõige lõpus. Praadisin supilusikasuurused pannkoogid vähese õliga kuumal pannil mõlemalt poolt kuldseks.

Virsikumoos vanilliga

Kirjutasin varemalt, et tegin ka virsikutest moosi, siin see siis nüüd on... 

Antud kogusest sain ma 2 purki ja natuke peale, ja pool sellest on juba otsas. See tähendab siis, et 1 purk = 1 pannkoogihommik :). See moos maitseb mulle lihtsalt hullupööra, et söön moosi pannkookidega nagu mu kallis härra igasuguste mooside puhul tavatseb teha, mitte vastupidi. Pean seda moositegu kindlasti kordama kuniks meil siin virsikud veel hooajas ja turul soodsad.

~1,5 kg küpseid virsikuid (~12 dl puhastatult, tükeldatult)

3 dl suhkrut

2 tl vanillisuhkrut

Mulle tundus imelik panna karvaseid virsikukoori moosi sisse ja siis ma koorisingi virsikud ära :). Tükeldasin nad keedukastrulisse, lisasin suhkru ja vanilli ning lasin keema tõusta aegajalt segades. Kuumutades suhkur lahustus ja virsikutest tuli mahl välja, et pole vaja vett lisada, et moos ilmaaegu vesiseks ja vedelaks muuta. Lasin umbes 5 minutit keeda ning siis valasin keedise blenderkannu, mõned sekundid purustamist ja segu tagasi keedupotti. Lasin moosil uuesti keema tõusta, eemaldasin vahu ja jagasin kuuma keedise puhastesse klaaspurkidesse. Kaanetasin ja lasin purkidel jahtuda enne kui moosid külmikusse tõstsin.

Mmmm... Suurepärane!

Viigimarjamoos

Lähenema hakkab septembri lõpp ja meil Istanbulis on endiselt suviselt sooja 30 kraadi ringis. Neljapäevaks lubab vihma, ootame seda juba pikisilmi, pisuke värskendus kuluks marjaks ära.

..Marjadest rääkides, hetkel on siin viigimarjahooaeg, sain turult neid suurepäraseid puuvilju 2,50TL/kg, see on siis jämedalt 1 € praeguse kursiga. Ostsin kohe 4 kg, et 2 kg moosiks keeta sest sattusin ühe huvitava keedise postituse peale, mida tahtsin järgi proovida.

Ja veel, miks ma moose ise tahan keeta - meil kodus kõik moosivarud otsas, Eestisse pole ka ammu saanud, et sealt lisa tuua... Seisin siis meie supermarketi moosiriiuli ees ja uurisin purkide pealt silte. Kõige konsentreeritum, mis ma sealt suutsin leida oli 45% marjasisaldusega, see mõte aga ei meeldinud mulle kohe üldse ja kuna meil siin igasuguseid puuvilju veel turul täitsa saadaval, otsustasin ise pannkookide ja putrude kõrvale moosi keeta. Valmis said viigimarjamoos ja virsikukeedis. Nüüd on mul aga järgmine mure, varutud purgid on otsas, et ennem uue moosiportsu keetmist pean tublisti putru sööma ja pannkooke küpsetama, et purke jälle vabastada :)

(Veidi muutsin algset retsepti, sest ma hoian niikuinii oma moose külmkapis ja ei taha siis ka neid nii suhkrumagusaid teha.)

2 kg viigimarju
5 dl suhkrut
1,5 dl punast veini
3 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor
1 tl nelki
0,5 tl meresoola

Poolitasin suurde keedupotti väga küpsed ja magusad viigimarjad. Segasin ülejäänud koostisosadega kokku ja lasin sel toatemperatuuril seista pool tunnikest. Nelgid panin suletava teesõela sisse, et ma neid ükshaaval pärast moosi seest ei peaks taga otsima, et nad blendrisse ei satuks.

Tõstsin poti tulele, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu, keetsin umbes 5 minutit. Võtsin nelgid moosist välja ja valasin segu blenderkannu ja blenderdasin õige pisut, et viigimarja koored peenestada ilma et moosi vahule ajaksin. Valasin moosi uuesti keedupotti, lasin veel kord keema tõusta, eemaldasin vahu ja jagasin kuuma moosi puhastesse klaaspurkidesse, kaanetasin kõvasti kinni ja lasin köögikapil maha jahtuda enne kui moosipurgid külmikusse tõstsin.

Kohvisõprade Napoleoni kook

...või siis Baileys' sõprade Napoleon... :) Mina isiklikult olen mõlema sõber, noh, hetkel ma küll väldin nii alkoholi kui kohvi joomist aga selline pisuke "patustamine" on andestatav siinkohal. Lisasin kreemile pisut kohvimaigulist koorelikööri sest kreem tundus kuidagi vähe maitsekas, lihtsalt suhkrut ei tahtnud enam lisada ning väike maitsenüanss koorelikööri näol tundus huvitav idee.

Nii, nüüd siis lõpuks on see kook mul tehtud ja ei midagi keerulist! Olen põhjuseta selle tegemist kogu aeg edasi lükanud... :) Sõbranna on mul seda kooki juba aastaid teinud ning kui ta lõpuks oma blogis selle retsepti ka üles riputas, ei olnud mul enam pääsu ja vabandust seda mitte teha. Piiranguid seadsin ma endale muidugi ise ja oma peas, millegipärast kartsin selle koogi tegemist. Ma ei teagi, kas keedukreemi põhja kõrbemise või tükki minemise pärast... igatahes oli kõik ülimalt lihtne ja kuna kasutasin poest ostetud lehttainast, siis ka kihtide küpsetamine ei olnud mingi kunst.

Kasutasin 1 kg lehtainast, sain sellest kolm ~20cm läbimõõduga kooki. Kaks pisikest koogikest rändasid Härraga tema töö juurde tähistamaks lõpuks ometi meie pere juurdekasvu ja üks jäi meile koju maiustamiseks. Ma ei tea kui kiiresti nende kontorikookide söömisega on edenenud, aga pool kodusest koogist on juba nahka pistetud. Serveerisin oma kallile kaasale ühe tüki, teise lõikas ta endale juba ise ja kolmandat võttes kommenteeris, et see on nii hea, ma pean kohe veel ühe tüki võtma... :) Ise ma ka ühe tükiga ei suutnud piirduda, lõikasin endale teise veel.

Koogi kihid:
1 kg lehttainast

Keedukreem:
12 dl piima + 1 dl
6 spl nisujahu
6 muna kollast (L)
12 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 spl Baileys Coffee likööri (võib ka ilma)
(1 pakk taluvõid - mina ei lisanud, sest see lihtsalt jäi märkamata)

Lehttainas oli mul väikeste lehtedena (10x20cm), rullisin need poole võrra õhemaks (20x20cm) ja lõikasin küpsetuspaberi peal tainast parajad ringid (20 cm läbimõõduga kausi abil) ja niinimetatud ülejääke ma eemaldama ei hakanud vaid küpsetasin koos ringiga ilusaks kuldpruuniks, hiljem sai nendest puru, millega katsin koogi. (200 C ahjus ~15 min iga kihi kohta)

Kui kõik tainakihid said küpsetatud, panin piima potti ning asetasin tulele. Samal ajal segasin kausis kokku 1 dl piima ja jahu. Munad vahustasin suhkruga teises kausis heledaks vahuks, lisasin vanilli ja lõpuks ka piima-jahusegu. Seni oli piim potis piisavalt kuumenend, valasin väikse koguse piimast munavahule mikserdamist jätkates, et segu pisut vedeldada ja aidata suhkrul sulada. Lõpuks vispeldasin kuumale piimale peene nirena hulka munavahu. Peenike nire ja pidev vispeldamine selle pärast, et  jahuga munavaht kuumas piimas tükki ei tõmbaks ja ka põhjakõrbemise vältimiseks. Kreem hakkab kohe paksenema kui jahu-munavaht on lisatud, vispeldasin veel hoolega ja lasin kreemil korra keema tõusta, et jahu maitse nn välja keeta. Võtsin kreemipoti tulelt. Nüüd siis peaks lisama võitükid ja kreemi edasi vispeldama seni kuni või on sulanud, mina selle või aga sootuks unustasin ja lisasin hoopis koorlikööri. Ilmselt selle pärast ka mu kreem kuidagi lame ja maitsetu tunduski, et või mekki ja rammusust kreemil polnud. Nüüd aga kui kook tehtud, siis võin öelda, et või võibki lisamata jätta, kui veidi lahjemat varianti soovida, kreem tuleb küll selline paksem aga toimib ikkagi samamoodi.

Lasin kreemil pisut jahtuda, näppisin seni küpsetatud taina ülejäägid puruks. Minu koogid tulid 4-kihilised - lehttaina kiht, kreemi kiht, taina kiht, kreemi kiht ja kõige viimasele tainakihile ka kreemi kiht peale ja ka külgedele ning peeneks näpitud puru kõige viimasena.

Enne maiustamist peaks kook jahedas seisma. Mul seisis üleöö (6 tundi) aga veel parem kui kook saaks "tõmmata" koguni 24 tundi, et lehttaina kihid jõuaksid pehmeneda ja kreem kooki lõigates kihtide vahelt minema ei lipsaks.

Juustune seenerisoto

Olen endas viimasel ajal leidnud jälle jaksu köögis toimetada. Üks päev sai tehtud isegi nii kook kui ka see suurepärane riisiroog, millest ma täna kirjutan. Tegelikult tahtsin koogi kohe sama päev blogisse üles panna aga kuna see ahjust väljavõttes mõne aja möödudes kokku vajus, siis vajas mu retsept natuke timmimist, et see blogikõlbulik oleks. Proovin täna uuesti, ehk õnnestub paremini see teostus mul, sest maitse oli iseenesest suurepärane, et kook kadus taldrikult välimusest hoolimata märkamatult. (Proovisin siis uuesti, vajus jälle kokku, vaja on veel timmida, pisut kannatust :))

Siinsest elust nii palju, et mul on ülimalt hea meel, et meil korter lõpuks sisustatud on, sest ma ei taha enam pikka aega ühtegi asjaajamist türklastega enda peale võtta. Pidevalt ilmnevad igasugused väiksed ja suuremad probleemid ja loomulikult, kes süüdi on, mina ise, või vähemalt tehakse mind süüdi, et rääkisime üksteisest mööda jne... Hea, et mul siin sõbrannadel türklastest mehed on, kes on minu eest välja astunud ja asjad jutti ajanud, et ei ole siin saanud mingit üksteisest möödarääkimist olla, sest nii palju me sõbrannadega ikka türgi keelt juba oskame ka, et niisama lihtsalt meid lohku enam tõmmata ei saa. ...Jah, kodu on valmis, mööbel kõik kenasti sisustab meie tubasid ja akendel on lõpuks ka kardinad ees. Kohe hea ja mõnus kodune tunne on! ...paar vaipa oleks nüüd veel vaja, aga sellega pole kiiret ja kööki lampi. Peale kella 7, 8 enam köögis miskit toimetada ei saa, kui siis ainult küünlavalgel... :) romantiline küll aga pisut tüütu või mis :) ...ja õhtud lähevad nüüd ju aina lühemaks ja pimedamaks. Lamp oleks vaja kiiresti leida! Selleks pean ma minema vanalinna Grand Bazaar'le, sest tahan seda Türgi stiilis värvilist mosaiiklampi endale mälestuseks siin elatud ajast... Huvitav, kuna ma sinna veel jõuan? Keegi peaks mulle Eestist külla tulema, siis oleks nigu põhjust sinna turistitama minna :)

Kiire risoto kahele näljasele:
1 tl võid
1 punane paprika
6-8 šampinjoni
pisut soola ja pipart
~4 dl keedetud riisi (ühe keedukoti jagu riisi)
1,5 dl piima
2 spl sulajuustu
peotäis värsket peterselli
riivitud tugevamaitselist juustu (parmesani)

Hakkisin paprika kuubikuteks ning kuumutasin neid keedukastruli põhjas tüki võiga (3 min). Seni viilutasin seened ja lisasin siis needki potti, maitsestasin soola ja pipraga, kuumutasin neid koos veel 3 minutit enne kui lisasin keedetud riisi. Kui riis on ka potti saanud, valasin sortsu piima hulka ning lisasin sulajuustu. Piim on vajalik, et juust sulaks ja tekiks risotole vedelam ja siduv juustune kaste (kuumutasin umbes 2 min). Lõpuks viimistlesin risoto hakitud peterselliga, vajadusel veel veskist soola ja pipart, ja serveerides paras kuhi riivjuustu kõige otsa. Voila, valmis!

26. augusti kurgid

Olen see aasta juba päris mitmel korral turult toodud pisikestest kurkidest neid ühepäeva hapukurke teinud. Arvasin, et viimane aeg oleks mõned ka hilisemaks tarbimiseks purki kaanetada. Tark tegu eks, koguda talveks igasuguseid vahvaid purgikesi külmikusse. Ja no nii ma siis rahmeldasingi veel 25. augusti öösel ja isegi ka peale keskööd, et mu ühepäeva kurgid ikka ühepäevastena purki saaksid ja no kõhutunne ütles mulle ka, et hilisemaks ma seda toimetamist ei saagi jätta, sest hiljem pole kellelgi enam mahti nendega jännata. Ja mu kõhutunne ei vadanud mind ka seekord alt...

Ühe päeva hapukurgid Istanbuli moodi:
paras ports pisikesi kärnalisi kurke
(2 kg sain 7 moosipurgi jagu kurke)

1L marinaadi jaoks:
2 spl meresoola
2 spl veiniäädikat
1 spl suhkrut
5 musta pipra tera
5 nelgi kauna
5 küüslagu küünt
1 tšillipipra kaun
peotäis tilli oksi
peotäis peterselli oksi
1L keevat vett

Kirjutasin kärnalisi kurke, sest meil müüakse siin ka pisikesi sileda koorega kurke, aga need ei saa hapendades nii krõmpsud. Pesin kurgid hoolikalt voolava vee all puhtaks, eemaldasin õienupsud ja ladusin kurgid tihedalt üksteise kõrvale ühte suuremasse kaussi (mul oli kasutusel suupesukauss).

Marinaadi koostisosad panin kõik kokku ühte suurde kannu, valasin sinna liitri keevat vett peale, segasin läbi kuni sool lahustus ja valasin siis selle vedeliku koos kõigega kurkidele. Vedelikku peab olema nii palju, et see kataks kõiki kurke, vajadusel peab veel teisegi liitri marinaadi tegema nagu mina, 2kg kurkide kohta.

Valisin ühe suure taldriku, mis kattis kõik mu kurgid kuid samas mahtus suupesukaussi, keerasin selle kurkide peale kummuli ja kõige otsa asetasin veel raskuseks veega täidetud kannu. Jätsin selle köögikapi nurgale seisma ööpäevaks. (Võib ka kauem lasta toatemperetuuril seista kui hapumad kurgid meeldivad, kui kurgid õhukindlalt suletavasse karpi koos vedelikuga ümber laduda ja külmikusse tõsta, siis hapnemisprotsess aeglustub miinimumini ja nii saab veel tubli nädala jagu ühe päeva hapukurke krõmpsutada, kuigi tavaliselt saavad nad kiiremini otsa.)

Säilitamiseks ladusin kurgid tihedalt purkidesse. Kurnasin marinaadi vedeliku läbi sõela keedukastrulisse, lasin keema tõusta, eemaldasin vahu ja valasin kuumalt kurkidele ning keerasin kõvasti kaaned peale ja lasin purkidel jahtuda enne kui nad külmikusse tõstsin.

Kõik sai valmis täpselt õigeks ajaks ning meie väike silmarõõm võiski sündida... (26.august 2011 kell 6:05 hommikul)

Diplomat Pudding

Kui nägin telekast, kuidas meisterkokk Eric Lanlard oma saates Glamour Puds seda lihtsat aga suurepärast magustoitu valmistas, tekkis mul vastupandamatu isu seda ise järele proovida. Tegemist on sellise magusroaga, mida mina nimetaksin lihtsalt veidi pidulikumaks või külluslikumaks saiavormiks aga kuna see kuulus retsept pärinevat 19. sajandi algusest, siis ei söandanud ma seda nime muutma hakata, olgu ta siis pealegi inglisepäraselt pudding ja veel pealegi Diplomat - uhke eks! Koostisosi olin ma aga paraku sunnitud pisut muutma, kuna siin ei leia ma sellist saia nagu brioche ja ka suhkrustatud puuviljadest oli meil kodus vaid Küprose reisilt pärit apelsinikoore hoidis. Ehee, ja rummi tilkagi meil ka majas ei leidunud, see sai asendatud hoopiski luksuslikuma XO konjakiga. Hmmm, njah, neid muudatusi sai vist lõpuks kokku juba nii palju, et ma oleksin võinud ka vabalt seda rooga Luksuslikuks saiavormiks ümber nimetada ja kogu retsepti leiutamise au endale võtta... aga see ei oleks üldsegi nii põnev eks. :)

Kuna meil kodus saia ei sööda, siis ei hakanud ma suurt röstsaia ostma, ning ostsin hoopis ahjusooja ümmarguse prantsuse saia. Vahele põikeks veel veidi Istanbuli kaubandusest, et meie poe pagariletis müüakse tavalist pikka prantsuse saia, 1/2 prantsuse saia ja ka päris pisikesi 1/3 saiu. Niimoodi murdarvud ongi kohe nimes kasutusel, ma pole enne sellist asja näinud, et tundus huvitav mainida. Eestis on see väiksem sai nimega pikuke (juustupikuke vähemalt on või oli kui ma seda kunagi Fazeri saialetist ostsin).

Kahele:

40 g hakitud suhkrustatud puuvilju

25 g rosinaid

25 ml tumedat rummi

9 saia viilu (soovitavalt brioche saia)

sulavõid saiade pintseldamiseks ja vormide määrimiseks

2 muna (M)

60 g suhkrut

25 g vanilje suhkrut

0,5 dl piima

pisut pruuni suhkrut peale puistamiseks

Keerasin ahju 170 C kraadile soojenema ning võitasin sisse kaks ramekin vormi.

Rosinad ja peenemaks hakitud suhkrustatud apelsinikoore panin koos alkoholiga kaussi maitsestuma.

Lõikasin vajaliku arvu saiaviile, pintseldasin neid mõlemalt poolt sulavõiga ja röstisin ahjus krõbedaks ja kuldkollaseks. (Röstsaia kasutades, peaks saiast enne vormi suurused kettad välja lõikama.)

Munad kloppisin suhkruga lahti, lisasin vanilje ja piima. Vormi põhja esimeseks kihiks läheb röstitud sai, selle peale rummised puuviljad (koos rummiga), siis natuke munasegu, ja niimoodi kihid kuni kolm viilu ühe vormi kohta on kasutatud. Ülejäänud 3 saiaviilu lõikasin pooleks ja katsin nende viiludega vormi. Tilgake munasegu veel peale ja krõbeda tulemuse saavutamiseks ka pruun suhkur kõige otsa ning siis vormid ahju. Retsepti järgi peaksid nad ahjus olema 1 tund. Minul aga olid saiad juba 40 minutil nii pruunid, et pidin küpsetamise lõpetama.

Mina soovitaksin seda magussööki nautida täiesti mahajahtununa kuigi saates tundus, et Eric sõi seda üsna kohe peale ahjust väljavõtmist.

Karamelline tagurpidi pirnikook

Palju õnne kallis Eestimaa ja kallid eestlased!!!

Sellise tähtsa sündmuse puhul valmis meil täna kodus magus koogike, selline lihtne ja kodune nagu väike armas Eestigi.

Samamoodi võiks teha ka õunakooki, soovitus sugulastele, tuttavatele, kes kodumaal õuntesse upuvad :)

Karamelliste pirnide jaoks:
3-4 pirni
50 g võid
120 g suhkrut (~1,2 dl)
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Purutainas:
100 g võid
4 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
0,25 tl soola
2,5 tl piima

Kõigepealt koorisin ja tükeldasin pirnid kaheksandikeks sektoriteks, eemaldasin ka südamiku osa. Seejärel karamelli osa. Selleks sulatasin ahjukindlas klaaspoti kaanes või, lisasin suhkru ja segasin puulusika abil läbi. Suhkur ei sula vaid hakkab võiga koos mullitama. Ladusin pirnisektorid mullitava segu peale, ei surunud neid põhja ega ka seganud ja lasin suhkrul niimoodi karamellistuda. Selleks peaks kuluma 10-20 minutit oleneb kasutatavast pannist ja pliidikuumusest. Kuna mul metallsabaga ahjukindlat panni ei ole, kasutasin klaasist ahjuvormi kaant ning selle pärast ei julgenud kuumust gaasipliidil väga kõrgele lasta. Vahepeal puistasin pirnide peale ka kaneeli.

Keerasin ahju 200 C soojenema ja valmistasin kiirelt purutaina. Mõõtsin kõik ained kaussi, näppisin või koos teiste ainetega ühtlaseks puruks. Kui karamell oli pirnide vahel ilus karamellipruun, keerasin gaasi kinni, jagasin purutaina ühtlaselt pannile pirnide peale, õrnalt silusin pealt ühtlaseks ja tõstsin vormi kuuma ahju umbes 25-30 minutiks kuni purutainas oli pealt ilus pruun. Koogi keerasin kohe kuumalt serveerimistaldrikule ümber, koputasin kergelt ja eemaldasin vormi.

Serveerisin kuumalt koos jäätisega. Kook on superhea ka täiesti iseseisvalt ja jahtununa - maiusta nii kuidas endale meeldib.

Suviselt kerge kartulisalat

Selle vahva salati idee tuli mul sõbrantsi blogi lugedes. Eile saabus Istanbuli aga uus kuumalaine ja sellest tulenevalt minu salat veelgi kergem ja hoopiski õlikastmega.

Ma vist ei ole veel rääkinud, et meie uue kodu lähedal on iganädalane värske kraami turg, vaid 500 m ja kogu hooajaline juurika ja puuviljavalik on minu ees, mitte küll nii suur ja küllusliku valikuga kui see turg, millel me sõbrantsidega armastame Aasia pool käia, aga ajab asja täitsa ära. Mis Euroopa pool turul teisiti on, on see, et siin pakuvad suurte seljas kantavate korvidega mehed teenust kauba tassimise osas. Nad käiksid sinuga terve turu truult kaasas, ostukotid saaksid tema õlule laadida ning ta aitaks selle ka kenasti sulle koju tassida. Me sõbrantsiga seekord ei kasutanud nende teenust kuna ostsime nii vähe, et isegi meie, haprad tütarlapsed, jaksasime oma ostukotid vaevata koju kanda, käisime seal seekord pigem uudistamas. Huvitav oleks aga teada, et mis selline teenus maksta võiks, või on sellega nii, et oma südametunnistuse järgi? Või siis protsent ostudest nagu restoranis jotsi jätmine? :) See viimane oleks isegi mõistlik, mida rohkem ostad, seda raskem ju vaesel mehel tassida.

Eelmine kolmapäev sai siis selle tänase salati jaoks kõik värske kraam turult varutud, salati valmistamiseni jõudsin aga alles täna, kuidagi nii kiiresti on aeg lendand ja kõik päevad mingeid toimetusi täis... Turult varutud värskest kraamist said kodus aga kohe uus ports värskeid hapukurke hakkama pandud, et tegelikult algas mu salatitegu juba eelmine kolmapäev. Sealt samast kurgiteost pärinevad ka marineeritud küüslaugud, mis pole enam üldse nii tugeva küüslaugu maitsega, et sobivad ideaalselt siia salatisse.

Nelja salatiportsu jaoks:
8-10 keskmist või pigem väiksemat värsket  kartulit
8 redist
4 väiksemat värsket hapukurki (või marineeritud)
mõned marinaadis seisnud küüslaugu küüned (kui neid on. Võib ka ära jätta)
suur punt tilli
sorts kvaliteetset oliivõli
soola ja pipart
4 keedumuna

Keetsin koorega kartulid ja munad valmis. Lasin neil jahtuda. (Muna võib ka vahetult enne serveerimist keeta, saab salatile mõnusad soojad munasektorid lisada.)

Koorisin keedetud kartulid ja lõikasin nii, et jäid suuremad kuid suupärased kuubikud. Redisest lõikasin rattad, kurgist samuti, tilli hakkisin peeneks ja segasin kõik kausis kartulile hulka. Lisasin sortsu õli, soola ja pipart ja proovisin võimalikult ettevaatlikult segada, et kartulit mitte liialt pudruks lõhkuda.

Serveerimisel tõstsin paraja salatikuhja taldrikule, sättisin keedumuna sektorid peale, veel pisut soola ja pipart muna peale ja ongi valmis!