Kõrvitsapüree

Kuna mul on nii palju kõrvitsapüreega küpsetisi, siis kiirelt ka lihtne kõrvitsapüree valmistamise õpetus...

Esimese püree tegin nii, et keetsin kõrvitsat väheses vees, kurnasin, püreestasin. Teise aga tegin ahjumeetodil ning oluline värvivahe tuli nendel püreedel (oleneb muidugi ka kõrvitsasordist, minul oli kasutada aga üks ja seesama sort). Loodetavasti kõik hea ja parem jäi ka kõrvitsapüree sisse selle teise variandi puhul. Oluline on, et teine püree tuli ka paksem, mis on küpsetamiseks hea, kuna ei lisa tainale liialt niiskust.

Kuna mul olid juba puhastatud kõrvitsakuubikud, siis ladusin need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetasin 200 C kraadi juures 30 minutit. Püreestasin, valasin püree ahjupotti ning kuumutasin ahjus veel umbes 30 minutit, et püreestamisel tekkinud bakterid välja kuumutada.

Valmistasin ette kaanetatavad purgid (hoidsin lahtist purki keeva vee kohal kummuli ning kaane keetsin läbi). Tõstsin kuuma püree purki, keerasin kaane kõvasti kinni, ning panin pahupidi jahtuma. Jahtunud püreepurgid tõstsin külmkappi. (Originaalretsept soovitab püree külmutamist, mina aga loodan oma püree piisavalt kiiresti ära kasutada. Võin hiljem kommenteerida, kui pikalt püree säilis.)

...Original recipe in English...

Dolma hakklihatäidisega ja värvikas Iisrael

Kuna Iisrael oli nii huvitav maa, mida külastada, siis panen siia ka paar rida selle reisi kohta...

Maandusime Tel-Aviv lennujaama reede hommikul. Meid oli kokku 10 ja üks meist võeti kohe turvakontrollis pikema küsitluse jaoks kõrvale, ootasime teda oma pool tundi, et saaksime reisi jätkata ja kõik koos hotelli poole liikuma hakata. Aa ja kui rääkida veel Iisraeli sisenemise turvakontrollist, siis juba Istanbuli lennujaamas oli enne check-in laudasid turvakontroll, kes tahtis enne järjekorda võtmist näha meie passe, küsis meie reisieesmärkide kohta, võttis meilt visiitkaardi ja alles peale seda võisime end ka sappa järjekorda võtta. Ja seda tehti kõikide uute tulijatega. Nii... ja kui lennuki pealt maha tulime, siis seal seisis kitsas koridoris juba punt korrakaitsjaid ees, kes siis näo järgi valis mõned välja, kellelt küsis passi vaadata ja ka mõned küsimused jälle Iisraeli tuleku kohta, miks, kuhu, kellega jne.... edasine oli üsna tavapärane...

Dan Panorama hotell oli ilus, meeldiv ja sõbralik. Natuke võin nuriseda ikka ka... Otsustasin osa võtta järgmisel päeval toimuvast bussireisist Surnumere äärde, buss pidi mind hotelli juurest 7.20 varahommikul peale võtma ning palusin siis registratuuril endale hommikuks 6.30 äratuskõne teha - seda aga ei tulnud! Hea, et ma sellistel puhkudel olen hommikutundidel rahutuma unega ning vaatan kella iga natukese aja tagant... Kirjutan ka kohe teise väikse nurina, nimelt palusime hambapastat, lubati meile kenasti, et jah ikka saab, toovad tuppa... aga jällegi, seda hambapastat oleksimegi võinud jääda ootama... :)

Kohvrid hotelli visatud, mõnus pärastlõunane jalutuskäik Jaffa vanalinna, mis on umbes 4000 aastat vana - madalad kivimajad, kitsad tänavad, majade fassaadid tagasihoidlikud, mitmed kirikud nii lähestikku üksteisele ja no muidugi meeletult ilus rannajoon ja -promenaad, mis ühendab Jaffat Tel-Aviviga. Muide, Jaffa on tuntud ka nende Jaffa apelsinide poolest...

Õhtul megahea söögielamus ühes hotelli lähedal asuvas restoranis Dallal. Seal pakuti kohalikku Iisraeli toitu väikese Euroopaliku kiiksuga, nimelt Prantsuse... Kõik oli nii superhea, eriti just eelroad, aga ruumi jätkus nii pearoale kui ka magustoidule :) Lihtsalt SUPER! (Ostsin tagasitulles lennujaamast sellele õhtusöögile mõeldes endale kokaraamatu "Fresh Flavors from Israel".)

Järgmine hommik hakkas mul õige vara, bussireis Surnumere äärde ja selle lähedal asuvasse kosmeetikatoodete tehasesse. Natukene pettusin selles reisis sest nn tehasekülastus tähendas ainult võimalust tehasepoes nende tooteid osta. Tänu sellele tegin poes vaid kiire tiiru, arvasin, et mul pole siit midagi tarvis ning läksin istusin hoopis kohvikus koos kohviga maha. Aga, kui kohv joodud, arvasin siiski, et kui ma juba siin olen, siis peaks ikka ostma neid kuulsaid surnumere-mineraalide tooteid. Läksin siis poodi tagasi ja väljusin sealt ühe naturaalse mudapaki ja mudamaskiga näole. Vahepeal aga tuli bussijuht mind otsima, et kas ma hakkan juba lõpetama kaa... natuke piinlik oli, terve buss ootas minu järgi :D ...Sõit jätkus ja peagi visati meid, kes me Massada'sse minna ei tahtnud, Surnumere ääres maha, näidati suund kätte ja ei mingit giidi koos meiega. Hm, pisut imelik mu arust... Kuna ma olin sinna tripile läinud täitsa üksi, siis otsustasin kahe tütarlapsega sõbruneda :) Tuli välja, et nad on soomlased aga töötavad mõlemad Brüsselis. Nendega koos oli juba täitsa julge ja kindel olla, läksime kõik koos vette hõljuma. See oli tõeliselt imelik tunne. Kõhuli ei saanud vees üldse olla, mingist ujumisest rääkimata, vesi tõukab sind veest välja nagu mingi võõrkeha ning kõhuli olles on oht nägu vette kasta. Seda aga toonitati meile mitu korda, et me vett suhu ei laseks ning kindlasti kohe mitte silmadesse. Vesi on lihtsalt niiiiii soolane! Veest välja tunnes oli selline pisut nagu õlitatud tunne, nahk oli peale pesemist ja päikse käes kuivamist juba ainuüksi surnumeres suplemisest pisut pehmem ja siledam... Aga, seal on ju veel ka see imeline muda... giid juhendas meid bussis, et peame end mudaga kokku määrima, 9 minutit ootama ja siis selle maha pesema, ning oleme 20 aastat nooremad... oleks see vaid nii... See muda osa mulle eriti ei meeldinud, ei tundunud üldse ahvatlev lihtsalt ühest nn looduslikust mudakohast maast vedelevast muda-liiva-soolasegust muda võtta ja seda endale peale määrida... õnneks see muda oli vähemalt lõhnatu. Ma imestasin, et kuidas inimesed julgesid seda endale näkku panna??? Mäkerdasin endal üsna ettevaatlikult ainult käed ja jalad sellega kokku... ja no siis tegime ka muidugi pilte ja ilmselt möödus rohkemgi kui 9 minutit, aga pärast muda mahaloputamist oli nahk tõesti sile ja pehme nagu beebipepu :) Aga, sellegi poolest, uuesti ma seda ei kordaks, sellisel viisil vähemalt... Õnneks on mul oma mudapakike nüüd kodus olemas ja saan endale koduspaad korraldada... Etteruttavalt lennujaama turvakontrollist, pagasisse minevast kohvrist võeti mu mudapakike välja ning pakiti ühe veinipudeliga eraldi pappkasti, mis läks erisaadetisena lennukile. :)

Peale Jerusalema hakkas kõrb

0 meretase

Surnumere rand, meretase -400 m

Ei ühtki pingutust, et pinnal püsida, võiks ajalehte või raamatut isegi lugeda...

Järgmine päev hakkas meil pihta jälle hommikul vara, sest siis sõitsime kõik koos Jeruusalemma. Nimelt sisaldas meie ekskursioon vanalinnaga tutvumist, mis on vaid 3% sellest suurest linnast, nähtud said vaid kõige olulisemad ajaloolised/usulised punktid, vaatamisväärsused. See on lihtsalt hämmastav kui palju erinevaid religioone ühes nii väikeses linnajaos oli ühendatud. Vanalinn oli jagatud neljaks kvartaliks: kristlik-, moslemi-, juudi- ja armeeniakvartaliks. Võimas "kompott" igatahes! Seda tasub vähemalt korra elus näha ja kogeda. Igatahes, peale lühikest kahe ja poolepäevast reisi Iisraeli ja näpuotsaga ajalugu, tekitas meile tunde, et sinna võiks isegi kunagi omal käel tagasi minna, sest väga palju jäi veel nägemata, tegemata, kogemata...

Viimase lõigu pühendan Iisraelist väljumisele, nimelt ei osanud ma ealeski ette kujutada sellist põhjalikku turvakontrolli. Ja et läbida kõik need kontrollpunktid, kulus meil aega umbes 3 tundi. Me algul imestasime, et miks meie giid tahab meid lennujaama nii vara kohale viia ning selle arvelt meie Jeruusalemma päeva nii lühikeseks teha... nüüd ma enam ei imestaks. (Pealegi kuulsin pärast, et minu uued sõbrannad Surnumere äärest jäid oma lennust maha just selle turvakontrolli pikkuse pärast ning veetsid öö lennujaamas.) Lisaks mulle juba tuntud tavapärastele turvakontrolli meetmetele lahutati meie grupist 2 inimest, nad viidi eraldi kõrvale, tehti põhjalik küsitlus meie reisi eesmärkide ja tegevuste kohta, isegi küsimustega, et mis oli meie bussijuhi nimi, mis giidi nimi, mis värvi oli buss jne, jne... Pärast siis võrreldi saadud küsimuste vastuseid, kõik pidi kokku langema, päris huvitav eks!? Noh, ühe küsimusega meie grupp "põrus", oli väike arusaamatus rahvustega... (meil oli seltskonnas 2 eestlast, 1 rootslane, kes töötab Maltal ja ülejäänud siis türklased) ja meie passe paluti ikka uuesti ja uuesti ülevaatamiseks erinevate isikute poolt ning jälle need küsimused... miks, kuidas, kellega... Selles mõttes, et lõpp hea, kõik hea! Jõudsime ikka oma lennule ja oleme rõõmsalt tagasi Istanbulis...

Kuna dolmad on ka Iisraeli köögile omased Ottomani impeeriumi ajast, siis siia reisijutu lõppu need just sobivadki suurepäraselt.
...Pean veel mainima, et need olid mu härra sooviks. Ning, ta ka aitas mul neid teha algusest alates ja lõpuks dolmasid kokku veeretada kaa... Täitsa imestasin kohe! :) Rõõmus! Õnnelik!

Täidetud viinamarjalehed hakklihaga:
~500 g viinamarjalehti (soolatud)
500 g hakkliha (toores)
5 sibulat
~1,5 dl oliivõli (+ natuke keeduveele)
soola, pipart maitse järgi

valikuliselt:
  seedrimänni seemneid 

   linnurosinaid

   dolma maitseainesegu (all-spice)    

kebabi maitseainesegu

peeneks hakitud küüslauk (3 küünt)  

   peeneks hakitud paprikat

Meie tegime 3 erinevat täidist: hakkliha-paprika, hakkliha-dolma, hakkliha-küüslaugu-kebabi (jagasin maitsetatud hakkliha kolmeks ja lisasin erinevaid lisandeid ning järjestatud on nad meie maitse järgi madalamast paremaks.)

Viinamarjalehed tuleb keeta rohke veega umbes 5 minutit, et sool välja saada ning lehed rullimiseks pisut pehmemaks läheks. Nõrutada ning jätta jahtuma.

Hakkliha maitsestada soola ja pipraga ja lisada maitse järgi erinevaid lisandeid.

Viinamarjalehtedelt eemaldada varred ning panna varred suure paksupõhjalise keedupoti põhjale, et dolmad hiljem keetes põhja kinni ei jääks.

Rullimiseks on hea võtta üks lehesuurune taldrik. Leht asetada taldrikule sooneline (st lehe alumine pool) ülespoole ning sile pool vastu taldrikut. Tõsta 1-2 tl jagu lihasegu lehe serva, voltida kõigepealt alumised leheservad riisi peale, siis voltida küljed, ning siis keerata riis lehe sisse rulli. Kõi rullid laduda keerupotti varte peale, kui esimene kiht saab täis, laduda teine peale ristipidi.

Kui kõik saab rullitud, katta rullid üleni lahtiste viinamarjalehtedega ning valada peale kuuma keeduvett niipalju, et kõik rullid oleks kaetud. Nüüd valada kõige peale veel sorts oliivõli. Kata pott kaanega, lase keema tõusta, siis alanda kumust miinimumini ning lase vaikselt kaane all haududa senikaua 30-45 minutit. Enne kui otsustad kuumutamise lõpetada oleks tark ühte dolmat proovida, et veenduda liha valmiduses ja viinamarja lehe pehmuses. Serveerida soojalt.

Vaata ka riisitäidist.

Tomatipallisupp hakklihaga

...Võiks ju olla hoopis tomatisupp lihapallidega??? Mkmmm, see oleks liiga tavaline! 

...See on üks naljakas pahupidi supp, eksole!? :)

Seekord ka pisut teistsugune postitus, sest siis kui see supp mul blogisse ilmub, olen ise juba Iisraelis ning sealset kööki, kultuuri, elu-olu uudistamas... 

800 g kirsstomateid
1 spl oliivõli
0,5 tl meresoola
1 tl kuivatatud tüümiani
200 g hakkliha
3 küüslauguküünt
1 sibul
3 dl mandariinimahla (värskelt pressitud kui võimalik)
paar värsket basiilikulehte
lisaks soola, pipart maitse järgi

Tomatitel võtsin rohelised sabad ära ning panin ahjuvormi, segasin oliivõliga kokku, raputasin umbes poole teelusika jagu soola peale ning kõige otsa raputasin tüümiani, veeretasin neid tomateid veel, et sool ja tüümian õliga tomatite külge jääks. Küpsetasin neid 200 C kraadises ahjus umbes 20 min.

Tomatitest tekkinud mahla-õlisegu valasin vokk-pannile, ning praadisin seal hakkliha. Lisasin järgemööda tükeldatud küüslaugu ning sibula. Kuumutasin kuni sibul läbipaistvaks muutus. Pressisin mandariinidest mahla välja ning valasin hakklihale. Lõpuks lisasin ka ahjutomatid ning kuumutasin tasasel tulel umbes 10 minutit. Segada väga ei tasu, sest siis kaotavad ilusad tomatid oma kuju.

Tõstsin supi kaussi ning kaunistasin veel peenemaks hakitud värske basiiliku lehega.

Rikkalikud kõrvitsamuffinid

Ma ikka veel ei lõpeta oma kõrvitsa teemat... Kui eelmistest postitustest mäletate, siis olid mul ju veel ka muffinid päevakavas... Valmis nad nüüd said ja peamine koostisosa on kõrvitsapüree, maitset lisavad jälle vürtsid ja tekstuuri annavad sarapuupähklid, rosinad ja šokolaaditäpid. ...Oehh kui hea!

20-30 muffini jaoks:
5 dl nisujahu
3 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl kaneeli
1 tl riivitud muskaati
1 tl vanillsuhkrut
0,5 tl soola             
2 muna (L)
1,5 dl päevalilleõli
7 dl kõrvitsapüreed
2 tl värskelt riivitud ingverist pressitud mahla
1 dl rosinaid
1 dl hakitud sarapuupähkleid
1 dl piimašokolaadi täppe

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema. Ja valmistasin ette muffinivormid. (Pean endale siia kaa muffinipanni muretsema, sest muffini pabertopsid ei hoia küpsedes oma kuju ilma muffinipanni toeta.)

Segasin ühes kausis kokku kõik kuivained.

Teises suures kausis segasin miksri aeglasel käigul omavahel kokku kõigepealt muna ja õli, siis lisasin sinna järgemööda kõrvitsapüree, ingverimahla ja kõige lõpuks jahusegu, mikserdasin kuni kuiva jahu enam polnud. Lusika abil segasin tainasse rosinad, pähklid ja šokolaaditükid. Täitsin vormid ja küpsetasin neid 30 minutit ja võibolla paar minutit pealegi, ilusaks pruuniks.

Pähklileib, värviks pisut kõrvitsat

Ma pole ammu ühtegi leivapostitust teinud, sest olen iga nädal ainult tavalist köömnetega vormileiba küpsetanud ja ei ole uusi katsetusi leivaga teinud. Nüüd aga kui mul see kõrvitsapüree käepärast oli, pöörlesid kõik mõtted selle ümber, nii sai ka üle pika aja kaks leiba tehtud, üks tavaline ja teine siis pähklite ja kõrvitsaga, mis kerkis tavalise leivaga võrreldes palju kiiremini, et pidin ahju panemisega teist leiba kerkimisega järgi ootama, kuni see end ka vormi täis kergitab. Kõrvitsaleiba võib muidugi ka vürtsidega veel erilisemaks teha, lisada valikuliselt kaneeli, muskaati, jahvatatud ingverit, kardemoni ja nelki... aga ma ei riskinud lisada, sest meile meeldib klassikalise maitsega leib... Pähklid leiva sees on üks mu ammune lemmik aga kõrvits iseenesest leivale suurt maitset ei lisanudki, andis ilusama värvi ning nagu juba mainisin, aitas ka kerkimise aega lühendada.

Öö läbi radikal seisnud mullitav tainahakatis...

1/3 leiva tainast
1 dl kõrvitsapüreed
+ leivajahu niipalju, et taina paksus peale püree lisamist taastada
suuuur peotäis röstitud sarapuupähkleid

Panin kõik lisandid suuremasse kaussi kokku ning tõstsin peale 1/3 leivatainast, segasin, lisasin veel pisut jahu ning kallutasin ettevalmistatud vormi.

Panin vormi sooja kohta rätiku alla kerkima u 4-6 tunniks. Viimasel ajal olen vormile enne veel ka toidukile peale tõmmanud, et tainas kerkimise ajal pealt ei kuivaks ning rätik jääb siis ka puhtaks. :)

Küpsetasin 240 kraadises ahjus 10 minutit, et tekiks leivale krõbe koorik, ning alandasin kuumust järkjärgult iga 10 minuti möödudes (230, 220, 200, 180 kraadi).

Valmis leiva jätsin rätiku alla jahtuma.

Kõrvitsa ja vürtsidega kuum valge šokolaadi kakao

Et siis kõrvits on meil siin teemaks jah? ...peaks ütlema, et meil oli pühapäevane hommikusöök täitsa selle "kõrvitsapüha" Halloween'i teemaline - kõrvits aukohal ning esindatud igas suutäies.

Enne turule lippamist panen kiirelt siia kirja selle kuuma kakaojoogi, milles oli küll pisut kõrvitsapüreed, kuid maitses seda tunda niiväga ei olnudki, pigem lisas kuumale piimajoogile paksemat tekstuuri... meeldivalt domineerisid ikka vürtsid!! Ja vaatamata sellele, et meil on siin viimasel ajal päike taevas siranud kuid kahjuks mitte nii kõrgel taevas enam, siis on hommiku- ja õhtutunnid sügiseselt pisut jahedavõitu ning selline soojendav vürtsijook kulub marjaks ära.

Vürtsikakao kahele:
3-4 dl piima
60 g valget šokolaadi
1 spl magustamata kakaopulbrit
1 tl vanillsuhkrut

1 dl kõrvitsapüreed

0,5 tl kaneeli

0,25 tl riivitud muskaati

1 tl värskelt riivitud ingverist pressitud mahla

Ajasin paksupõhjalises kastrulis piima koos valge šokolaadi ja kakaoga keema. Segasin seda ikka aegajalt, et piim põhja ei kõrbeks. Lisasin kõik ülejäänud maitseained ja kõrvitsapüree, lasin veel korra keema tõusta ning serveerisin samamoodi vürtsiste ja kaunilt kollaste pannkookide kõrvale.

(Vajadusel lisa lõpus suhkrut kui valge šokolaadi magususest ei piisa.)