Rahulikke jõule ja rõõmsat aastavahetust kõigile kallitele!

Suuuur, suur, aitäääh kallile sõbrantsile, kes oli mul eile vapralt Päkapikukontoris abiks, ning meie nobedate näppude vahel valmisid kaunid piparkoogimehikesed (tervelt 34 tk ...ja kui päris aus olla, siis piiiika aega ei taha enam ühtegi küpsist kaunistada!! (kui ma just amazonist endale uusi vorme ei telli, siis oleks ju jälle põnev?!... :))).

May your holiday season be blessed with peace, love and great joy! 

Wish you a Marry Christmas 

and a Wonderful New Year!!!

XOXOXO

Mutlu yıllar!!!

...Ma arvan, et enam ma see aasta "tööd" ei tee, sest laupäevast algab meil puhkus soojal palmisaarel ning seal ei ole mul plaanis ise midagi kokata vaid lasen teistel end üllatada ja poputada... :)

Kohtumiseni uuel aastal!

xoxoxo

Jõulused Peedimuffinid

Täna Tartus. 7 kraadi külma ja paks, paks lumi maas. Ilus!

Eile käisime Sulliga pikal-pikal jalutuskäigul, ning siis oli vaid 3 kraadi külma, Sulli keksis rõõmust lumes, mis oli nii mõnus ja pehme nagu puuder, hea, et ta mul rihma otsas oli, muidu oleks vist lume alla võinud ära kaduda... Täna aga 7 kraadi tema jaoks on liiga külm, tõmbas küüru selga ja tahtis kohe tuppa tagasi. No mis siis ikka, tuleb toast akna tagant seda talveilu nautida.

Viimased kaks päeva on olnud elu nigu seiklusfilmis... Saime neljapäeval Riia lennujaamale kahetunnise hilinemisega maandutud, aga enam edasi mitte kuidagi - kõik lennud tühistati. Kuna me ei julenud järgmise päeva lendude peale ka lootma jääda, tahtsime Tallinna või Tartu AirBaltiku bussiga transfeeri ning hea oli, et tulema saime, järgmise hommiku väljalennud olid samamoodi tühistatud. Bussireis Riiast Tartu võttis aega 5 tundi aga vähemalt olime rõõmsalt ja õnnelikult päral. Ühel meie pereliikmel nii hästi sellel neljapäevasel lumetormiööl ei läinud, nimelt istusid terve ööpäeva Padaorus lumevangis, nende buss on vist siiani seal, inimesed aga evakueeriti sõjaväe roomikutega Viru-Nigulasse. Asjaosalise kommentaar: nagu filmis! :) Hea, et nad said säilitatud hea tuju vaatamata sellele, et rinnuni lumevangis istusid, ei süüa, sooja juua ega võimalust tualetti minna, pealegi seljas teatririided ja jalas kõrgete kontstega saapad... Aga lõpp hea - kõik hea! Oleme kõik turvaliselt soojas kodus.

Enne Eestisse lendu oli meil Istanbulis tüdrukute pidzaamaõhtu, terve päev shopingut, lõõgastus maniküüris ning lõpuks pikk ja huvitav vestlusring sõbrannadega kodusohval. Ma veel naljatades ütlesin, et meil on "Peediõhtu" - boršisupp, peedimuffinid ja hõõgvein, mis on ju ka üks nn "peet". Kõik oli väga maitsev igatahes! Kuna mina kostitasin oma sõbrannasid peedimuffinitega, siis siin ka retsept.

20 muffini jaoks:
5 dl nisujahu (sõelutud)
3 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl kaneeli
1 tl riivitud muskaati
1 tl nelgi pulbrit
0,5 tl kardemoni
1 tl vanillsuhkrut
0,5 tl soola
2 muna (L)
1,5 dl päevalilleõli
5 dl peedipüreed (1 kg toorest, koorimata peeti)
2 tl värskelt riivitud ingverist pressitud mahla
1 dl rosinaid
1 dl piimašokolaadi täppe

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema. Ja valmistasin ette muffinivormid.

Segasin ühes kausis kokku kõik kuivained.

Teises suures kausis segasin miksri aeglasel käigul omavahel kokku kõigepealt muna ja õli, siis lisasin sinna järgemööda peedipüree, ingverimahla ja kõige lõpuks jahusegu, mikserdasin vaid kuni kuiva jahu enam polnud. Lusika abil segasin tainasse rosinad ja šokolaaditükid. Täitsin vormid kolmveerand täis ja küpsetasin muffineid 30 minutit ja võibolla paar minutit pealegi, ilusaks pruuniks.

Peedipüree:
1 kg toorest peeti (koorimata, pestud)

Küpsetasin 200 C kraadises ahjus 30-60 min, (olenevalt peedi suurusest) pehmeks, lasin jahtuda. Koorisin peedid ning püreestastasin. Lihtsam oleks muidugi poest valmiskeedetud peedid osta või isegi keedetud,riivitud, on püreestamine ja kogu protsess kiirem, lihtsam.

Kastani Crostata

Tänaseks ei ole ka enam Istanbulis suviselt sooja ilma, öösel ladistas vihma ning päev on olnud nii pime ja udune ning vaevalt vaid 10 kraadi sooja, brrrrr! Vähemasti saame veidi aklimatiseeruda enne Eestisse tulekut. :) Nüüd aga küpsetiste juurde, mis päeva paremaks teevad! 

Daring Bakers november 2010 ülesanne oli teha itaaliapärane Crostata. Kuna ma enda tartiga õigel ajal valmis ei saanud, siis oli hea võimalus piiluda, mida teised head teinud olid ja mulle väga meeldis see idee teha kastani täidisega crostata, mida Catalina oma blogis esitleb.

Põhi:

150g nisujahu, sõelutud
75g tuhksuhkrut, sõelutud
0,25 tl soola
75g külma võid, väikesteks tükkideks lõigatud

2 munakollast
poole sidruni riivitud koor

Segasin kausis kokku kõik kuivained. Valasin jahusegu lauale, tegin keskele tühimiku ning panin sinna keskele võitükid, lahtiklopitud munakollased ja riivitud sidrunikoore. Hakkisin suure noa abil jahu külgedelt keskele tõstes tanast seni kuni enam kuiva jahu laual polnud. Vajutasin tainapuru peopesadega tainapalliks kokku ning panin kile sisse, surusin õhukesemaks kettaks ning asetasin külmkappi vähemalt 2 tunniks. Senikaua valmistasin täidise.

Täidis:
600g puhastatud kastaneid (koorelt, koorimata 1 kg)
250ml piima
250ml vahukoort
50g tuhksukrut
2 tl vanillsuhkrut
2 spl rummi
120g tumedat šokolaadi (70%), sulatatud

Turult ostetud kilole kastanitele tegin terava noa abil peale sisselõike ning panin koos külma veega potti ja keetsin neid umbes 10 minutit. Võtsin kuumast veest kahvli abil kastaneid välja ning koorisin nii kõva pealiskoore kui ka õhukese sisekoore (NB! Kuumalt on kastaneid lihtsam koorida, abiks võib võtta ka juurviljakoorimise noa.) See nokitsemine võttis päris kaua aega... ja mina tegin selle ettevalmistustöö juba eelmine õhtu ära. 

Kooritud kastanid panin koos piima ja vahukoorega keedupotti ning keetsin neid tasasel tulel vahetevahel segades umbes 45 minutit kuni vedelik oli peaaegu ära auranud. Lasin pisut jahtuda, segasin juurde tuhksuhkru ning vanillsuhkru, umbes pooled kastanitest tõstsin blenderkannu, lisasin rummi ja püreestasin. Samamoodi toimisin ka teise poole kastanitega, aga nendele lisasin sulatatud šokolaadi. (Üsna keeruline oli neid püreestada kuna vedelikku oli suhteliselt vähe ning lõpptulemuseks oli üsna paks pastataoline tainas aga sain spaatli abiga hakkama.)

Crostata kokkupanek ja küpsetamine:

Keerasin ahju 180 C kraadile soojenema ning võitasin sisse oma sakiliste äärtega madala pirukavormi (diameeter 30 cm).

Võtsin külmikust seisnud taina, rullisin õhukeseks ümmarguseks kettaks, veidi suuremaks kui minu tart'i vormi põhi, et tainas kataks ka vormi servad. Tõstsin taina vormi ning veendusin, et põhi ja kõik servad olid ühtlaselt tainaga kaetud, üleliigse eemaldasin või panin sinna kust jäi pisut puudu. Taina peale panin ühtlase kihina šokolaadi-kastanisegu, mille peale rummiga maitsestatud segu. Tõstsin ahju ning lasin 15 minutit küpseda, siis alandasin kuumust 160 C kraadini ning lasin veel 15 minutit küpseda kuni crostata servad olid ilusad hele-kuldsed. Võtsin koogi ahjust ning lasin sellel täielikult maha jahtuda enne vormist eemaldamist ja lahtilõikamist.

Jahtunud crostatale võib peale raputada tuhksuhrut või nagu mina tegin, sidruniglasuuri (sidrunimahl ja tuhksuhkur) ning karamellkastet.

Click for English recipe from Catalina Bakes.

Julia Child'i juustusuflee

Ma olen pisut oma Daring Kitchen ülesannetega maha jäänud, aga kindlasti tahtsini ikka katsetada nii kokkade kui ka kookide rubriigi retsepte ja täna ka mõlemad proovitud said. Juhuu! :)

Kõigepealt siis The Daring Cooks'de ülesanne - suflee. Ma ei ole varem kunagi sufleed teinud, et olin pisut ärevil seda tehes ja ahju piiludes aga lõpuks õnnestus kõik suurepäraselt. Mul oli kindel plaan proovida teha juustusufleed ja siin see nüüd on...

Suflee kahele:

1 spl riivitud parmesani

1 spl võid (+ natuke vormi määrimiseks)

1 spl jahu (väikse kuhjaga)

1 dl piima

2 muna (L), eraldatud

soola, pipart

1 dl riivjuustu,Gouda

Keerasin ahju 205 C kraadile soojenema ning valmistasin ette ramenkinvormid, võitasin siseküljed korralikult ning "vooderdasin" parmesanijuustuga.

Sulatasin pannil või, lisasin jahu ning kuumutasin mõne hetke (ära pruunista). Lisasin sooja piima ning segasin segu kuni see muutus paksuks. Võtsin tulelt, lisasin sellele soola ja pipra. Munad lõin lahti munakollane ja valge eraldi anumatesse. Munakollased lisasin ükshaaval jahusegusse segades. Lasin jahtuda näpusoojuseni. Samal ajal vahustasin munavalged tugevaks vahuks kuid mitte kuivaks vahuks. Lisasin munavahtu jaokaupa ettevaatlikult segades jahusegule. Lõpuks viimase segamisega lisasin ka riivitud juustu. Jagasin sufleesegu vormidesse ning tõstsin ahju küpsema. Keerasin ahju kohe ka madalamale kuumusele, 190 C kraadi. Lasin sufleel 25 minutit küpseda kuni suflee oli ilusalt kuldseks värvunud (esimesel 20 minutil ei tohi ahjuust avada!). Serveerida kohe!

Üks suflee otsustas topsist jooksu pista. :)

Täidetud kartul - Kumpir

Teisipäev = turupäev. Mida ma siis täna põnevat nägin ostsin? Midagi uut otseselt polnudki seekord, turukotti rändasid punased peedid, suured kartulid (+1 väike, Sulli jaoks), kastanid (koogi jaoks), kahte sorti juustu, mustad oliivid, kobartomatid (ja need lõhnasid nii nagu enda kasvuhoonest korjatud), sidrunid ja seekord mandariinide asemel supermagusad apelsinid ning hurmaa asemel mesimagusad pirnid. Üsna tavaline eks. :) Enam ei suudagi Istanbul mind väga üllatada!? Meie ilus suvine ilm üllatab aga mind küll, eriti teades, et Eestis juba krõbedad külmakraadid ning paks lumi maas, siis meil on päeval endiselt 22 kraadi sooja, päike ja soe tuul, saame veel kleidiväel õues käia.

Meie pere on täna pisut unine, sest ootasin oma teist poolt eile öösel Saksamaa lennult, see hilines 7 tundi lõpuks kokku, lumetorm, kuid hea, et ikka tulema said sealt, sest osad lennud olid juba tühistatud... Siis täna oli meil õhtuks ka laisa inimese söök. Vähemalt mulle tundus nii, et erilist pingutust see küll ei vajanud ning enamuse söögi valmimise ajast sai mugavalt teleka taga lösutada. :)

Kumpir on Istanbulis nn tänavatoit ning avastasin selle enda jaoks ühel varasügisesel päeval kui nautisime seda sõbrannaga peale koolitundi ja shoppingut Bosphoruse ääres pargipingil istudes. Sinna sisse käisid igasugused erinevad asjad (kartulisalat, praevorst, mais, oliivid, marineeritud asjad, kastmed ja midagi oli veel, aga enam ei mäleta) ning ma pidin ikka väga suured silmad tegema kui nägin, palju kraami sinna kartuli sisse mahub - lausa uskumatu! Meil oli see tookord hilisemaks lõunasöögiks, ning mu kõht püsis päeva lõpuni täis, et õhtusöögi jätsingi vahele, ja ma ei söönud isegi tervet seda portsu ära, seda oli lihtsalt liiga palju, umbes poole jaksasin süüa... ja kui mul õigesti meeles on, siis maksis see ainult 6 liiri. Mina panin täna oma kartulitele täiteks seda, mis meile meelepärane ja mida meil kodus leidus ning teenisin kiitusegi välja ning arvati, et seda võiks teinegi kord veel teha! Tore, mulle ka meeldis!

Vaja läks:
2 suurt kartulit
2 spl võid
soola

Täidiseks:

jupp suitsuvorsti

marineeritud kurki

väiksem tomat

riivitud juustu

Kastme jaoks:
~1,5 dl maitsestamata jogurtit (hapukoort)
värske kurk
2 küüslaugu küünt
värsket tilli
soola, pipart maitse järgi

Hoolikalt puhtaks pestud kartulid panin 200 kraadisesse ahju tunniks ajaks küpsema. Küpsetusaeg sõltub muidugi kartulist, aga kahvel peaks kartulisse kergelt sisse minema, siis on teada, et kartul on valmis. Lisaks võib kartuli ka fooliumisse mähkida, siis püsib niiskus paremini kartulis. Mina küpsetasin seekord ilma fooliumita ning sai ka väga hea, pärast veel Wikipediast lugesin, et võibki ilma ka küpsetada, et siis saab krõbeda koore, sest koore võib ju ka ära süüa kui kõht veel tühjaks peaks jääma... :)

Käisin vahepeal kartulit vaatamas, väliselt ei olnud midagi aru saada, tunni möödudes otsustasin kartulit kahvliga torkida ja tundus küll piisavalt pehme, et keerasin ahju välja.

Vahepeal valmistasin ka täidise ja kastme. Kastme jaoks hakkisin kurgi, küüslaugu ja tilli peeneks ning segasin jogurtiga kokku, maitsestasin kergelt soola ja pipraga.

Täidise komponendid hakkisin ka suupärasteks tükkideks ning panin suitsuvorsti tükid juba praepannile valmis.

Valmis kartulil lasin pisut jahtuda, et ma saaks temast kinni võtta, tegin peale pika sisselõike, kuid mitte põhjani välja ning surusin kartulit otstest kokkupoole, et sisselõige avanes. Sisselõikesse panin võid ja soola ning hakkisin/segasin tömbi otsaga noa abil kartuli või ja soolaga segamini, et kartuli sisse tekkis puder. Vorstiga panni asetasin tulele ja kuumutasin pisut. Täitsin kartuli kuumade vorstitükkide, hakitud marineeritud kurgi ja tomatiga. Jagasin kastme kartulite vahel ära ning kõige peale riputasin riivjuustu.

Serveerida kohe! Head isu!

...otsa sai, pisut jätsin ka Sullile ;)

Peakoka kanasalat

Saime sõpradega Eestis üle pika aja jälle kokku ning tüdrukud valmistasid ette kerge õhtusöögi, mille pearoaks oligi seesama Peakoka salat Mac BBQ moodi. Mulle jubedalt meeldis see idee, et hakkisime salati jaoks kõik komponendid valmis ja panime need eraldi kausikestesse, et siis igaüks sai endale ise meelepärase salati kokku tõsta.

Vaja läks:
jääsalat või hiinakapsas
tomat
kurk
punane paprika
sibul (soovitavalt punane)
keedetud muna (1 inimese kohta)
küpsetatud kanafilee tükid (järelejäänud ahjukana sobib ka)
kana või kalkuni sink
riivjuust
majoneesikaste (Felix Caesar salatikaste)
soola, pipart, oliive (maitse järgi)

Hakkisime kõik salatiks sobiva suurustega tükkideks.
...Nüüd vaja vaid tõsta kõike natuke endale taldrikule, lisada salatikastet, soola ja pipart ning head isu!

Salat oli väga maitsev ning mandariinidega aurav hõõgvein maitses samuti hästi! :)

Kaunistustega küpsised

Käisime sõbrantsidega eile küpsiste kaunistamise koolitusel. Saime kaunistatud terve päeva jooksul vaid viis erineva kujuga küpsist, ning see kõik võttis aega meil 6 tundi. Algul oli muidugi ka sissejuhatus ning taina tegemine ja küpsiste vorminine kuid lõpuks ühe küpsise kaunistusele kulus enamvähem ikkagi tund aega. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendas... Ma olin meeldivalt üllatunud selle teenuse kvaliteedis, sest ei osanud arvatagi, mida Türgis osatakse ja tehakse, sest siin pole väga levinud meile (Euroopas) tuntud tehnikad ning vajalikke töövahendeid ja materjale müüakse vaid paaris spetsiaalses poekeses, õpetajagi oli osad asjad endale Ameerikast tellinud, ja teiseks, kogu koolitus oli inglise keeles!!! Võiks öelda, et see oli mu eelmisel kevadel käimata koolitundide järeleaitamise tund. Tasus igati vaeva ning tulemus oli SUPER! Ma ise ka ei usu, et nii vahvaid asju on võimalik nii lihtsasti teha kui õiged tööriistad ja -võtted käes! Ma polnud kunagi varem kasutanud ei seda suhkrumassi ega ka neid erinevaid tehnikaid, koolis sain vaid teoreetilist osa kuna kevadel ju õppisin Türgis iseseisvalt ning praktilistes tundides ei saanud osaleda. Ja mu sõbrannad!!, kes olid minuga eile kaasas, arvates esialgu, et nagu minu toetuseks ja pigem nagu mulle seltsiks, nemad nautisid seda protsessi isegi täiel rinnal!! ning sattusid vaimustusse oma suurepärastest tulemustest. Üks tõeliselt tore päev oli! Aitäh C'est Ça! Damla ja Didem! :)

...Nalja ka veits, eile õhtul ja ka täna hommikul ärgates olin ma täiesti kindel, et täna on kolmapäev, et ma ei pea täna mitte kuhugi minema  ning saan oma blogi sissekirjutuse rahulikult valmis kribada... Aga, sain just mõni hetk tagasi oma türgikeele õpetajalt sõnumi, et kas ma täna tundi ei tulegi? Appiii, täna on ju neljapäev!?! Neljapäeva hommikuti on mul ju keeletund. Oih kui piinlik! :)

Võiküpsiste põhiretsept:
510 g jahu
125 g tuhksuhkrut
250 g toasooja võid
1 muna (M)

Segada kõik koostisosad kokku ning sõtkuda tainast käsitsi kuni see muutub ühtlaseks ja siledaks tainapalliks (~20 min). (Kui lisada maitseaineid (vanill, kaneel jne), siis samapalju tuleb tainas jahukogust vähendada!)

Tainas rullida 8 mm paksuselt ühest servast alustades laiali (keskelt rullimist alustades tulevad taina pinnale praod, mis küpsedes veelgi suurenevad), vormi abil küpsised välja lõigata ning küpsetada 170 C kraadises ahjus 20-25 min. Küpsedes kerkivad küpsised 1 cm paksuseks. Enne kaunistamist lasta küpsistel täiesti maha jahtuda.

Kasutasime erivärvilisi suhkrumasse. Voolisime mustriplaatide, vormide abil erinevad vahvad kaunistused. Suhkrumassi küpsisele "kleepimiseks" tuleks küpsis kergelt pintsli abil joogiveega pealt märjaks teha. Hiljem suhkrumass suhkrumassi külge jääb juba kergema vajutusega ning vett pole vaja.

Brokoli-juustunuggetsid

Läksin eile õhtul varem magama, sain just uinutud kui entusiastlik äratus mu und segama tuli... Pidin tõusma voodist ja vaatama aknast välja... Lund sajab!!! Niiiii vahva!!! :) Jah, nüüd lõunaks on muidugi juba ilme tänaval selline lörtsine, ilus valge lumi on ainult puutumatul murulapil. Sullist ma ei saanudki aru, kas talle meeldib õues lumi või ei ole tal sellest sooja ega külma. Võinoh, tegelt külma vist on, kui ta lume sisse seisma jääb, hakkab kohe värisema kui haavaleht. Jooksimegi siis vähemalt 100 m edasi ja tagasi ühe kvartali jagu, et õues pisut olla ja värsket õhku hingata. Aga jah, kui aus olla, siis mulle ka meeldis see ilm soojast toast aknast välja vaadates rohkem kui ise õues jalutades...

Kui rääkida Eestist, siis oodatud värvilisust enam pole, raagus puudel vaid üksikud punased pihlakad, kollased õunad või oranzikad kibuvitsamarjad. Vähemalt sai meil sellel aastal lumi ära nähtud, veidike küll veel lörtsine ja mitte päris see õige talv, aga ilus valge korraks ikkagi...

Kuna ma siin Eestis ei olegi veel kokanud, siis üks nn võlgnevus veel, mis sai ammu-ammu valmis meisterdatud, aga blogimiseks aega ei ole siiani jagunud.

Rohelised Nuggets'id:

~350 g brokolit (mina kasutasin värsket, originaalretseptis külmutatud)
2 muna (L)
250 g tugevamaitselist juustu (nt cheddar), riivitud
0,5 tl meresoola
2,5 dl riivsaia 

Keerasin ahju 220 C kraadile soojenema. Katsin küpsetusplaadi -paberiga.

Puhastasin brokoli ja panin koos munadega blenderkannu. Püreestasin kuid mitte kaua, et pisut tekstuuri ka säiliks. Valasin kaussi, segasin hulka riivjuustu ja soola. Küpsetuspaberile raputasin pool riivsaia kogusest, ajasin ühtlaselt laiali. Sinna peale valasin püreesegu, ajasin sellegi riivsaia peale laiali umbes 1 - 1,5 cm paksuse kihina. Peale raputasin teise osa riivsaiast. Lõikasin pitsakettaga kolmnurgad välja ja tõstsin nad küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Küpsetasin ahjus umbes 10 minutit. Lasin jahtuda.

Serveerisin hapukoore-küüslaugukastmega. 

(Proovisin neid esialgu soojalt kuid jahtunult olid nad palju maitsvamad ning püsisid ka koos paremini!)

Spinatipitsa juuretisega põhjal

2 päeva veel ja armas Eestimaa ning sealne kuldne sügis ootab meid! Ma loodan, et ta ikka on veel kuldne sest vahepeal olla juba ju lumigi maha tulnud?? No pole hullu, tulemegi endid pisut karastama (eriti Sullit (meie koera), sest tema meil siin naudib ikka veel rõdu peal päevitamist ja enda soojendamist). Käisin täna üle pika aja kodulähedal park-metsas jalutamas... õitsevad vaid mõned üksikud lillad krookosed, lehtpuud on juba värviliste lehtedega või üleüldse raagus, imelik, pole ju veel külmasid ilmasid õieti olnudki... Muidugi see, et Istanbulis novembris ikka veel nii suviselt 20-24 kraadi sooja ning päiksepaiste, on suht ootamatu. Aga loodame, et selline ilm jätkub ka veel siis kui oleme oma nädalaselt puhkuselt Eestist tagasi...

Retsept, mille nüüd siia kirja panen, ei ole miskit uut minu blogi mõistes - vana hea Spinatipitsa - seekord aga juuretisega saiapõhjal. See pitsakate lihtsalt on kuidagi just midagi minu maitsele, et teen seda ikka uuesti ja uuesti küll pärmitainal, juuretisega leival ja nüüd lõpuks ka juuretisega saial. Juuretisega saia ma enam viimasel ajal ei teegi, pigem ongi mul see juuretis pitsapõhjade ja nädalavahetuste pannkookide tarvis alati külmikust võtta. Võtsingi täna juuretise külmikust välja soojenema, et homme juuretisega pirnipannkooke teha.

Juuretisega pitsapõhi

Eelmine õhtu:

~1,5 dl saia juuretist

2 dl mineraalvett
~1,5 dl nisujahu

Segasin vispli abil kõik kokku, jahu lisasin jaokaupa, tulemuseks oli hapukoorepaksune tainas. Katsin kausi toidukilega ning jätsin sooja kohta üleöö seisma (8-12 tundi).

Hommikul:

Keerasin ahju 50 C kraadile soojenema ning katsin küpsetusplaadi -paberiga ja määrisin selle kergelt õliga kokku (mulle tundub, et nii saab pitsa küpsedes krõbedama põhja).

Võtsin:

öö otsa seisnud taina
~2 dl jahu
0,5 tl meresoola
1 spl suhkrut

Segasin öö otsa seisnud tainale soola, suhkru ja jaokaupa jahu juurde, et sai paksem kuju hoidev tainas. Võtsin umbes 1,5 dl tainast järgmise juuretise tarvis ja panin säilituskarpi ja külmkappi järgmise saia/pannkoogiteo jaoks. Kummutasin taina õlisele küpsetuspaberile ning õliste näppudega ajasin taina plaadile ringikujuliselt laiali. Tõstsin taina ahju kerkima kuniks valmistasin katte.

Kate:

4 küüslaugu küünt
50 g juustu
25 g parmesanijuustu
meresoola, pipart
100 g värsket spinatit
oliivõli

Puhastasin ja hakkisin küüslaugu. Pesin spinatilehed ning riivisin juustud. Umbes 10 minuti möödudes võtsin ahjust kerkinud pitsapõhja (ahju keerasin 250 kraadile soojenema), puistasin üle küüslaugu ja juustudega ning jahvatasin veskist pisut soola ja pipart maitseks peale. Kõige peale kuhjasin spinatilehed.

Kui ahi oli piisavalt kuum, sai pitsa ahju tõsta ning seal oli ta umbes 20-30 minutit, ääred said isuäratavalt pruunid ning tuba täitis imehea pitsa lõhn, jällegi. Kohe peale ahjust väljavõtmist niristasin peale veidi oliivõli. Soojalt parim!

Kõrvitsapüree

Kuna mul on nii palju kõrvitsapüreega küpsetisi, siis kiirelt ka lihtne kõrvitsapüree valmistamise õpetus...

Esimese püree tegin nii, et keetsin kõrvitsat väheses vees, kurnasin, püreestasin. Teise aga tegin ahjumeetodil ning oluline värvivahe tuli nendel püreedel (oleneb muidugi ka kõrvitsasordist, minul oli kasutada aga üks ja seesama sort). Loodetavasti kõik hea ja parem jäi ka kõrvitsapüree sisse selle teise variandi puhul. Oluline on, et teine püree tuli ka paksem, mis on küpsetamiseks hea, kuna ei lisa tainale liialt niiskust.

Kuna mul olid juba puhastatud kõrvitsakuubikud, siis ladusin need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetasin 200 C kraadi juures 30 minutit. Püreestasin, valasin püree ahjupotti ning kuumutasin ahjus veel umbes 30 minutit, et püreestamisel tekkinud bakterid välja kuumutada.

Valmistasin ette kaanetatavad purgid (hoidsin lahtist purki keeva vee kohal kummuli ning kaane keetsin läbi). Tõstsin kuuma püree purki, keerasin kaane kõvasti kinni, ning panin pahupidi jahtuma. Jahtunud püreepurgid tõstsin külmkappi. (Originaalretsept soovitab püree külmutamist, mina aga loodan oma püree piisavalt kiiresti ära kasutada. Võin hiljem kommenteerida, kui pikalt püree säilis.)

...Original recipe in English...

Dolma hakklihatäidisega ja värvikas Iisrael

Kuna Iisrael oli nii huvitav maa, mida külastada, siis panen siia ka paar rida selle reisi kohta...

Maandusime Tel-Aviv lennujaama reede hommikul. Meid oli kokku 10 ja üks meist võeti kohe turvakontrollis pikema küsitluse jaoks kõrvale, ootasime teda oma pool tundi, et saaksime reisi jätkata ja kõik koos hotelli poole liikuma hakata. Aa ja kui rääkida veel Iisraeli sisenemise turvakontrollist, siis juba Istanbuli lennujaamas oli enne check-in laudasid turvakontroll, kes tahtis enne järjekorda võtmist näha meie passe, küsis meie reisieesmärkide kohta, võttis meilt visiitkaardi ja alles peale seda võisime end ka sappa järjekorda võtta. Ja seda tehti kõikide uute tulijatega. Nii... ja kui lennuki pealt maha tulime, siis seal seisis kitsas koridoris juba punt korrakaitsjaid ees, kes siis näo järgi valis mõned välja, kellelt küsis passi vaadata ja ka mõned küsimused jälle Iisraeli tuleku kohta, miks, kuhu, kellega jne.... edasine oli üsna tavapärane...

Dan Panorama hotell oli ilus, meeldiv ja sõbralik. Natuke võin nuriseda ikka ka... Otsustasin osa võtta järgmisel päeval toimuvast bussireisist Surnumere äärde, buss pidi mind hotelli juurest 7.20 varahommikul peale võtma ning palusin siis registratuuril endale hommikuks 6.30 äratuskõne teha - seda aga ei tulnud! Hea, et ma sellistel puhkudel olen hommikutundidel rahutuma unega ning vaatan kella iga natukese aja tagant... Kirjutan ka kohe teise väikse nurina, nimelt palusime hambapastat, lubati meile kenasti, et jah ikka saab, toovad tuppa... aga jällegi, seda hambapastat oleksimegi võinud jääda ootama... :)

Kohvrid hotelli visatud, mõnus pärastlõunane jalutuskäik Jaffa vanalinna, mis on umbes 4000 aastat vana - madalad kivimajad, kitsad tänavad, majade fassaadid tagasihoidlikud, mitmed kirikud nii lähestikku üksteisele ja no muidugi meeletult ilus rannajoon ja -promenaad, mis ühendab Jaffat Tel-Aviviga. Muide, Jaffa on tuntud ka nende Jaffa apelsinide poolest...

Õhtul megahea söögielamus ühes hotelli lähedal asuvas restoranis Dallal. Seal pakuti kohalikku Iisraeli toitu väikese Euroopaliku kiiksuga, nimelt Prantsuse... Kõik oli nii superhea, eriti just eelroad, aga ruumi jätkus nii pearoale kui ka magustoidule :) Lihtsalt SUPER! (Ostsin tagasitulles lennujaamast sellele õhtusöögile mõeldes endale kokaraamatu "Fresh Flavors from Israel".)

Järgmine hommik hakkas mul õige vara, bussireis Surnumere äärde ja selle lähedal asuvasse kosmeetikatoodete tehasesse. Natukene pettusin selles reisis sest nn tehasekülastus tähendas ainult võimalust tehasepoes nende tooteid osta. Tänu sellele tegin poes vaid kiire tiiru, arvasin, et mul pole siit midagi tarvis ning läksin istusin hoopis kohvikus koos kohviga maha. Aga, kui kohv joodud, arvasin siiski, et kui ma juba siin olen, siis peaks ikka ostma neid kuulsaid surnumere-mineraalide tooteid. Läksin siis poodi tagasi ja väljusin sealt ühe naturaalse mudapaki ja mudamaskiga näole. Vahepeal aga tuli bussijuht mind otsima, et kas ma hakkan juba lõpetama kaa... natuke piinlik oli, terve buss ootas minu järgi :D ...Sõit jätkus ja peagi visati meid, kes me Massada'sse minna ei tahtnud, Surnumere ääres maha, näidati suund kätte ja ei mingit giidi koos meiega. Hm, pisut imelik mu arust... Kuna ma olin sinna tripile läinud täitsa üksi, siis otsustasin kahe tütarlapsega sõbruneda :) Tuli välja, et nad on soomlased aga töötavad mõlemad Brüsselis. Nendega koos oli juba täitsa julge ja kindel olla, läksime kõik koos vette hõljuma. See oli tõeliselt imelik tunne. Kõhuli ei saanud vees üldse olla, mingist ujumisest rääkimata, vesi tõukab sind veest välja nagu mingi võõrkeha ning kõhuli olles on oht nägu vette kasta. Seda aga toonitati meile mitu korda, et me vett suhu ei laseks ning kindlasti kohe mitte silmadesse. Vesi on lihtsalt niiiiii soolane! Veest välja tunnes oli selline pisut nagu õlitatud tunne, nahk oli peale pesemist ja päikse käes kuivamist juba ainuüksi surnumeres suplemisest pisut pehmem ja siledam... Aga, seal on ju veel ka see imeline muda... giid juhendas meid bussis, et peame end mudaga kokku määrima, 9 minutit ootama ja siis selle maha pesema, ning oleme 20 aastat nooremad... oleks see vaid nii... See muda osa mulle eriti ei meeldinud, ei tundunud üldse ahvatlev lihtsalt ühest nn looduslikust mudakohast maast vedelevast muda-liiva-soolasegust muda võtta ja seda endale peale määrida... õnneks see muda oli vähemalt lõhnatu. Ma imestasin, et kuidas inimesed julgesid seda endale näkku panna??? Mäkerdasin endal üsna ettevaatlikult ainult käed ja jalad sellega kokku... ja no siis tegime ka muidugi pilte ja ilmselt möödus rohkemgi kui 9 minutit, aga pärast muda mahaloputamist oli nahk tõesti sile ja pehme nagu beebipepu :) Aga, sellegi poolest, uuesti ma seda ei kordaks, sellisel viisil vähemalt... Õnneks on mul oma mudapakike nüüd kodus olemas ja saan endale koduspaad korraldada... Etteruttavalt lennujaama turvakontrollist, pagasisse minevast kohvrist võeti mu mudapakike välja ning pakiti ühe veinipudeliga eraldi pappkasti, mis läks erisaadetisena lennukile. :)

Peale Jerusalema hakkas kõrb

0 meretase

Surnumere rand, meretase -400 m

Ei ühtki pingutust, et pinnal püsida, võiks ajalehte või raamatut isegi lugeda...

Järgmine päev hakkas meil pihta jälle hommikul vara, sest siis sõitsime kõik koos Jeruusalemma. Nimelt sisaldas meie ekskursioon vanalinnaga tutvumist, mis on vaid 3% sellest suurest linnast, nähtud said vaid kõige olulisemad ajaloolised/usulised punktid, vaatamisväärsused. See on lihtsalt hämmastav kui palju erinevaid religioone ühes nii väikeses linnajaos oli ühendatud. Vanalinn oli jagatud neljaks kvartaliks: kristlik-, moslemi-, juudi- ja armeeniakvartaliks. Võimas "kompott" igatahes! Seda tasub vähemalt korra elus näha ja kogeda. Igatahes, peale lühikest kahe ja poolepäevast reisi Iisraeli ja näpuotsaga ajalugu, tekitas meile tunde, et sinna võiks isegi kunagi omal käel tagasi minna, sest väga palju jäi veel nägemata, tegemata, kogemata...

Viimase lõigu pühendan Iisraelist väljumisele, nimelt ei osanud ma ealeski ette kujutada sellist põhjalikku turvakontrolli. Ja et läbida kõik need kontrollpunktid, kulus meil aega umbes 3 tundi. Me algul imestasime, et miks meie giid tahab meid lennujaama nii vara kohale viia ning selle arvelt meie Jeruusalemma päeva nii lühikeseks teha... nüüd ma enam ei imestaks. (Pealegi kuulsin pärast, et minu uued sõbrannad Surnumere äärest jäid oma lennust maha just selle turvakontrolli pikkuse pärast ning veetsid öö lennujaamas.) Lisaks mulle juba tuntud tavapärastele turvakontrolli meetmetele lahutati meie grupist 2 inimest, nad viidi eraldi kõrvale, tehti põhjalik küsitlus meie reisi eesmärkide ja tegevuste kohta, isegi küsimustega, et mis oli meie bussijuhi nimi, mis giidi nimi, mis värvi oli buss jne, jne... Pärast siis võrreldi saadud küsimuste vastuseid, kõik pidi kokku langema, päris huvitav eks!? Noh, ühe küsimusega meie grupp "põrus", oli väike arusaamatus rahvustega... (meil oli seltskonnas 2 eestlast, 1 rootslane, kes töötab Maltal ja ülejäänud siis türklased) ja meie passe paluti ikka uuesti ja uuesti ülevaatamiseks erinevate isikute poolt ning jälle need küsimused... miks, kuidas, kellega... Selles mõttes, et lõpp hea, kõik hea! Jõudsime ikka oma lennule ja oleme rõõmsalt tagasi Istanbulis...

Kuna dolmad on ka Iisraeli köögile omased Ottomani impeeriumi ajast, siis siia reisijutu lõppu need just sobivadki suurepäraselt.
...Pean veel mainima, et need olid mu härra sooviks. Ning, ta ka aitas mul neid teha algusest alates ja lõpuks dolmasid kokku veeretada kaa... Täitsa imestasin kohe! :) Rõõmus! Õnnelik!

Täidetud viinamarjalehed hakklihaga:
~500 g viinamarjalehti (soolatud)
500 g hakkliha (toores)
5 sibulat
~1,5 dl oliivõli (+ natuke keeduveele)
soola, pipart maitse järgi

valikuliselt:
  seedrimänni seemneid 

   linnurosinaid

   dolma maitseainesegu (all-spice)    

kebabi maitseainesegu

peeneks hakitud küüslauk (3 küünt)  

   peeneks hakitud paprikat

Meie tegime 3 erinevat täidist: hakkliha-paprika, hakkliha-dolma, hakkliha-küüslaugu-kebabi (jagasin maitsetatud hakkliha kolmeks ja lisasin erinevaid lisandeid ning järjestatud on nad meie maitse järgi madalamast paremaks.)

Viinamarjalehed tuleb keeta rohke veega umbes 5 minutit, et sool välja saada ning lehed rullimiseks pisut pehmemaks läheks. Nõrutada ning jätta jahtuma.

Hakkliha maitsestada soola ja pipraga ja lisada maitse järgi erinevaid lisandeid.

Viinamarjalehtedelt eemaldada varred ning panna varred suure paksupõhjalise keedupoti põhjale, et dolmad hiljem keetes põhja kinni ei jääks.

Rullimiseks on hea võtta üks lehesuurune taldrik. Leht asetada taldrikule sooneline (st lehe alumine pool) ülespoole ning sile pool vastu taldrikut. Tõsta 1-2 tl jagu lihasegu lehe serva, voltida kõigepealt alumised leheservad riisi peale, siis voltida küljed, ning siis keerata riis lehe sisse rulli. Kõi rullid laduda keerupotti varte peale, kui esimene kiht saab täis, laduda teine peale ristipidi.

Kui kõik saab rullitud, katta rullid üleni lahtiste viinamarjalehtedega ning valada peale kuuma keeduvett niipalju, et kõik rullid oleks kaetud. Nüüd valada kõige peale veel sorts oliivõli. Kata pott kaanega, lase keema tõusta, siis alanda kumust miinimumini ning lase vaikselt kaane all haududa senikaua 30-45 minutit. Enne kui otsustad kuumutamise lõpetada oleks tark ühte dolmat proovida, et veenduda liha valmiduses ja viinamarja lehe pehmuses. Serveerida soojalt.

Vaata ka riisitäidist.

Tomatipallisupp hakklihaga

...Võiks ju olla hoopis tomatisupp lihapallidega??? Mkmmm, see oleks liiga tavaline! 

...See on üks naljakas pahupidi supp, eksole!? :)

Seekord ka pisut teistsugune postitus, sest siis kui see supp mul blogisse ilmub, olen ise juba Iisraelis ning sealset kööki, kultuuri, elu-olu uudistamas... 

800 g kirsstomateid
1 spl oliivõli
0,5 tl meresoola
1 tl kuivatatud tüümiani
200 g hakkliha
3 küüslauguküünt
1 sibul
3 dl mandariinimahla (värskelt pressitud kui võimalik)
paar värsket basiilikulehte
lisaks soola, pipart maitse järgi

Tomatitel võtsin rohelised sabad ära ning panin ahjuvormi, segasin oliivõliga kokku, raputasin umbes poole teelusika jagu soola peale ning kõige otsa raputasin tüümiani, veeretasin neid tomateid veel, et sool ja tüümian õliga tomatite külge jääks. Küpsetasin neid 200 C kraadises ahjus umbes 20 min.

Tomatitest tekkinud mahla-õlisegu valasin vokk-pannile, ning praadisin seal hakkliha. Lisasin järgemööda tükeldatud küüslaugu ning sibula. Kuumutasin kuni sibul läbipaistvaks muutus. Pressisin mandariinidest mahla välja ning valasin hakklihale. Lõpuks lisasin ka ahjutomatid ning kuumutasin tasasel tulel umbes 10 minutit. Segada väga ei tasu, sest siis kaotavad ilusad tomatid oma kuju.

Tõstsin supi kaussi ning kaunistasin veel peenemaks hakitud värske basiiliku lehega.

Rikkalikud kõrvitsamuffinid

Ma ikka veel ei lõpeta oma kõrvitsa teemat... Kui eelmistest postitustest mäletate, siis olid mul ju veel ka muffinid päevakavas... Valmis nad nüüd said ja peamine koostisosa on kõrvitsapüree, maitset lisavad jälle vürtsid ja tekstuuri annavad sarapuupähklid, rosinad ja šokolaaditäpid. ...Oehh kui hea!

20-30 muffini jaoks:
5 dl nisujahu
3 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl kaneeli
1 tl riivitud muskaati
1 tl vanillsuhkrut
0,5 tl soola             
2 muna (L)
1,5 dl päevalilleõli
7 dl kõrvitsapüreed
2 tl värskelt riivitud ingverist pressitud mahla
1 dl rosinaid
1 dl hakitud sarapuupähkleid
1 dl piimašokolaadi täppe

Keerasin ahju 180 kraadile soojenema. Ja valmistasin ette muffinivormid. (Pean endale siia kaa muffinipanni muretsema, sest muffini pabertopsid ei hoia küpsedes oma kuju ilma muffinipanni toeta.)

Segasin ühes kausis kokku kõik kuivained.

Teises suures kausis segasin miksri aeglasel käigul omavahel kokku kõigepealt muna ja õli, siis lisasin sinna järgemööda kõrvitsapüree, ingverimahla ja kõige lõpuks jahusegu, mikserdasin kuni kuiva jahu enam polnud. Lusika abil segasin tainasse rosinad, pähklid ja šokolaaditükid. Täitsin vormid ja küpsetasin neid 30 minutit ja võibolla paar minutit pealegi, ilusaks pruuniks.

Pähklileib, värviks pisut kõrvitsat

Ma pole ammu ühtegi leivapostitust teinud, sest olen iga nädal ainult tavalist köömnetega vormileiba küpsetanud ja ei ole uusi katsetusi leivaga teinud. Nüüd aga kui mul see kõrvitsapüree käepärast oli, pöörlesid kõik mõtted selle ümber, nii sai ka üle pika aja kaks leiba tehtud, üks tavaline ja teine siis pähklite ja kõrvitsaga, mis kerkis tavalise leivaga võrreldes palju kiiremini, et pidin ahju panemisega teist leiba kerkimisega järgi ootama, kuni see end ka vormi täis kergitab. Kõrvitsaleiba võib muidugi ka vürtsidega veel erilisemaks teha, lisada valikuliselt kaneeli, muskaati, jahvatatud ingverit, kardemoni ja nelki... aga ma ei riskinud lisada, sest meile meeldib klassikalise maitsega leib... Pähklid leiva sees on üks mu ammune lemmik aga kõrvits iseenesest leivale suurt maitset ei lisanudki, andis ilusama värvi ning nagu juba mainisin, aitas ka kerkimise aega lühendada.

Öö läbi radikal seisnud mullitav tainahakatis...

1/3 leiva tainast
1 dl kõrvitsapüreed
+ leivajahu niipalju, et taina paksus peale püree lisamist taastada
suuuur peotäis röstitud sarapuupähkleid

Panin kõik lisandid suuremasse kaussi kokku ning tõstsin peale 1/3 leivatainast, segasin, lisasin veel pisut jahu ning kallutasin ettevalmistatud vormi.

Panin vormi sooja kohta rätiku alla kerkima u 4-6 tunniks. Viimasel ajal olen vormile enne veel ka toidukile peale tõmmanud, et tainas kerkimise ajal pealt ei kuivaks ning rätik jääb siis ka puhtaks. :)

Küpsetasin 240 kraadises ahjus 10 minutit, et tekiks leivale krõbe koorik, ning alandasin kuumust järkjärgult iga 10 minuti möödudes (230, 220, 200, 180 kraadi).

Valmis leiva jätsin rätiku alla jahtuma.

Kõrvitsa ja vürtsidega kuum valge šokolaadi kakao

Et siis kõrvits on meil siin teemaks jah? ...peaks ütlema, et meil oli pühapäevane hommikusöök täitsa selle "kõrvitsapüha" Halloween'i teemaline - kõrvits aukohal ning esindatud igas suutäies.

Enne turule lippamist panen kiirelt siia kirja selle kuuma kakaojoogi, milles oli küll pisut kõrvitsapüreed, kuid maitses seda tunda niiväga ei olnudki, pigem lisas kuumale piimajoogile paksemat tekstuuri... meeldivalt domineerisid ikka vürtsid!! Ja vaatamata sellele, et meil on siin viimasel ajal päike taevas siranud kuid kahjuks mitte nii kõrgel taevas enam, siis on hommiku- ja õhtutunnid sügiseselt pisut jahedavõitu ning selline soojendav vürtsijook kulub marjaks ära.

Vürtsikakao kahele:
3-4 dl piima
60 g valget šokolaadi
1 spl magustamata kakaopulbrit
1 tl vanillsuhkrut

1 dl kõrvitsapüreed

0,5 tl kaneeli

0,25 tl riivitud muskaati

1 tl värskelt riivitud ingverist pressitud mahla

Ajasin paksupõhjalises kastrulis piima koos valge šokolaadi ja kakaoga keema. Segasin seda ikka aegajalt, et piim põhja ei kõrbeks. Lisasin kõik ülejäänud maitseained ja kõrvitsapüree, lasin veel korra keema tõusta ning serveerisin samamoodi vürtsiste ja kaunilt kollaste pannkookide kõrvale.

(Vajadusel lisa lõpus suhkrut kui valge šokolaadi magususest ei piisa.)

Kollased kõrvitsapannkoogid

Tegin eile poolest kilost kõrvitsast püree (keetsin kõrvitsakuubikud ilma maitseaineteta pehmeks, kurnasi ning blenderdasin püreeks), et saaksin täna-homme kõik oma kõrvitsa ideed teostatud... Hetkel kerkib radika serval kõrvitsapüreega pähklileib (ja see kerkib palju paremini kui tavaline köömneleib), hommikusöögilaual olid meil ilusad kollased kõrvitsapannkoogid koos kõrvitsa-valgešokolaadi kakaoga, ning pisut püreed jäi veel järgigi, et ilmselt täna või homme lähevad ka kõrvitsa-rosinamuffinid ahju. ...ja siis peaks selleks sügiseks kõrvitsaga ühel pool ka olema vast ning isud rahuldatud... või siis peaks hoopiski turult veel kõrvitsat tooma, ning purkidesse valmis püreed tegema, et saaks hiljemgi ilusaid kuldkollaseid küpsetisi vaaritada. Hmm, päris hea idee vist isegi!

Vaja läks:
2,5 dl nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillsuhkrut

2 dl kõrvitsapüreed

2 spl sulatatud võid

2 dl maitsestamata jogurtit (hapukoort)
2 spl suhkrut

1 tl riivitud ingverist pressitud mahl

1 tl kaneeli

natuke riivitud muskaati

0,5 tl meresoola

1 muna, eraldatud

õli praadimiseks

Segasin omavahel sõelutud jahu, küpsetuspulbri ning vanillsuhkru. Eraldi suuremas kausis segasin kõrvitsapüree, sulatatud või, jogurti, suhkru, maitseained, ingverimahla ning munakollase. Segasin sinna juurde jahusegu. Munavalge vahustasin soolaga eraldi kausis aga mitte väga tugevaks vahuks, et pärast tainasse munavalgevahu tükid ei jääks. Segasin munavahu õrnalt tainasse ning küpsetasin supilusikasuurused pannkoogid vähese õliga kuumal pannil mõlemalt poolt pruuniks. Serveerisin pannkooke mee, murakamoosi ja mustsõstra toormoosiga. 

Peedisupp veiselihaga

See supilugu sai alguse teisipäevaselt turult, kui sõbrantsiga sai kilo peeti ostetud ja see pärast sõbranna juures sõbralikult pooleks jagatud. Tema sai oma supi juba ammu valmis tehtud ja kiitis väga, et see oli nagu tal kodus isa keedetud supp. Kertu ei olnud miskipärast seda suppi kordagi siin Türgis teinud, seostas seda ainult Eestiga millegipärast, nüüd siis killuke Eestit tema Türgi kodus. :)

Boršisupp on küll mu üks lemmiksuppe aga mulle ei meeldi millegipärast see sõna "borš", kuidagi nii võõras on see mulle nüüd, eriti just kirjapildis, imelik... Peedisupp ilusas eesti keeles kõlab kuidagi palju paremini. Võibolla selle pärast, et nüüd kui ma ise Eestis ei ela, tundub see nimi sellele supile võõras nagu polekski kodumaalt pärit...

...pidin siis ka järgi proovima selle supi nii nagu sõbrants seda tegi... ja oli tõesti hea ja kodune!

Vaja läks:
pisut õli praadimiseks
~400 g veise guljašiliha
2 porgandit, viilutatud
1 sibul, hakitud
3 küüslauguküünt, hakitud
2 peeti, riivitud (toorest)
soola, pipart
keevat vett nii palju, et saaks paraja paksusega supp

Lõikasin veiseliha pisemateks suupärasteks kuubikuteks. Ajasin õli pannil kuumaks ning pruunistasin veiselihatükid. (Mina teen oma supid kogu aeg suure vokk-panni sees, aga hea paksupõhjaline supipott sobib ka väga hästi.) Samal ajal hakkisin porgandid, sibula ja küüslaugu. Lisasin needki üksteise järel liha juurde praadima. Maitsestasin segu soola ja pipraga. Lõpuks sain ka peedi riivitud ning lisasin pannile. Kuna minu liha väga rasvane ei olnud, siis pidin õige pisut õli vahepeal juurviljade kuumutamiseks lisama. Vett ei lisanud ma enne kui kõik sai rasva sees pisut läbi kuumutatud. Lõpuks siis lisasin sortsu keevat vett ning lasin kaane all tasasemal tulel juurikatel ja lihal pehmeks haududa. Vahepeal käisin suppi segamas ning lisasin vähehaaval veel vett kui see oli ära auranud, kokku kuumutasin suppi umbes tunni jagu, et liha mõnusalt pehmeks saaks. Lõpuks lisasin keedetud vett veel nii palju, et sai paraja paksusega supp ja lasin veel korra keema tõusta (nagu pildilt paistab, siis mulle meeldivad paksemad supid). Vajadusel maitsesta lõpus ka soola ja pipraga.

Mulle meeldib peedisuppi süüa hapukoorega, minu puhul siin siis jogurtiga.

Suhkrused pohlamoosipontsikud

Kas teile tuleb pontsikutega lapsepõlv meelde? Mulle küll! Nämmaa!!!

Oktoobri Daring Kitchen ülesanne oli teha pontsikuid, esimene katse mul ebaõnnestus täielikult. Ma muidugi lootsin, et saan õlis praadimisest kõrvale hiilida ja pontsikud hoopis ahjus valmis küpsetada, ega ikka saa küll nii... Proovisin tookord šokolaaditäidisega neid teha, polnud kohe üldse pontsikute moodigi, tavaline kukkel, andsin alla ja tegin ülejäänud tainast sama täidisega nn kaneelirulle hoopis. Ma ei tea, tainas ei kerkinud ka nii nagu vaja, võibolla olin ise pisut kannatamatu ja ei oodanud piisavalt...

...Läksin siis poodi ja ostsin päevalille õli, sest kodus mul peale oliivõli muud polnud aga fritüürida selles õlis ei ole hea. Esmaspäeval hingasin sügavalt sisse ja proovisin uuesti.. Ja teine katse õnnestus suurepäraselt! Tainas kerkis metsikult ning pallid tulid õhulised ja pehmed, kuigi võtsin aluseks sellesama Alton Brown'i pärmitaina pontsikute retsepti. (Võtsin muidugi ka tarka nõu kuulda, et ma selle challenge'ga järgiks rohkem retsepti ning ei prooviks sellest kõrvale kalduda ja "parandusi" teha. Natuke siiski tegin, panin osa piima asemel Ayran't (petti))

Hea, et ma pontsikute tegemisele niisama lihtsalt alla ei andnud!

Retsept siis järgmine (väikeste mugandustega):
360 ml piima, toasooja (ma panin 100 ml piima ja ülenäänud osa hapupiima)
70 g võid, sulatatud, jahutatud
14 g kuivpärmi
70 ml sooja vett (35°- 41°C)
2 muna (L), kergelt klopitud
1 dl suhkrut (+ pontsikute kaunistuseks)
1,5 tl meresoola
1 tl riivitud muksaatpähklit
650 g sõelutud nisujahu (~11,2 dl aga parem on kui on võimalus kaaluda)
~0,5 L rapsiõli (mina kasutasin päevalille, aga igasugune maitsevaba õli sobib)

Soojendasin piima koos hapupiimaga pisut. (Näpusoojaks, piim tõmbab küll koos hapupiimaga veidi klimpi, aga sellest pole midagi). Sulatasin või, ning jätsin sellegi jahtuma. Kuivpärmi segasin käesooja veega pisemaks kausis kokku ja jätsin ta seisma umbes viieks minutiks (selle ajaga pärm lahustus ja segu pisut vahutas).

Valmistasin ette ühe suure kausi taina kergitamise jaoks, kuna tainas kerkib vähemalt kahekordseks, siis valisin kausi ikka piisavalt suure ning õlitasin selle.

Peale viie minuti möödumist segasin ühes teises suuremas kausis spaatli abil (võib kasutada ka puulusikat) kokku piimasegu munadega, siis lisasin sinna või, segasin kõik läbi ja veendusin, et segu oleks näpusoe, et ta pärmibakteritele liiga ei teeks. Lisasin pärmivahu, segasin kergelt ning lisasin suhkru, soola, muskaadi ja nisujahu ja segasin kuni kuiva jahu enam polnud. (Tainas peaks tulema selline pehme, et käsitsi sõtkumine tähendaks mõttetut möksimist... enne kerkimist jääb tainas küll selline ebaühtlane ja mitte nii elastne, sile ning siidine nagu tavaline saiatainas, aga ole mureta, kerkimine teeb kogu oma töö.) (Kui sul on KitchenAid, või midagi sellelaadset, siis vaata taina tegemist ingliskeelsest retseptist.) Kallutasin saadud taina õlitatud kaussi, katsin toidukilega ning tõstsin sooja kohta kerkima. Siinkohal peab olema kannatlik, tainas peab kerkima esialgsega võrreldes 2x suuremaks. Mul kulus seekord tund aega, aga võib kuluda ka oluliselt rohkem, oleneb ruumi soojusest, niiskusest jne.

(Ingliskeelne retsept läheb nüüd siin minu omast lahku, sest koolis õppisime, et pontsikuid tehes peaks laua ja töövahendid jahu kasutamise asemel hoopis õliseks tegema, et tainast töödelda kuna jahu tekitab fritüüri õli sisse eralduvaid söestuvaid jahuosakesi, aga neid me ju ei taha eks, sest see annaks meie pontsikutele ka halva meki. Ja niimoodi õliga toimetades ei tekkinud mul ka mingit probleemi.) Niisiis kallutasin kerkinud taina õlitatud tööpinnale. Mina rulli ei kasutanudki, sest tainas on nii hästi alluv ja pehme, et suurema vaevata sain ta umbes 1,2 cm paksuseks. Surusin 5 cm läbimõõduga rõnga abil ringid välja ning tõstsin nad suuremate vahedega õlitatud küpsetuspaberile (kekrimisruumi peab jätma). Katsin pontsikud toidukilega ning lasin neil kerkida umbes 30 minutit.

Katsin pliidi kõrval oleva tööpinna paberist köögirätikuga ja valasin ühte kaussi umbes dl jagu tavalist suhkrut pontsikute veeretamiseks.

Kuumutasin õli potis (185°C) (mul kraadiklaasi pole, testisin õli kuumust leivatükiga, kui see hakkas särisema, tähendab, on piisavalt kuum. Kui õli on jahedam, siis pontsikud imavad õli endasse, kui õli on liiga kuum siis pontsik küpseb pealt liiga kiiresti ning seest jääb tainas tooreks.)

Ettevaatlikult tõstsin ühe kaupa pontsikud õli sisse üksteise kõrvale umbes 6 tk (vali küpsetamiseks õige kogus vastavalt poti suurusele ja oma osavusele). Keerasin pontsiku vahukulbi abil ümber umbes 30 sekundi möödumisel ja küpsetasin ka teiselt poolt pruuniks (algretseptis oli küpsetusajaks 1 + 1 min). Valmis pontsikud tõstsin köögipaberile nõrguma. Kui kõik 6 potist väljas olid, veeterasin neid suhkru sees (jahtunult suhkur enam ei haaku nii hästi). Küpsetasin niimoodi kõik pontsikud valmis.

Moositäidis:
~400 g pohlamoosi

Püreestasin pohlamoosi enne pritskotti panemist, et marjatükid pritsimist ei segaks. Surusin tülli pontsikusse ning tõmbasin kergelt välja tagasi samal ajal pontsikut moosiga täites. Osa moosi tuli muidugi välja tagasi, aga sellest pole ka midagi, sest kui kõik pontsikud pritsitud said,  kastsin moositäpi koha veelkord suhkru sisse ja nii ei pane see moos sealt kuhugi enam plehku.

..Samal päeval soojalt neid süües oli raske end taltsutada, isegi ilma moosita olid nad nii maitsvad..

Soojendav kanahautis rukola salatiga

Eile oli jälle toimetamist, et blogi jäi unarusse aga retsepte mul muudkui kuhjub ja kuhjub... Ma tõesti loodan, et varsti saan uuesti järjele oma blogimisega, sest ilmateade lubab vihmaseid ilmu siia Istanbuli kanti. Aaa, tegelt ei tea midagi, kuidas mul selle ajaga on edaspidi.. sest, meil on siin ka selline sooduspakkumiste portaal nagu Eestis, et iga päev on igasuguseid erinevaid sooduspakkumisi.. ja oleme sealt juba soetanud kaks erinevat voucherit ja mõlemad kokkamise teemalised.. sushi meisterdamine ja küpsiste kaunistamine. Väga vahva, saab jälle osavamaks ja targemaks! Ootan juba põnevusega!

Teisipäev tähendab viimasel ajal minu jaoks sõbrannaga turule minemist (tore traditsioon). Sain tublisti oma külmkapi varusid täiendada... juustud, oliivid, viigimarjad, kõrvits jne jne... Ma peaks ka popi ratastega turukoti soetama, et kaamelistaatusest väljuda :). Seekord oli turul uus üllataja hurmaa. Hetkel ~20 kr/kg, huvitav, mis selle hinnaga siis saab kui tipphooaeg päris käes? Vähem kui 10 kr/kg? Mulle sobib igatahes! Ja viimaks ostsin ka kilo kastaneid, eks näis, kuidas mul need õnnestuvad...

Nüüd siis meie nädalavahetuse "kanasalati võistluse" I koht!

Kanahautise jaoks:
pisut õli liha pruunistamiseks
4-5 kana kintsuliha tükki
natuke soola liha maitsestamiseks
1 porgand, ribadeks lõigatuna
1 sibul, ribadeks lõigatuna
3 küüslauguküünt, viilutatud
1 tl kuivatatud tüümiani (türgi keeles: kekik :))
0,5 tl türgi punast vürtsist kebabimaitseainesegu
2 spl Worcestershire kastet
1 punane paprika, ribadeks lõigatuna

Praadisin kanaliha tükid mõlemalt poolt kuumas õlis pruuniks, siis alles maitsestasin liha soolaga. Lisasin kanale porgandid ning kaane all tasasemal tulel lastin neil seal haududa umbes 5 minutit.  Lisasin sibula, küüslaugu, maitseained ja Worcestershire kastme ning lasin kaane all veel umbes 20 minutit haududa, vahepeal käisin segamas ning kanatükke ümber pööramas kuni lõpuks juurviljad olid pehmed ning kaste mõnusalt kana ümber (vedelik peaks olema lõpuks ära auranud). Lõpuks lisasin paprika ning kuumutasin veel õige pisut (2-3 min), et paprika jääks pisut krõmpsuv. (Võibolla Eesti kanaliha ei tahagi nii pikka haudumist, siinne oli pisut vintskemat sorti.)

Samal ajal valmistasin ka salati.

Salati jaoks:

~75 g puhastatud rukola lehti

1 tl kvaliteetset oliivõli

1 tomat, hakitud

soola, pipart, suhkrut õige pisut

1 tl balsamico't

1 tl ananassimahla

riivitud parmesani või cheddar juustu

Segasin kausis kõik salatikomponendid kokku (v.a juust), maitsestasin soola, pipra ja õige pisut ka suhkruga.
Tõstsin salatikuhjad kahele taldrikule, sättisin kõrvale kanahautise ning raputasin riivjuustu peale.

See oli meie pere lemmik! Aplaus! :)

Soe kookose-ingverikana rukola salatiga

Mul tuli nädalavahetusel hirmus kanaliha isu ja poes oli müüa vaid suured pakendid kana kintsuliha (rinnafileed pidasin ma pisut liiga kuivaks), et söödetud saanuks korraga isegi kaks peret. Et siis kaks päeva järjest on meil kodus olnud kanapäev! Väga tore, mulle meeldis :)

Ja nendest kahest päevast tulenevalt, et oleme õhtusöögiks salatit manustanud, olen täna hommikul paarisaja grammi võrra kergem. Hurraa!! Okei, võibolla tuli see hoopis eilsest metsajalutuskäigust... Eh, tegelikult ju väga vahet polegi... kui lisaks maitsvale õhtusöögile selline boonus hommikul kaalule astudes avaldub... :)

...Ma nimetasin need kaks õhtusööki naljaga pooleks "Sooja kanasalati võistluseks". Ja kõigepealt siis auväärt II koha omanik! :)

Kanasalat kahele..

Kana jaoks:
õli praadimiseks
4-5 kana kintsuliha tükki
soola liha maitsestamiseks
2 dl kookospiima
~1 kuhjaga teelusikatäis riivitud ingverit
0,25 tl tšillihelbeid (või maitse järgi, mulle meeldib vürtsine)
Santa Maria laimipipart
soola ja musta pipart maitse järgi

Kuumutasin õli pannil ning pruunistasin kanatükid mõlemalt poolt. Seejärel maitsestasin liha soolaga ning valasin üle kookospiimaga ning jätsin kaane alla keskmisele tulele hauduma. Vahepeal käisin kastet segamas ning kanatükke ümber pööramas ning umbes poole hautamise ajal lisasin juurde ingveri, tšilli ja laimipipra. Enne serveerimist maitsestasin veel soola ja pipraga.

Seni kuni kana pannil kaane all küpses, valmistasin salati...

Salati jaoks:
~75 g puhastatud rukola lehti
1 tl kvaliteetset oliivõli
1 tl ananassimahla
soola, pipart
1 küps tomat

Pesin rukola ning segasin kausis kokku oliivõli, mahla, soola ja pipraga. Jagasin kahele taldrikule ilusaks kuhjaks ning sobitasin sinna tomatisektorid. Tomatile raputasin pisut pipart lisaks peale.
..Kui kana oli ka pehmeks küpsenud, sättisin selle kõige otsa, tõstsin natuke kastet ka peale. Ja head isu!


...pean ütlema, et kana ja kaste olid väga maitsvad, aga oleks veel palju paremini kokku sobinud hoopis soojade nuudlite või riisiga... et siis minupoolne soovitus. :)

Kirju omlett

Seda omletti sai päris ammu tehtud, aga kuna see nii vahva välja tuli, siis kahju oleks seda mitte jagada. Keerulist ju pole siin mitte midagi kuid tegemist väga maitsva ja värvilise hommikusöögiga. :)

Vaja läks:

2 muna (L)

1 spl basiiliku pestot

2 spl hapukoort

1 küüslauguküüs, peeneks hakitud

1 paprika, ratasteks lõigatud

2 väikest värsket hapukurki, viilutatud

pisut õli praadimiseks

soola ja pipart maitse järgi

Kloppisin muna soolaga lahti ning lisasin pesto ja hapukoore ning vispeldasin kuni kõik oli kenasti omavahel segunenud. Segasin juurde ka peeneks hakitud küüslaugu. Ajasin panni õliga kuumaks, lisasin munasegu, jaotasin paprika ja kurgi muna peale ning lasin kaane all keskmisel kuumusel haududa kuni omlett oli ka pealt valmis küpsenud. Lõpuks võib maitse järgi soola ning veskist värskelt jahvatatud pipart peale raputada.

Kõrvitsaga (jogurti) kohupiimakook

Tänase päikselise päeva puhul üks sügise-kullane kook. Pikemat juttu ei hakkagi hetkel kirjutama, sest tahan koeraga õue lipata veel neid viimaseid soojasid päiksekiiri püüda...

Vaja läks:

5 dl kõrvitsapüreed (~0,5 kg toorest kõrvitsat)

250 g maitsestamata kohupiimapastat (Türgis, süzme yogurt 5%)

50 g sulatatud võid

2 spl viskit

1,5 dl nisujahu
1 spl maisitärklist
0,25 tl meresoola
1 tl vanillsuhkrut
1 tl kaneeli
1,5 dl suhkrut + 1,5 dl suhkrut
6 muna (L), eraldatud
0,5 tl sidruni mahla

Soojendasin ahju 165 kraadile ja valmistasin ette suure lahtikäiva koogivormi.

Panin ühte kaussi kokku kõrvitsa püree, kohupiima ning miksri abil segasin ühtlaseks. Lisasin juurde sulatatud või, viski ja vanilli. Ükshaaval segamist jätkates lisasin munakollased. Lõpuks lisasin sõelutud jahu, soola ning tärklise ja lõpuks ka kaneeli, vanillsuhkru ning ühe koguse suhkrut.

Puhtas kausis vahustasin munavalged ja sidrunimahla keskmise kiirusega ning lisasin suhkru jao kaupa (teise 1,5 dl) vahustasin kuni pehmete tippude tekkimiseni. Ära üle vahusta, muidu jäävad kõvad munavalge tükid tainasse.

Võtsin umbes kolmandiku munavalgevahust ja segasin selle tainale, et tainas viia munavahuga tekstuurilt ühele tasemele, et neid oleks lihtsam omavahel ühendada. Seejärel segasin kaks segu kokku, õrnalt, kuid hoolikalt ja veendudes, et munavalgevahu tükke sisse ei jääks.Valasin taina ettevalmistatud vormi ja küpsetasin ahju keskosas umbes 60 minutit. Valmidust saab testida kui kook on pealt ilus kuldpruun ning sõrmega kergelt peale vajutades taastab pealispind oma kuju. Võtsin koogi ahjust ning lasin tal enne serveerimist ja vormist eemaldamist täielikult maha jahtuda.